tean, et 2-aastastel on selline periood aga see on nii väsitav. Kord tahab, siis ei taha, kord aita ja siis ma ise...ÄKÄÄÄ... ÄKÄÄÄ... Sealjuures pisarates silmad. Huh...kuidas te selle üle elasite. Mul lähevad närvid ikka päris krussi vahepeal. Eriti kui kiire on, näiteks poes või tänaval. Temal siis on suur iseseisvuse ja jonni hetk ja ta ju ise ei saa aru ka mida ta tahab!!! Lihtsalt jonnib.
Mul on ka kahe aastane laps. Mulle tundub, et tal on igas asjas oma arvamus. Tavaliselt kui mina arvan, et ta võiks näiteks kleidi selga panna, siis ta lihtsalt ei taha seda kleiti selga panna ja teiste asjadega on ka nii. Tavaliselt teen siis ma nii, ütlen talle, et "Annu ei taha kleiti selga panna..", siis tal on hea meel ja ta ütleb, et ei taha jah.
Siis ütlen mina, et me lähme õue ja õue ei saa ilma kleidita minna. Siis niiviisi vahetame repliike paar minutit ja lõpuks tahab ta ise selle kleidi selga panna.
Enamjagu situatsioone laheneb nii. Ainult üks tingimus - ma pean olema rahulik ja mul peab olema aega.
Võib-olaa töötab see ainult minu lapse peal. Oluline on aktsepteerida seda, et ta ei taha seda asja teha, mitte hakata tema tahet murdma. Minu variant aktiivsest kuulamisest.
Lapse esimese kuni kolmanda eluaasta vahelist aega nimetatakse raskeks või ka jonniajaks. See on üks osa loomulikust lapse arengust. Mõnest lapsest möödub jonniaeg märkamatult, teised läbivad seda raskemalt.
Tõesti nagu Merike ütles on jonni puhul oluline proovida jääda ise rahulikuks. Kui vanem läheb ka närvi, siis pingestab see ainult olukorda. Vanema rahulikkus rahustab ka last. Samuti aitab lapse kuulamine ja tema tunnete peegeldamine "Annu ei taha kleiti selga panna..") olukorda leevendada. Laps kuuleb, et tema mure on kuulda võetud ja sageli läheb jonn juba ainuüksi selle peale üle. Tema tähelepanu köidab seejärel juba uus asi.
Aitab ka teadmine, millised olukorrad on eriti jonniohtlikud (näiteks magamamineku aeg, riidesse panemine jne), sellistel juhtudel tuleks varuda natuke rohkem aega lapsega tegelemiseks. Teades neid olukordi, saab jonni ennetada, valmistades last olukorrale ette, nt „varsti läheme õue…siis paneme riided selga”. Hea on kaasata ka last ennast otsustamise ja tegevuse juures, siis ta tunneb, et ta on osaline ja temaga arvestatakse. Sageli on jonn just vastupanu väljendus vanema reeglitele ja käskudele, keeldudele. Laps katsetab sellega piire. Ta ei taha olla paha laps, jonn lihtsalt tuleb iseenesest!
Eelkõige soovitangi varuda kannatust!
Jonni kohta on eesti keeles ilmunud Gertrud Teuseni raamat „Jonniiga”. Seal on mitmeid nõuandeid, kuidas toime tulla.
mul kah oli sama lugu. kahe aastane ja jooksis eest ära kui õue minek. Ma lugesin sellist raamatut "Koos kasvamine "vms, täpset pealkirja enam ei mäleta, paks raamat 600 lk. Seal rääkis hästi lapse iga ea kohta. Et kahe aastane ei ole enam tita, aga päris ise kah veel hakkama ei saa. See on nagu puberteediiga vöi nagu täiskasvanutel keskea kriis, epohh. Igatahes hästi oluline eluetapp. Et see kestab kuskil pool aastat kuni aasta. Laps ei saa ise kah hästi aru mis temaga toimub, et nii nagu seni on olnud enam edasi minna ei saa , aga kuidas peaks, ei oska. Sellisel eluetapil VAJAB TA pigem VANEMATE ABI, mitte närivis täiskasvanuid. Ühesõnaga seletas lapses toimuvat , tema hingeelu, ning jagas nippe situatsioonideks ja just riidessepanekuks. Nüüd nagu mõistaks oma last paremini ja nn. stressisituatsioonid leiavad kergemini lahenduse. Muidugi mitte alati.
Riidesse panekul ma kaasasin ka last. Ta nagu ei taha, et sa kanseldad teda nagu imikut, aga samas ei oska ise ka riideese veel panna. Oleme valinud koos riided, vöi otsisime kindaid. Mõnikord laulsin talle riided selga: laulu improviseerisin ise: jalga panen sukapüksid kilepüksid ka, selga ajan dressipluusi panen luku kinni trahh jne. Teinekord nagu rääkisin kindaga: kuule kinnas kuhu kätte sina lähed , et kas paremasse või vasemasse ja et pöial mine sina oma pessa. Oh et õues on tuulepoisid- paneme salli kaela , siis tuulepoisid ei pääse ligi jne. Ilmutad ise fantaasiat. Igakord see ikka ei aita. On juhtunud ka nii , et mina olen juba riides ja hakkan poodi minema , laps aga jookseb eest ära ja mängib lolli. Siis olen öelnud et mul on juba palav ja hakkan minema sest leiba ja piima on vaja osta ja teen ukse lahti , et minekule sättida. Siis on hakatud küll kärmelt riidesse panema. Nüüd on laps pea kolmene proovib panna ennast ise riidesse, päris hästi tuleb juba välja. Abi vajab ikka, aga on väga uhke kui saab luku ise kinni. Aktsepteerin tema tehtut, mis sest, et saapaninad lähevad mõnikord metsapoole. Ise võtan talle soojad kindad igaksjuhuks ka kaasa.
