Hetkel on mu tütar 2,4 aastane.
Kogu selle aja on lapse isa teinud põhiliselt koguaeg kodus tööd. Õhtul siis vahel paar tundi mängis lapsega. Kuid eelmisest kuust alates teeb ta tööd kontoris, hommikul vara läheb ja õhtul hilja tuleb koju. Samuti mängib ja mürab lapsega endiselt.
Probleem seiseb nüüd selles, et paar nädalat on laps täielikult issis kinni ning emmet ei aktsepteerita.
Hommikuti saadame issi ilusti musidega ära, räägime et issi läheb tööle ja õhtul tuleb jälle tagasi. Kuid päeval küsib laps mitmeid kordi issi järgi ning hakkab koguni nutma, öeldes, et tema soovib issit kallistada. Korrutab seda mitmeid kordi. Lohutan teda ja räägin, et õhtul jälle issi tuleb, siis saad teda kallistada. Olen pakkunud varianti, et seni kuni issit pole võid sa emmet kallistada.. see talle ei sobi. Vahel toon ka issi pildid lapsele vaatamiseks.
Minu ja lapsevahelised suhted on nüüd täielikult muutunud. Kui nt. varem hommikuti ärgates lapsega kallistasime, siis enam ta seda teha ei luba. Ei luba samuti enam endale musi teha, ega paisid. Lükkab mu eemale.
Emme sobib nüüd pm. ainult mängimiseks.
Täna oli nt. selline situatsioon, kus issi pidi natukeseks tööle minema. Laps jooksis välisukse ette ning keeldus teda välja laskmast. Kokku kestis see u. 20 min. Lõppes see nii, et tõstsin ta lihtsallt ukse eest ära, peale mida ta 5 min. hüsteeriliselt röökis nutta. Ise jäin ma muidugi rahulikuks, rääkisin talle, et ma saan aru, et ta tahaks issiga koos olla ja temaga mängida jne.
Laps keelab nüüdsest minul issiga kallistada, õhtul kaissu pugeda. Ainult tema ise. Vahel keelab isegi mehega juttu rääkida.
Kui ma lapsele ütlen, et ma armastan teda, siis tema vastab, et armastab issit.
Minu mõistus on täiesti otsas, ei teagi kuidas ma saaksin tagasi varasemaid suhteid enda tütrega. Kas on lootust, et see möödub? Kas on midagi, mida ma saaksin teha?
Peale isa tööleminekut on hakanud tütar teid tõrjuma ja väljendab suurenenud kiindumust isa suhtes. Arvestades seda, et isa oli enne kodus, siis ilmselt on see lapsele suur muutus, et ta iga päev pikalt ära on. Isegi kui isa veedab temaga mängides aega endiselt sama palju, võib tema vähesem kodusolek olla siiski piisavalt märgatav erinevus. Mõistan teie hämmingut ja ka kurbust, kui ta ei lase end kallistada ja ei lase teid isale lähedale, kuid arvestades tema vanust ja muutunud olukorda, siis on tütre käitumine üsna loomulik. Seda võib nimetada ka tema viisiks kohaneda. Nii nagu on lapsed erienvad, on ka suhted vanematega erinevad. Teie tütre vanuses on tavapärane, et üks vanem on teatud perioodi jooksul olulisem kiindumusobjekt ja enamasti on selleks ema. Kuid pole midagi ebaloomulikku, kui selleks on isa. Paljudele vanematele on tuttav see, et kord laps nõuab ühte vanemat, et just tema tohib lugeda unejuttu või aidata riidesse ja mõne aja pärast peab seda tingimata tegema teine. Sellist käitumist võib nimetada ka sooviga suuta kontrollida toimuvat, sh lähedasi inimesi. Kui ta ei nõua midagi, mis ohustaks kellegi vajadusi või oleks kuidagi kahjulik, siis võib talle ju lubada seda tunnet, et ta suudab teid mõjutada. Tundes, et asjad toimuvad, saab ta enesekindlust ja turvalisust ning tema nõudlikkus tasapisi väheneb. Kui aga iga hinna eest temaga võidelda või tema soove eirata, siis see vaid õõnestab tema kindlustunnet ning võitlus kes-keda jätkub. Niisiis, praegu oleks mõistlik lapse soove ja eelistusi arvestada ja tema tundeid aktsepteerida ning ta saab rahuneda, kohaneb kiiremini isa töölkäimisega ning väljendada kiindumust teisse mõlemasse. Peaasi, et teil jätkuks mõistvat suhtumist ning kannatust oodata ning mitte väljendada solvumist. Pole mingit põhjust karta, et teie olekte vähem oluline kui enne - ta vajab aega, et leppida isa äraolekutega. Olge lihtsalt tema jaoks olemas ja just sel viisil nagu ta seda vajab ja vastu võtab, lohutage, kui ta kurvastab ja igatseb isa. Mõne aja pärast on laps jälle valmis selleks, et te kallistate tema issit ja võtab vastu lähedust teilt mõlemalt.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
