|
Külaline
Külaline
|
|
Postitatud 28.02.2006 kell 20:06
|
saan sellest gordoni värgist nii aru, et lapsevanem üldse karistada ei tohi. ja ma ei mõtle siin füüsilist karistamist, vaid nt arvutikeeldu, peole mineku keeldu vms.
ma saan aru, et kõiki käske ja keelde peab põhjendama, aga no iga kord ju see lihtsalt ei aita. laps lihtsalt tahab veel arvutit mängida ja kõik. ei huvita teda see, et jääb õppimata et ma kardan ta tervise pärast vms. ei motiveeri mingid minasõnumid ega aktiivsed kuulamised teda sealt ära tulema, kui põnev mäng kaaslastega netis pooleli on. aga paraku on see pooleli kogu õhtupooliku. ainult siis, kui ähvardad millegagi, nt inteneti väljavõtmisega, taskuraha piiramisega vms, siis tuleb ära.
no see on ainult üks näide, aga palun ärge tulge mulle ütlema, et ma olen ainuke, kes arvab, et mõnikord peab ikka karistusehirm ka lapsel olema?
|
|
|
külaline
Külaline
|
|
Postitatud 01.03.2006 kell 13:47
|
|
Olen Sinuga üsna nõus,et alati see ilus jutt lihtsalt ei aita. Selge see,et last lüüa ei tohi,aga mingid piirid tuleb ikka seada,muidu tekib ju päris karistamatuse tunne.Eks iga vanem teab ise mida "karistuse"all afektiivseimaks oma lapse puhul peab. Päevane õue-või arvutikeeld on minu meelest täiesti omal kohal.
|
|
|
Külaline
Külaline
|
|
Postitatud 01.03.2006 kell 15:45
|
|
Mõtlen ka, et laps ikkagi ei pruugi nõus olla kõikide piiridega, mida suurema elukogemusega vanem tahaks seada. Kas siis, kui last nõusse ei saa, ei võigi neid piire panna (mida tohib, mida mitte)?
|
|
|
seebu
Külaline
|
|
Postitatud 01.03.2006 kell 20:47
|
Gordon räägib ka kõige muu juures enesekehtestamisest ja piiride seadmisest.
Miks peaks piiride juures olema kaasarääkimisõigus ainult vanematel. Kaasake piiride tegemisse ka lapsed - arutage, kuulake, kuidas nemad argumenteerivad, ärge suruge oma arvamust peale. Lastel on kaasasündinud õiglustunnetus, seda peab toetama, mitte summutama oma võimu ja tahtmiste pealesurumisega.
Kui Gordoni raamatust on raske aru saada, soovitaksin minna koolitusele. Seal tehakse kõik ikka nii puust ja punaseks ette, et kõik saavad aru...
|
|
|
teemaalgataja
Külaline
|
|
Postitatud 02.03.2006 kell 21:02
|
mina olen aru saanud, et piiride seadmine käib läbi minasõumite ja võitja-võitja meetodi.
seda ma rääginigi, et need võtted alati ei tööta, kuna laps lihtsalt ei pruugi nõus olla. ja nagu siin üks kirjutaja juba ütles, et kui karistada ei tohi, tekib karistamatusetunne ja laps saadab su oma tunnetegaja piiridega lihtsalt kuu peale. sest tal on miljon põhjendust, miks tal ikkagi õigus just nii käituda on, nagu lapsevanem ei tahaks.
|
|
|
Külaline
Külaline
|
|
Postitatud 03.03.2006 kell 21:45
|
Meile õpetati perekoolis, et kui kolmeosaline mina- sõnum (ehk kehtestav mina -sõnum ehk konfronteeruv mina- sõnum: heal lapsel mitu nime) ei toimi, tuleb vanemal esitada endale järgnevad küsimused:
1. Kas ma ise olin ütlemise hetkel sobivas seisundis ja kas ma olin huvitatud mõlemad võidavad lahendusest?
Kui aus vastus on ei, on vastutus mittetoimiva lahenduse eest minul.
Kui vastus on jah, on järgmine küsimus:
2. Kas minu mina - sõnum oli selge, kolmeosaline (käitumise kirjeldus, selle käitumise mõju mulle, minu tunded) ja hinnanguvaba, k.a. üldistusi (alati, kogu eag, kunagi) vältiv?
Kui vastus on ei, on vastutus mittetoimimise eest minul.
Kui vastus on jah, on järgmine küsimus:
3. Kas ma vahetasin käiku, s.t., kas peale oma sõnumi edastamist asusin aktiivselt kuulama ja sõnastama lapse vastuseisu, s.t. tema tundeid ja vajadusi?
Kui vastus on ei, on vastutus mittetoimimise eest minul.
Kui vastus on jah, on järgmine küsimus:
4. Kas ma vahetasin korduvalt käiku, kui lapse protest jätkus, s.t. jätkasin aktiivset kuulamist ja lapse tunnete sõnastamist kuni lapse käitumise aluseks olevates vajadustes selguselejõudmiseni?
Kui vastus on ei, on vastutus mittetoimimise eest minul.
Kui vastus on jah, on järgmine küsimus:
5. Kas jõudsime koostööni?
Kui vastus on jah, on probleem lahendatud.
Kui vastus on ei, on tegemist konfliktiga, kus vanema ja lapse vajadused on omavahel vastuolus ning edasi on sobilik tegutseda mõlemad - võidavad konfliktilahendusmudelit kasutades. koostööpind on juba loodud, mõlema vajadused aktiivselt kuulates selgunud. Jääb ideid genereerida, neid hinnata, nende hulgast valida, tegutsemisplaan teha ja selle järgi tegutseda.
Vanemail, kes on viitsinud siiamaani lugeda, on suurema tõenäosusega tahtmist ning järjepidevust ka reaalsetes situatsioonides kannatlikult ja eesmärgipäraselt koostöö suunas liikuda.
Olen endalt taolistes situatsioonides just neidsamu küsimusi tuhandeid kordi küsinud ning enamasti ikka avastanud, et kuskil üsna alguses oli vastuseks ei, s.t. koostöö ebaõnnestumine oli tingitud minu suhtlemisvigadest.
Muidugi võib magamamineku, telekavaatamise, arvuti taga olemise puhul olla tegemist väärtusvastuoluga. Tuletan meelde: väärtusvastuoluga on tegemist siis, kui lapse käitumine ei kahjusta mind, sest sel pole otsest mõju mulle. Või laps ei usu, et tema käitumisel oleks mulle kuidagi ebasoovitav mõju.
Väärtusvastuolusid teadupärast ei saagi otseselt lahendada, vähemasti on püüdlused lahendamisele seotud püüdega muuta lapse käitumist, kuid sellised viisid enamasti ei mõjuta lapse väärtust. samas on sel moel üsna tõenäoline kahjustada suhteid lapsega. Väärtusvastuolusid saab vaid käsitleda. See omakorda eeldab vanemalt veel suuremat kuulamisvalmidust ja mõjutamisoskusi.
Vanemad, kes on käinud perekoolis 2, 3 või isegi 4 korda, miskipärast ei kurda, et need meetodid ei toimiks. Vastupidi, nad näevad, et toimivad. Ja kuna nad märkavad, et ei suuda ühe korraga kõike haarata ja kasutada, tulevad mõne aja pärast uuesti kursusele. Vahepeal on neil mõnede uute oskuste kasutamine muutunud harjumuspäraseks. Ja esmajärjekorras tahaplaanile jäänud oskused kinnistuvad iga korraga üha paremini.
Keegi tark on öelnud, et me ei usuks midagi lihtsalt sellepärast, et öeldi, vaid prooviks järele. Kogemus kinnitab, mis on tõene.
Minu kogemused on eelpool kirjeldatut kinnitanud. Igaühel on õigus oma valikuid teha ja eriarvamusel olla.
|
|
