Palun väga abi. Poiss 8-aastane. Probleemiks öised hirmud ja õudusunenäod ning sellega seonduvalt koolis tõsised tähelepanu- ja keskendumisraskused. Probleem on kestnud vahelduva eduga oma 2 aastat. Õpetajalt tagasisidet kuuldes – koolis tähelepanu väga nõrk. Muidu õppeedukuselt klassijuhataja väitel keskmise õppeedukusega, aga ei jaksa keskenduda. Kui individuaalselt tegeletakse temaga saab asjast kenasti aru.
Hakkasin eile uurima lapse käest, et milles tema probleem võib seisneda, kuna ise ei jaksa enam teda õppimisel eestvedaja olla - seletada ja suunata.
Tuleb välja, et ta on juba päris pikka aega vaevelnud magamatuse käes. See probleem on tegelikult kestnud mitu aastat -2 aastat kindlasti. Räägib mingitest zombidest, et nad on reaalselt olemas ja kardab oma toas (teisel korrusel ) viibida. Rääkimata magama minekust ja voodis rahulikult olemisest. Ka päeval ei tule kõne alla, et ta kapsist endale riideid otsiks või seal oma laua taga õppima hakkaks. Kardab nii meeletult, et magab ainult ühel küljel, sest nägu ei julge seina poole pöörata. Siis põhimõtteliselt valvad oma seljatagust ja on pidevalt öösel ärkvel.
Nüüd viimasel ajal on ta jälle kusagilt midagi näinud (sain aru ka et koolis sellest räägitakse) ja ärkab lausa öösel röökides üles. Konkreetselt nagu keegi ründaks reaalselt teda. Oleme kogu perega üles ehmatatud ja sellest tingituna magamatusest juba kurnatud.
Lapse ütles, et ta on väsinud ja ei jaksa sellepärast ka koolis kuulata ja kaasa mõelda. Kuidas võidelda lapse magamatusega? Ja kas see võib olla põhjuseks koolis keskendumus raskuste põhjustajaks?
Teie poja hirmuunenäod, kartlikkus ka päevasel ajal oma toas olla, õhtuti üksi magama jääda ja teised mured on esinenud juba vähemalt kaks aastat.
Koolis on lapsel tunnis raskusi keskendumise ja tähelepanu hoidmisega, mistõttu olete emana väga mures.
Lapsevanemad saavad aidata last, kes juba on hirmul, teda rahustades, turvatunnet taastades ja julgustades avatult oma tundeid väljendama.
Kuidas last aidata? Toetav on mures last aktiivselt kuulata. Teie laps on väljendanud, et ta tunneb hirmu zombide ees - seega saate lapse poolt öeldut edasi arendada, sõnastades kuuldu ümber, näiteks: "Unenägu zombidest hirmutas sind kohe väga!" Mida laps sellele vastab, saate sealt vestlust edasi kerida ja tasapisi selgub, mis võib hirmu taga olla. Siis saate juba koostöös edasi arutada, kuidas seda olukorda muuta, et laps saaks rahulikult magada. Julgustaksin teid kaasama last lahenduste otsimisse, see tõstab ka tema enesehinnangut (mina teen ise midagi oma hirmust jagusaamiseks!). Aktiivsest kuulamisest saate lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Lapsed saavad hirmudest võitu tegevuse, mängu, ka näiteks joonistamise kaudu, kaheksa-aastane laps ei mõtle veel nagu täiskasvanu- ratsionaalselt, paljud hirmud ja mured väljenduvadki läbi fantaasiate ja hirmude - võite paluda lapsel kujutada oma hirmu joonistades (milline see hirmutav zombi täpselt välja nägi, mis värvi, kui suur jne), siis lasta tal see paber tillukesteks tükkideks rebida ja wc-potist alla lasta/prügikasti visata. Niiviisi saab ta kogemuse, et kontrollib olukorda. Rituaali korrata niikaua, kuni laps vajab, võimalik, et pikka aega.
Teile saab soovitada ennekõike rahulikuks jäämist- juba sellega annate lapsele signaali, et on normaalne, kui sa midagi kardad, me mõistame su tundeid. Püüdke ise lapse hirmude pärast mitte masendusse sattuda või närveerida.
Soovitaksin teile enne magamaminekut olla koos lapsega, vaadake üle kõik kapid ja voodialused ning jätta põlema väike öölamp. Tehke magamaminek mõnusaks, lugege lapsele või rääkige oma päevast, jagage, mis oli täna hästi, mis meeldis, mis aga kurvastas jne.
Õppimimise osas- kui teie laps vajab veel juhendamist, seletamist ja suunamist, tuleb see aeg teil lapsevanemana ikkagi leida. Esimese kolme aastaga peaks laps saama õppimimise selgeks, teie poeg vajab praegu veel teie abi. Kui peres on isa, saate seda teha kordamööda, või on just isa talle aitajaks.
Tähelepanu- ja keskendumisprobleemid koolis võivad olla tingitud uneprobleemidest, samas võivad viidata aga ka diagnoosimata tähelepanu- ja keskendumishäirele (ath).
Kuna olukord ei ole kahe aasta jooksul paranenud ega muutunud, võiksite pöörduda lastepsühholoogi vastuvõtule (abistav on: kognitiiv- käitumuslik teraapia; mõtteväljaravi), abi saab ka loovteraapiast- meetoditena sobivad: töö saviväljal, mänguteraapia, liivateraapia. Loovteraapia meetodid töötavad lastega väga hästi. Kui leiate, et kogu peresüsteem vajaks abi väljastpoolt, pöörduge julgelt pereterapeudi poole.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
