Tere!
Laps sai septembri alguses 2 aastaseks. Kuskil pool aastat tagasi üritasin, teda jätta vanaemaga koju (sai selle ajani vanaemaga väga hästi läbi ja läbikäimine oli väga tihe, olin teda ennemgi temaga jätnud). 10 minutit peale lahkumist helistas vanaema, et palun tule tagasi, kuna laps karjub hüsteeriliselt. Läksin kiirelt tagasi. Kohe kui mnd nägi muutus rahulikuks. Hiljem käisime lihtsalt külas aga igakord kui läksin isegi teise tuppa korra, oli laps paanikas ja karjus. Nüüd on asi jõudnud selleni et isegi kui jätan lapse isaga kahekesi, kui on vaja näiteks poes käia, siis laps karjub ukse juures kuni tagasi tulen. Mees ei saa teda süllegi võtta, kuna laps rabeleb vastu ja lihtsalt röögib. Kui kodus olen siis mängib ilusti issiga ja kallistab jne.
Saime ka sõime koha, aga sellest ei tulnud ka midagi välja. Kui jätsin peale mitu nädalat harjutamist lapse isegi 10minutiks üksi sinna hakkas ta end seljapeale viskama ja ennast taguma vastu ust.
Samuti mainin ära. et lapse sünd oli paras katsumus, Laps sündis nädal aega tähtajast hiljem, esilekutsumisega. Sünnitus kestis kokku 27 h ja tuli teha keiser. Laps oli hapnikutta pea 5 minutit, kuna tõmbas endale lootevett kopsudesse.
Palun nõuandeid, kuidas edasi käituda ja kuidas arendada tema turvatunnet.
Kirjutate, et lapse eraldumisärevus algas umbes 1,5 aastaselt (kui ei nõustunud enam vanaemaga kahekesi jääma, kuigi varem said nad probleemitult kahekesi hakkama). Teie kaheaastane põnn on lihtsalt sellises arengufaasis, mis kestab umbes kolme-aastaseks saamiseni (või lõpeb veidi varem, või veidi hiljem- igal lapsel individuaalselt) ja mille lõppedes laps aktsepteerib iseennast kui täiesti eraldiseisvat isikut. Seda protsessi saab kirjeldada ka kui jonniperioodi, laps kogeb sel ajal palju frustratsiooni, samas tuleb ta ka juba mitmete asjadega toime, saab ise hakkama (protest, ei! jne.), samas vajab ta ema kui turvalisuse allikat, mille juures end aegajalt tankimas käia...
Piltlikult öeldes, kui teie kaote silmapiirilt, vallanduvad lapses stressihormoonid. Kindlasti ei pea te muretsema, et pole oma lapsele pakkunud piisavalt turvatunnet, või loonud esimeste eluaastatega turvalist kiindumussuhet. Lihtsalt arenguga kaasas käiv eraldatuse ärevus, hirm, et kaob kõige olulisem inimene- selles vanuses laps unustab oma peas (aju arengust lähtuvalt) kiiresti ema pildi ja see teebki ärevaks.
Seetõttu võite proovida, et olukordadeks, kui ikkagi peate kodust välja minema, või läheb laps sõime/vanaema juurde või mujale- andke talle kaasa enda pilt või taskurätt teie lõhnaga. Nii on tal alles justkui tükike teist ja see annab talle kindlustunnet. Kui ta suudab oma peas luua ja säilitada kujutluspildi teist, kaob ka vajadus välise abi järele ning ta talub teie äraolekut paremini.
Nii et normaliseeriksin kogu teie kodus toimuvat. Kui teie poolt kirjeldatud keeruline sünnitus lapse närvisüsteemi ka mõjutas, tulebki last võtta sellisena, nagu ta on- kui tundlikum, siis anda aega kohanemiseks ja ennekõike olla ise rahulik. Kui vanemad reageerivad lapse nutule rahulikuks jäädes, rahuneb ka laps kiiremini.
Kui sõimega on võimalik veel aasta oodata, tehke seda, teie tunnete oma last ikkagi kõige paremini! Samal ajal ärge loobuge oma käikudest, uskuge- laps saab hakkama nii vanaema kui isaga. Ennekõike peate ise suutma jääda kogu selle nutu sees rahulikuks ja mõistma, et selline reaktsioon teie lahkumisele läheb lapse arenedes/kasvades üle.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
