Minu mure ja nõutusnseisneb mu mehe kahes 5 ja 6 aastases poisis. Mul ka kaks last, kuid sellist asja kogeme me esimest korda ja inimesed meie ümber ei jõua ära imestada.
Kirjeldan neid lapsi ja siis palun abi, sest mina olen veendumusel, et neil lastel on, kas arengu- või käitumishäire koos suure mitte kasvatuse puudulikkusega. Sooviksin Teie arvamust, kas nende vanemad peaks nad viima psühholoogi juurde.
Teiste lastega mängimine: kisutakse mänguasju käest,, lõhutakse neid, teiste laste soovidega ei arvestata, kiusatakse, karjutakse ja konkreetne mäng puudub, ei osata koondada oma mõtteid, et luua sihipärane mäng.
Söögiaeg: toolil ei püsita paigal, süüaks kätega tihti, vingutakse iga toidu üle. Vanem poiss peeretab ja röhitseb lauas, sööb ninakolle, irvitab, segab teisi söömast, sülitab teiste jookidesse, veab näppusega jooni mööda lauda või trummeldab sörmi ja jalgu niisama- ole sekunditki paigal.
Sigadused: lasti rotid lõhnaõli täis, jänesel võeti joogivesi eest ära, vannis olles leotati rull wc paberit vette, süüakse teiste laste kommivarusid salaja või lõhutakse ja peidetakse siis pahandus ära. Rattaga ões sõidab vanem laps teistele otsa, lööb käega, tõukab, pritsib veega- on selline ahistav.
Mööblil trambitakse, hüpatakse, liiva veetakse murule laiali ja mulda omakorda liivakasti.
Poes käies nad lõugavad, jooksevad, hullavad, näpivad igat kaupa ja nõuavad seda.
Vanem poeg ei läinud kooli, kuna ei suutnud eelmine aasta eelkooli tööst osa võtta, hüsterritses, klassi ei läinud ja iui, siis ainult ema või isaga aga ei soostunud õpikuid avama. Peale kolme kuud palus juhataja poissi enam mitte tuua, sest keegi ei saanud õppida klassis.
Noorema poisi areng 5- aastase kohta on ka minu meelest väike. Ei suuda lauseid moodustada korralikult ja selgelt. Näiteks,miui Ta soovib öelda, et ma tahan minna õue, siis tema viis rääkida: mmmmmmm, ääh, ma, ma, ää, mmm tahaksin, tahaksin, mmmmm õue minna. Nagu ei tuleks sõnad meelde. Samuti ei tule R häälik välja ja logopeedile last ei viida.
Ja ma ütlen, et mina ja mu lapsed ei ole sellist terrorit iga nädalalõpp ja teinekord mitu nädalat järjest ära teeninud. Ma ei ole sellist hävitustööd, lugupidamatust näinud. See ei ole normaalne.
Mehega meil suhted head ja ainsad pinged tekivad tema laste tasandil. Mina panin kindlad reeglid, et minu majas olles teete nii ja mitte naa, saia, kui tahate sööge oma ema juures, siin sööte kindlatel kellaaegadel ja kui ei söö, siis olete kuni järgmise toidukorrani näljas. Pahanduste korral seisavad nurgas. Poes käikude osas ütlesin mehele, et tuleb panna oma käekõrvale käima, kui näitavad ülesse, et suudavad rahulikult asju näppimata käia ja ei lõuga, siis lased alles käest lahti- aga Ta korra nagu registreerib mu soovitused ja siis kaotab ise ka pea ja järjepidevuse ning kõik kordub. Hämmastav on ka see, et sa räägid, sa karistad neid lapsi, vaatavad otsa ja nii kui ringi keerad teevad ikka edasi. Mitte miski ei jõua kohale neile. See kõik on häiriv, talumatu ja ebaõiglane. Mees tahab oma lastega koos olla aga näen, kui nõutu Ta on. Laste ema samuti käega löönud ja ignoreerib probleemi. Mina leian, et nende laste psüühhika on lahutusega rikutud ja vanema poisi puhul arvan tal mingi häire olevat. Mida Teie arvate ja soovitate teha, et me ei peaks seda terrorit taluma?
Saan aru, et pikk loetelu häirivatest käitumisest on teis tekitanud nõutust ja rahuolematust. Muidugi on teil õigus öelda, mis teie kodus on lubatud ja mis mitte ning eeldada sellega arvestamist. Keeruline on kahtlemata see kui laste isa ei pruugi teie nõudmisi ja arusaamu jagada. Kuid teie põhiküsimus on, mida teha, et selline kaos ja terror ei jätkuks ja kas oleks vaja psühholoogi abi.
Teie kirja põhjal ei hakka oletama, kas poistel on psüühika vm häire või logopeedilised probleemid – seda saab välja selgitada vaid spetsialist ja kohtudes poistega. Isegi kui on miskit meditsiinilist, tuleb ikka täiskavanutel eelkõige suuta midagi ette võtta ja lastele sobivad tingimused luua. Selle juurde käivad kindlad rutiinid, eakohased tegevused, piiride seadmine, mis loob elementaare turvalisuse, aga ka piisavalt lähedust, koosolemisi, eeskuju, positiivseid elamusi – kõik see kokku loob eelduse ka emotsionaalseks läheduseks. Teie kirjelduse alusel tekib oletus, et millestki olulisest on poisid ilma jäänud.
Kuid selgem on see, et abi vajaks eelkõige täiskasvanud, kes lastega toimetavad, alles siis suudavad nad pakkuda seda, mida lapsed vajavad. Kahjuks pole teie kirjas piisavalt infot sellest, mida poiste vanemad on seni püüdnud teha, et poiste käitumist reguleerida. Oluline on ka see, millised on poiste isa ja ema suhted ning kuidas nad on lahutusega toime tulnud.
Teie kirjeldusest jääb esmajoones pilt, et piirid on väga paigast ära või olematud. Asi ei pruugi olla üldse selles, et positel oleks midagi viga, vaid selles, et keskkond, suhted vanemate ja täiskasvanutega pole võimaldanud neil tunnetada piire, osata oma käitumist kontrollida, õppida arvestama reegleid, sotsiaalseid norme jne. Tundub, et tegemist on suure lüngaga vanemate ja laste suhetes. Teil võib olla õigustatud tähelepanek, et ka lahutus on kaasaaidanud poiste käitumisele ja suutmatusele arvestada üldkehtivate normidega. Vanemad, isegi kui nad ei ela koos, peavad suutma tagada lastele igapäevases elus vajalikud rutiinid, sh söömis- ja hügieeniharjumused, aga ka õpetama järgima sotsiaalselt aktsepteeritavad käitumisnorme. Muidugi võib ju jääda ka oletus, et mõnel lapsel ongi tõepoolest eelsoodusmus või kaasasündinud raskus käitumise kontrollimisel, keskendumisel (tähelepanu püsimisel), õpiraskused, logopeedilised probleemid, empaatia mittemõistmine jne, kuid ka nende ilmnemisel on ikka täiskasvanu see, kes loob eeldusi, et laps õpiks vaatamata raskustele tulema igapäevases elus toime, arvestaks teistega, õpiks ja areneks arvestades ka tema eripära just nii palju kui tal selleks potentsiaalselt võimekust on.
Mis on aga teie võimalus selles olukorras? Ma arvan, et omas peres jätkate ikka sellega, mis teie õigeks peate, kuid soovitan vältida karistuste kaudu piirde seadmist. Tundub, et oluline oleks saada ühiseid kokkuleppeid mehega, et te ei töötaks teineteisele vastu, et te ei annaks lastele segasignaale ega tülitseks nende juuresolekul reeglite üle. Püüdke jõuda kokkuleppele, mis on elementaarsed ja kohased käitumised ning kes ja kuidas võib lapsi korrale kutsuda. Kärgperes on vahel üsna keeruline teema – kes mida võib teha ja kelle sõna maksab ning samuti see, et mõned asjad ongi teistmoodi ja raske nendega kohaneda.
Julgustage meest pöörduma abi küsima – see on loomulik, et lapsevanem soovib arutleda, kuidas toimida. Kindlasti vajate teineteise toetust, et parimini toimida ja lastele kindlustunnet pakkuda. Neid võib ju üksnes see häirida, et nad ei tea, kuhu peresse nad kuuluvad, kes mis rollis on, ja kellele nad võivad toetuda. Neil pole seda ühte kõige lähedasemat inimest, kes saaks neile turvalisust ja tuge pakkuda ning kellest nad võiks eeskuju võtta. Teil onaga üsna raske roll – teadvustate probleemi, mida asjaosalised püüavad eirata või ei mõista selle tõsidust. Edu võib tulla, kuid teha head koostööd ja olla taktitundeline mehe suhtes. Kui teie jääksite vaid mehe arvustajaks, võib mehe enesekindlus saada hoobi ja kaos hoopis suureneda.
Lõpuks pole niivõrd oluline, kes kuhu pöördub ja kes on kujunenud kaoses süüdi. Oluline on see, et poisid vajavad paremaks toimetulekuks täiskasvanute asjatundlikku abi, järjekindlust ja hoolivat suhtumist. Vahel piisab ka ühest, kes teadvustab probleemi. Edusammud tulevad aga kiiremini, kui kõik poistele olulised täiskasvanud toimivad heas koostöös, toetavad ja julgustavad üksteist ning väljendavad ka poistele positiivsust, sõbralikkust ja turvalisust.
Tänan vastuse eest. Taustast niipalju, et lahus on vanemad olnud veits üle kahe aasta. Laste emal samuti uus mees, kes on kannatuse nende poiste osas kaotanud ja ütles, et tema enam ei viitsi- pole mõtet neid "kasvatada". Mis puutub emasse, siis siin leian on üks suur aga sees küll. Tegu üle 40-se naisterahvaga, kes ajab raamatutest järge, kuidas last kasvatada. Laps oli beebina röökinud ja tahtis tähelepanu, kui tema samal ajal ajas raamatust järge, mida teha. Lapsi ei tohtinud beebina musitada isegi mitte põsele, sest kaaries nakkab- nüüdki poisid röögivad, kui peavad ühest pudelist vee lonksu võtma. Meditsiiniliselt ehk korrektne, kuid emad talitavad ikka faktidele lisaks ka südame ja tunnetuse järgi. Ja minu arvangi, et nad ei ole saanud piisavalt lähedust, hoolimist. Kui mees tahab neid kallistada, siis nad siputavad ja soovivad vabaneda haardest.
Iga ema tahab ikka oma lastele parimat- aga nendele lastele parima andmine tähendab poistele pinget. Lisaks võetakse neid, kui kaksikuid. Igale sünnipäevale koos, trennid koos, isegi eelkooli tassiti noorem vend kaasa. Juba siin nägin ma, et individuaalsust lastele ei võimaldata. Stressi neile kodus võib tekitada ka see, et igapäevases kodus nad neljakesi pisikeses 2-toalises korteris. Ja kuna lapsed energilised, siis on üsna keeruline neid väikeses alas hallata ja takistada pahandust tegemast. Mänguväljakule ema nende lastega ei taha minna. Aga, kui nad ei saa end tühjaks rapsida, siis see üleliigne energia suunataksegi lollustesse.
Kui meie juures ollakse, siis ma teinekord arvan, et võib olla tähelepanu otsimise põhjuseks minu ja nende isa vaheline lähedus. Meie pidevalt musitame, kallistame, vaatame kaisus telekat, jalutame käest kinni jne. Võib olla see tekitab nendes tunde, et issi pole nende päralt?
On need põhjused, mis on, kuid olles ise ema, kes on lahutanud ajal, mil üks laps astus esimesse klassi ja teine oli 7 kuune, siis sellele vaatamata ei esine meil sellist tragikomöödiat kodus. Kas minust oleks ebaviisakas teha oma mehele ettepanek saada kokku kolmekesi: mina, tema ja poiste ema? Mind esiteks huvitaks teada millised nende argielu rutiinid on, söömisharjumused, unerituaalid, peale lasteaeda tegevused jne. Lihtsalt selleks, et saaks kolmekesi arutada ja otsida lahendusi. Kardan, et see võib tunduda solvavana nende emale, kuid see ei ole mu eesmärk- ma tahan tagasi oma peret, kus esmalt tulevad mees ja naine ja siis alles lapsed ja nende vajadused, mitte vastupidi.
Mõistan, et püüate leida sobivat viisi teha koostööd ja arutada, kuidas poistega toimida. Ma arvan, et te ei peaks muretsema, kas teie ettepanek kohtuda oleks ebapiisakas või mitte. Küsimus on ju selles, et poisid vajavad toimivaid peresuhteid ja parim on kui teie kõik osalete poistega seonduvas nii palju kui head tahet jätkub. Kui suudate olla piisavalt mõistev ja delikaatne, st vältida varasemalt tehtud vigade otsimist ega arvusta poiste ema ega tema eraelu ning keskendute tõepoolest vaid sellele, mis aitaks poisse, siis võib kohtumisest kõigile kasu olla. Lähtuge sellest, et ju pole ema ka osanud varem märgata ja ette näha probleeme või segas juba lahutuse eel mittetoimiv suhe olla laste jaoks olemas, sest polnud head ja tugevat suhet, mida vajab ju igaüks.
Niisiis, küsimus pole mitte selles, kas oleksite ebaviisakas, vaid kui leiate, et see tooks kasu, siis mõelge, kuidas murest rääkida ja eelnevalt ka mõelda, mis on teie selge eesmärk, milleni soovite jõuda. Kui vaja, siis koos see ka sõnastada ja poiste heaolu ja parem toimetulek esikohale seada. Kui suudate luua usaldusliku ja sõbraliku kontakti, siis on tõenäolisem leida häid lahendusi nii, et kõik asjaosalised võtaks ka vastutust. Vastasel juhul on oht, et poisid jääks ikka tülide ja arusaamatuste vahele. Küsimus võibki taanduda suuresti sellele, kuivõrd poiste ema usub teie heasoovlikkusse. Ta võib ju olla esialgu kaitsepositsioonil ja karta hukkamõistu ja arvustamist.
Lisan veel, et loomulikult on oluline, et saaksite tugineda heale suhtele mehele - see on nagu vundament, millele saab kodu rajada. Ja poistel on samuti millele toetuda. Küllap nemadki suudavad varsti lähedust vastu võtta ja loomulikuks pidama hakata. Nad ju pole seda saanud omaks võtta.
Lõpuetuseks meenus, et eesti keeles on ilmunud ka üks raamat, millest võib abi olla: P.M.Stahl "Lastekasvatus pärast lahutust".
Igal juhul soovin teile kannatlikku meelt ja jätkuvat hoolivust.
