Tere
Mul on kodus 5 aastane poeg, kes iga kord kui hakkame magama minema väidab, et tema kardab. Ta magab oma toas 3aastasest peale aga kartmise jutt on süvenenud viimase aasta jooksul. Kui küsin tema käest mida ta karda, siis vastab ta et hunte. Vahel väidab ka, et kardab hunte ja pätte. Seletan talle jälle, et hundid ei ela linnas (elame mustamäel) ja nad ei taha üldse inimeste juurde tulla ning samuti ei saaks ta ka majja sisse. Ühesõnaga, kõike on talle öeldud, et ta rahuneks aga igal õhtul kordub sama lugu. Isegi see, et tema 1a õde temaga ühes toas nüüd magab, ei ole seda kuidagi muutnud. Enamus öödel tuleb ta ka meie voodisse magama, mis tähendab seda et me keegi ei saa korralikult magatud ja see tekitab ka teisi probleeme väsimuse näol. Paraku juhtubki nii, et lõpuks saab laps lihtsalt riielda ja meile see tegelikult üldse ei meeldi.
Saan aru, et 5 aastase lapse fantaasia on rikkalik ja tema just ongi selline kogu aeg olnud aga meil on mehega mõistus otsas ja närv viimasele piirile aetud.
Mida teha või kelle poole pöörduda sellise murega? Äkki on soovitusi kuidas olukorda parandada ja lapse hirme maandada?
Teil on mõistus otsas poja hirmudega seoses.
Hirm inimese sees on ikka irratsionaalne ja seda ei saa ära vaid ratsionaalse selgitusega. Seetõttu on parim maandus hirmu aktsepteerimine, sellega nõustumine, selle mõistmine ja ka selle uurimine. Laske lapsel rääkida oma hirmust, esitage ka küsimusi, et rohkem mõista ja teada saada. Milline see hunt on? Mis ta teeb? Mis tal kavas on? Kas tal poegi on? kus ta elab?
Lapse hirmu tuleb tõsiselt võtta, sest maailm lapse peas on just seesugune: seal on palju müstikat, arusaamatust, seal on rääkivad autod ja lendavad laevad, seal toimib võlujõud ja elavad koletised. See on lapse reaalsus. Täiskasvanu reaalsus on teistsugune, ja läheb aega, enne kui laps seesuguse mõtteviisini jõuab.
Vanemad arvavad sageli, et kui niimoodi hundist rääkida, siis lapsel on veel suurem hirm. See ei ole nii. Rääkimine maandab pinget, ja kõige rohkem maandab last see, et oeh, emme-issi saavad minust aru! Järgmine maandus on koos mõelda, kuidas saab hirmuga toime. Lapsel võivad olla omad plaanid (sh vanemate voodis magamine), kuid vaja on teisi plaane, mida saab last ärgitada välja mõtlema ja saab ka ise pakkuda: kas teeme patjadest müüri voodi ümber? kas võiks aidata suur kaisulõvi - lõvi saab ju hundi vastu? Võimalik on kasutada ka lapse enda fantaasiat seda kaudu, et koos mõelda välja mingi lugu, kus hundist saab hoopis positiivne kangelane. Hea hundipealik võib takistada teisi hunte, või saab kaisuloomaks hoopis hunt, kelle kohta võib koos mõelda välja jutu, kuidas see hunt on julge ja päästab teisi loomi jne. Nii et kui olete loovad, siis see on ka abiks.
Lapse hirmudest rääkides võib ka ilmneda lapse mingi muu vajadus, mis on katmata. Igaks juhuks mainin, et vahel on seesugune öine emme-issi kaissu pugemine viide sellele, et päeval jäi turvalist kontakti väheseks. Kui nii, siis saate jälgida, kas rohkem tegelemine lapsega, talle enama privaatse tähelepanu võimaldamine (üks vanem 100% lapse päralt) muudab midagi lapse käitumises.
