Ma saan aru, et 2-aastased ongi kadedad, et ei lubata teistele enda asju. Ma saan aru, et neid ei tohi sundida ka oma asju jagama, neile peab jääma nende otsus. Et ka tulevikus suudaksid nad EI öelda kaaslaste mõjutustele, mida nad tegelikult teha ei taha, aga teised sunnivad. Kuidas toetada mudilasi selles arenguetapis? Et nad oskaks ja suudaks ikka EI öelda ja samas õpiks ka jagamist ja teistega arvestamist? Mis oleks parim mida täiskasvanud saaksid nö kadedushoo ajal teha?
Küsite, kuidas 2-aastast last toetada, et areneks nii empaatiavõime kui ka oskus enda eest seista.
2- aastase lapse arengus on olulisimal kohal mina-teema ehk siis jätkuv emast eraldumine ja iseenda ja teiste vahel olevate piiridega tegelemine. Laps katsetab ja uurib oma võimalusi ja territooriumi aktiivselt. Kuna see on uus ja avastamist vääriv valdkond ja ette tuleb ka tagasilööke, siis on tavapärane, et laps üritab oma territooriumi (ka oma mänguasju) ja n.ö. enesemääramise õigust iga hinna eest kaitsta. Lisaks mõjutab olukorda lapse jaoks turvaline reeglite ja korra tajumine. Seega, kui laps protestib, kui tema kaaslane tema käes olevat mänguasja endale soovib, siis ei maksa seda sildistavalt kadeduseks nimetada. Nimetagem seda pigem enesekehtestamise ja ka eneseteadlikkuse algeks. Olen teiega tõepoolest nõus, et kindlasti on vaja tähelepanu pöörata ka lapse empaatiavõime arendamisele. Õnneks on lastel tänuväärne võime ja kalduvus matkida. Kui laps näeb ja harjub, et vanemad meelsasti omi asju teisega jagavad (emme annab issile ajakirja, kui see palub ja issi küsib emmelt enne telekakanalit vahetades, kas emme soovib ise midagi kindlat vaadata jne.), siis on üsna kindel, et ka laps hakkab pikemas perspektiivis teistega arvestavalt käituma. Kui laps on näiteks mõned korrad näinud, et emme annab issile hommikul oma lemmiktassi, et lihtsat issile rõõmu valmistada (ise seda niiviisi sõnastades) jms., siis võib kindel olla, et näete peagi, kuidas teie laps pakub mängukaaslasele oma mänguasja, et talle rõõmu valmistada.
On normaalne, et selles arengulises protsessis tuleb ette ka väga palju pettumisi (tahtsin ise seda asja, see on hoopis minu oma, mina ka tahan jne.). Seejuures ei ole teadmiste, korra ja struktuuri loomisega tegelev aju osa (otsmikusagar) kaugeltki mitte piisavalt võimeline kogu selle frustratsiooniga rinda pistma ning lapse keha ujutatakse tihti üle stressihormoonidega. Laps kasutab küll tavaliselt enda rahustamiseks nuttu, kuid ikka on hea, kui lpasevanem on lähedal ja aitab lapsel rahuneda. Alati on tõhus kehaline kontakt, kuid lisaks võiks lapsevanem lapse tunnet sõnastada ja peegelda. Näiteks: “Ma mõistan, et oled pettunud…..” Laps saab teadmise, et ta on oluline ja teda mõistetakse ja selline lapsevanema reaktsioon on lapsele mudeliks ja väga tõhusaks empaatiavõime (teise tunnete ja vajaduste mõistmise) arendajaks. Sealt edasi saab siis juba koos rahunenud lapsega arutada, kas võiks ka sõbra mängu võtta või ehk väiksema lapsega oma lelu jagada või siis seekord mitte.
