Minul on siin mitu muret koos:
Laps magab võreta voodis, saab ise voodisse ja välja liikuda. Viimasel 2 nädalal on see saanud aga tõeliseks probleemiks, millest on ka mu enda arvates lapsel tekkinud väga negatiivne seos uinumisega.
Meie 2-aastane on olnud sünnist saati väga kehva unega. Kui ta ka 1,5 aastasena ärkas öösel kümneid kordi, otsustasime perevoodi kasuks ja poiss kolis meie voodisse. Ma olen teadlik selle valiku miinuspooltest aga selleks hetkeks olime läbi käinud juba kõik muud variandid + lugenud meeletutes kogustes kirjandust ja palunud nõustajatelt/arstidelt abi.
Meiega ühes voodis uinudes jäi tekkis ka harjumus lapsel rinnaga magama jääda. Rinnaga toitmist ja uinumist eraldada oleme üritanud erinevas vanuses mitmel korral nii nädala pikkuse tsüklina. Need nädalad on olnud üksühele - mitu tundi hüsteerilist nuttu nädal otsa järjest. Ja ei mingit tulemust kuni olen ise alla andnud. Ja siiani järelduse teinud, et ehk ei ole siis laps valmis.
Nüüd paar nädalat ei ole piisanud ka rinnast. Laps põgeneb voodist kohe kui ma ta sinna uinuma panen. Ja nii kümneid kordi. Lõpuks olen lihtsalt ta sülla võtnud, järgneb hüsteeriline nutmine, oleme nii umbkaudu 15min ja siis panen ta rinna otsa. Tunnen tugevat süüd, nii ta kinni hoidmise ja "nutuga väsitamise" pärast kui ka selle pärast, et läheme nagu lihtsamat vastupanu teed ta rinnaga rahustamise mõttes. Aga see on hetkel kogu meie tarkus. Lisan veel, et kinni hoidmine on hell, seletan kogu aeg võimalikult rahulikult ja kindlameelselt juurde ja ei ole mitte kuidagi vägivaldne.
Niisiis, kust alustada, et õpetada laps rahumeelselt iseseisvalt rinnata uinuma?
Enne-und-rutiin on paigas ja rahumeelne. Laps enesekindel, hea suhtleja ja päeval väga koostööaldis ja rõõmsameelne. Tegeleme mõlemad kaasaga temaga palju, laps saab palju tähelepanu(ei käi ka veel lasteaias). Kui rääkida läheduse vajaduse täitmisest siis päevasel ajal küll ma ei näe rohkem võimalusi mida veel tegema peaksime..
Saan aru nii, et olete korduvalt püüdnud last võõrutada rinnaga toitmisest uinumisel ja sellest juba väga kurnatud. Ma küll ei tea, mis nõuandeid olete seni saanud ja mida proovinud, kuid mõistan, kui raske on taluda lapse igaõhtuseid nutuhooge. Muidugi võib ju olla, et laps ei ole veel valmis ja vahel tasub lihtsalt veel aega võtta ja loota, et mõne aja pärast on lapsel kergem loobuda. Kui see näib teile endale siiski kergem kui pikk ja vaevarikas harjutamisperiood, siis miks ka mitte veel jätkata ja vältida lapse jaoks negatiivseid seoseid magamaminekul.
Kui aga mõne aja pärast siiski otsustate, et see teile ei sobi, siis teha lõplik valik ja jääda selle juurde, mida õigeks peate. Soovitan väga lugeda ka A.J.Solteri raamatut „Nutt ja jonnihood“, kus on muuhulgas juttu ka magamaminekuraskustest. Nagu isegi olete maininud, siis laps on võtnud omaks teatud kindlad viisid, mis teda rahustavad. Kui selleks on kujunenud sülesolek ja rinnaga toitmine, siis seda ka nõuab. Kui soovite sellest loobuda, siis tuleb leida teisi viise, mis last rahustavad. Loomulikult võib olla välja kujunenud rahustamisrituaali osaks teie juures magamine ning see seostub omakorda rinnaga toimisega.
Mõelge neile olukordadele, mis on veel olnud lapsele meeldivad ja rahustavad. Kas on ta uinunud vahel ka teisiti ja ilma raskusteta, näiteks päeval? Vahel aitab muutusi teha mõni uus olukord, näiteks maakodus olles on teised seosed. Palju võib abi olla sellest, et mõnda aega paneb hoopis isa last magama.
Soovitan mõelda läbi kõik pisiasjad, millest võiks abi olla ja kujundada just selline kindel rutiin, mis teile endale näib hea ja selle juurde jääda.
Mis puutub nuttu, siis seda ei peaks ignoreerima, kuid määrav on kuidas reageerite. Püüdke vältida toitmist rahustamise eesmärgil. Olge tema juures ja lubage tal nutta, olles ise rahulik ja empaatiline. Sülle võtmine võib ju olla hea viis rahustamiseks, kui see ei seostuks rinnaga toimisega. Proovige leida mõne teine asend, mis ei seostuks toimisega. A. Solter oma raamatus näiteks soovitab vanematele mitte iga hinna eest nuttu vaigistada, vaid võimaldada lapsel kuhjunud pingetest vabaneda. Pärast nuttu nad tavaliselt ongi rahunenud ja uinuvad peagi. See ei pruugi olla aga vanematele endale kerge. Nagu teiegi tunnete end siis süüdi. Kuid ka teile kurnavaid rituaale jätkates ei tunne te end sugugi hästi ja teie enda vajadused on ju ka olulised. Kui laps kogeb, et nutmine pole kuidagi ohtlik, seda saab ema või isa juuresolekult turvaliselt teha, siis võib ta peagi sellest nutuhoogudest ka vabaneda ja osatagi leida teisi rahunemisviise.
