Mul on värskelt 5 aastaseks saanud poeg, äärmiselt tubli laps ja hea inimene.
Mure algas, aga juba varakevadel. Laps hakkas lasteaias käima kui oli 3 aastane, seega nüüd just alustas oma kolmandat õppeaastat. Lasteaias tundub, et kõik on üsna hästi ja laps on rahul. Suhtleme lapsega palju ja laps on üsna avatud.
Mure on selles, et mingi aeg kevadel ei maganud laps enam lõunaund lasteaias, arusaadav, paljud lapsed selles vanuses enam ei maga, aga ta on ise nii väsinud.
Kevadel läks ta õhtul 20-21 magama ja ärkas 6 ajal, ehk siis 9-10 tundi ööund ja lasteaias lihtsalt ei maga. Ma lähen talle kell 5 järgi, otse töölt Ja ma juba saan talle otsa vaadates aru, et ta on magamata. JA siis tuleb kohe paha tuju ja hakkab mind lööma ja riidlema minuga, nutab ilma põhjuseta ja nagu ikka väsinud laps käitub. Õpetajad ütlevad, et uni lihtsalt ei tule peale ja selle hetkeni kuni ma tulen on laps rõõmus. Arusaadav, minuga koos elab oma emotsioonid välja. Vahel kevadel ta siiski ka magas ja need päevad kus ta magas oli ta ka terve õhtu nii tore ja rõõmus laps.
Suvel jälgisin väga graafikut, ta on mul väga graafiku laps ja üritame ka kodus lasteaia graafiku järgi elada, ehk siis uneaeg alati samal ajal. Suvel magas ta mul kodus ka üsna edukalt, julgelt 2-4 tundi päeval.
Nüüd on uuesti lasteaia aeg käes ja jälle laps ei maga seal.
Ma olen jumala ahastuses, sest see on nii pikalt juba kestnud ja ma näen kuidas see mitte magamine lihtsalt rikub meie tervist ja õõnestab meie rahulikku pereelu.
Nüüd ma olen proovinud nii, et läheb magama kell 22 ja juba kell 6 ärkab ta enamasti üles, sest uni täis. Umbes 8 ajal hakkame lasteaeda liikuma ja hommikul on kohe näha, et unine laps. Seega ööuni 8 tundi, mina isikult eeldan, et ta võiks päeval ka veel magada, aga ei Lähen järgi ja juba tuleb see tusane laps mulle vastu, riidleb ja karjub lasteaia hoovis.
Algul ma üritasin heaga ja leiutasin oma arust kõiksugu asju välja, rääkisin lapsega sellest, rääkisin õpetajaga. Laps ütleb, et uni lihtsalt ei tule peale, õpetaja ütleb, et laps rahulikult pikutab ja kõik teised magavad.
Nüüd mul on närvid läbi ja ma ei suuda enam rahulik olla, kõik meie õhtud möödud tülitsedes, sest laps on väsinud, mina olen väsinud, mees on väsinud ja nii me vaikselt suremegi vaimselt.
Ma olen nii õnnetu, mul on nii hea laps, aga ma ei saa aru miks ta ei maga kui ta nii väsinud on.
Mul ei ole selle vastu midagi, et ta ei maga, aga näha on, et ööunest üksi ei piisa. PRaegu on õues nii ilusad soojad ilmad ja õhtul on nii valge, sõbrad õues mängivad, aga meie jõuame lasteaiast koju ja 2 tundi kulub lihtsalt riiete vahetamisele, süüa ta ei jaksa, ja nüüd ta ongi paar päeva kell 19 magama läinud ja kell 6 jälle õnnelikult magama läinud. Tahaks õhtul mängida ja väljas käia ja pere asju teha, aga lihtsalt ei saa. Ja ma olen juba nii nõmedaks läinud, et ma terve õhtu ainult nääklen selle kallal, et ta peab magama ja et meil oleks nii palju aega ja nii lõbus kui ta magaks päeval.
Vahel ta lihtsalt nutab ja ütleb ise ka, et ta ei tea miks ta nutab. Vahel ta ei oska nokamütsi peast ära võtta, ta on lihtsalt nii sassis omadega õhtuks ja seda juba kell 17
Äärmiselt poiss muidugi, et kella 17ni suudab vastu.
Aga kui ta nii väsinud on siis miks ta ei maga? Kodus jääb ka nii raskelt magama, aga kui jääb siis magab jälle julgelt 2-4 tundi ja pärast on kena rõõmurull.
Nüüd ma siis hakkangi teda igapäev kell 19 magama panema ja ei mingit sotsiaalset elu meile kellelegi enam peale tööd ja lasteaeda. Aga ma ei tea kaua ma nii suudan elada, et kell 19 on juba vaikus majas. Teised rühmakaaslased käivad trennis ja sünnipäevadel, aga minu laps on kodus õnnetu, sest ta on väsinud.
Ma tõesti vajan mingit imet, et saaksime jälle oma elu 100% nautida, prageu me lihtsalt hävitame ennast
Kõigepealt oleks vaja neist olukordadest eemaldada pinge. Olukord teeb teile muret, on piisavalt kaua kestnud, on mõistetav, et emotsioonid kipuvad lakke. Selleks, et laps saaks rahuneda, on tal vaja rahulikku ema, näägutamine, nagu te ka ise kirjutate, teeb asja ainult hullemaks. Ma ei oska arvata, millised eneserahustamise viisid teile on omased, igal juhul on neid nüüd kindlasti vaja kasutada. Väga toetav on jälgida kindlaid rutiine - see pool tundub teil korras olevat.
Pakun variante, mida ükshaaval või ka kombineerides kasutada, kõigi puhul on eelduseks kannatlikkus ja aeg - mõlemat on hädasti vaja.
1. püüdke endale selgitada, et see olukord on OK. Las laps läheb magama kl 19, las tõuseb kl 6, püüdke end mahutada lapse vajaduse raamidesse, peaasi, et ärevus (teis ja lapses) alanduks. See asi ei saa ruttu korda saada, ja seda peaks teadlikult aktsepteerima.
2. uurige täpsemini olukorda lasteaias. Kui laps rahulikult pikutab, kuid und ei tule, on seal mingi ärevuse faktor. Mis võib lapses ärevust tekitada? Kas suhtlemist on liiga palju? see oleneb lapse sotsiaalsuse tüübist, liiga palju (sund)suhtlust, reegleid, raamis-olemist - kõik see võib olla pinge ja seega ärevuse allikas. Kas olete proovinud poolikuid päevi? Lühemat lasteaianädalat? Kas lapsel on lasteaias kaasas mingi täiesti oma asi (oma padi, kaisukas vms), mis ärevust maandaks?
3. uurige lapse väsimust. Väsimus ei pruugi olla seotud ainult vähese magamisega, vaid ka muude asjadega: muutuste pinge (suvi alles lõppes), väsimust võivad tekitada kõik lasteaia-mõjud, mis lapsele ei sobi või millega on raske leppida, eelkõige sotsiaalne taust ehk suhted lasteaias.
proovige vähemalt kuu aja jooksul midagi sellest rakendada ja jälgige olukorda.
Soovi korral võite kaaluda ka nõustamisse pöördumist, et asju laiemalt lahti seletada.
Ja ma juba saan talle otsa vaadates aru, et ta on magamata. JA siis tuleb kohe paha tuju ja hakkab mind lööma ja riidlema minuga, nutab ilma põhjuseta ja nagu ikka väsinud laps käitub. Õpetajad ütlevad, et uni lihtsalt ei tule peale ja selle hetkeni kuni ma tulen on laps rõõmus. Arusaadav, minuga koos elab oma emotsioonid välja. Vahel kevadel ta siiski ka magas ja need päevad kus ta magas oli ta ka terve õhtu nii tore ja rõõmus laps. 
Lähen järgi ja juba tuleb see tusane laps mulle vastu, riidleb ja karjub lasteaia hoovis.