Mul ei olegi nii otsest probleemi, kui vaid soov saada spetsialisti arvamus ja soovitusi mida paremini teha, ja kuidas all kirjeldatud situatsioon mõjub väikelastele, eriti siis meie üheisele esimesele lapsele, kellega on pisut eriolukord - mul oli väga raske ja pingeline rasedus, kus arstid soovitasid mul katkestada rasedus, arstide pollt tehtud valeraviga seoses. Otsustasin seda mitte teha ja tänaseks meil on imeline tütar, kes on väga kaunis, nutikas ja hoolimata arstide hoiatustest täiesti terve laps. Erinev veidi on see, et ta on väga tundlik laps ja vajab väga tugevat rutiini ja rahu. See on ka põhjus, miks ma ei pane teda lasteaeda - ma näen ja tunnen, et see pole tema jaoks. Noorema tütrega on hoopis teised lood, tema on väga teismoodi ja tema kindlasti tuleb armastama lasteaeda. Vanem tüdruk on väga kiindunud isasse, mis on arusaadav, sest minu tähelepanu saab hetkel olude sunnil ühe aastane veidi enam. Igapäevaselt oleme palju õues, sööme kindlatel aegadel ise valmistatud toitu, telekat on päevas maksimaalselt 2 tundi, enne magamainekut koristame ja paneme asjad omale kohtadele, magamainekuaeg on enam-vähem alati samal ajal.
Oleme olnud abikaasaga abielus viis aastat, meil on kaks ühist last. 3 aastane ja 1 aastane. Omavaheline suhe on harmooniline. Lisaks sellele on abikaasal eelmisest suhetest, kaks last 5 ja 8 aastane. Nagu öeldud ka viimasena mainitud lapsed ei ela püsivalt meiega, vaid käivad meie juures kuidas juhtub.
Veidi keerukaks teeb olukorra multikultuursus ja erinevad keeled. Abikaasa räägib kõikide lastega inglise keeles, mina räägin eesti keeles, sest see on minu emakeel. Abikaasa eelmisest suhtest laste emakeel on hispaania keel, olgu mainitud et abikaasa ise ei räägi hispaania keelt, 8 aastane tütar veidi räägib inglise keelt ja pursib isaga inglise keeles rääkida, poeg tal räägib ainult hispaania keelt - õde ja mina siis tõlgime ja aitame teda, kui ta midagi vajab jne. Poeg ei soovi nähtavalt kontaktis isaga olla ja temaga suhelda, viimast on ta ka ise väga mitmeid kordi öelnud, mis on ka arusaadav kuna pole ühist keelt, aga kuna ta alati tuuakse meie juurde oma õega, siis ega tal väga valikut pole, kui siin meiega olla. Esimesed päevad on alati väga rasked, kuna poiss väga nutab ja igatseb ema. Minul on mõlema lapsega väga head suhted, küll aga poiss ei taha olla üldse oma isaga. Mina räägin lastega hispaania keeles, minu hispaania keel ei ole väga heal tasemel, aga kuidagi ma saan nendega hakkama ja saame suheldud
Kui nüüd kogu see seltskond on meil siin koos, siis on kogu igapäeva elu keeratud täiesti peapeale. Telekas peab mängima enam-vähem koguaeg, õues ei meeldi vanematel lastel olla ja nad pole harjunud sellega, kuna elavad linnas ja nagu aru saan, siis on nad väga tubaste eluviisidega lapsed, normaalne ja mitmekülgne toitumine ei sobi. Söögikordadel nõutakse vaid pastat, valget saia, hamburgereid, fantat, colat jne. Enda järelt ei koristata, kõik mis kukub see sinna jääb ja nii on. Kogu mänguasjade tuba keeratakse nii segamini, et seal pole võimalik astuda - mitte miski pole püha. Raamatud rebitakse lõhutakse, mänguasjad lõhutakse - kui olen palunud koristada, siis koristamine on nende meelest see, et kõik visatakse hunnikusse kappidesse, läbisegi mustad puhtad riided, mängusjad, tatipaberid jne.
Magama minekuga on väga suured probleemid, kell 00.00 öösel nad ikka käivad mööda maja ringi, nutetakse ja tehakse jubedaid draamasid, et mitte magama minna - öösel käiakse mitu korda üleval, hommikul tullakse esimese asjana äratatakse meid kõiki, sest nemad on nüüd üleval. Siis kaheksa aastane tütar soovib, et isa magaks temaga samas toas ja samas voodis - oleme selle nüüd ära harjutanud, aga see oli väga väga raske. Ja igakord ta ikka üritab uuesti, et kas isa ei saaks magada temaga ühes toas. Lisaks sellele on lapsed suhtlesielt agressiivsed - lükatakse ja ei võeta mängu väikseimaid. Eriti kahju on mul kolme aastasest, sest ta on väga vaikse loomuga ja mitu korda olen näinud, kuidas temalt asju võetakse tõugatakse jne. Muidugi ma sekkun ja proovin õpetada, et nii ei tohi jne. Minu jaoks veel väga raske see, et kahe väikese lapse kõrvalt saan tehtud kõik kodutööd ja toimetatud aias, aga kui kõik lapsed on siin, siis on täiesti võimatu midagi teha, nii kui üritan toimetada aias, siis kohe kistakse, et tahan seda, seda ja seda ja tule tuppa ja me ei taha et sa oled väljas jne. See on väga raske, kuna abikaasa töötab päeval ja pean saama hakkama nelja lapsega vahel ka öösel, abikaasa komandeeringute tõttu. Aga hetkel ma kirjeldasin vaid negatiivseid asju - tegelikult on nendega tore ka ja nad meeldivad mulle väga ja olen alati kurb kui nad jälle oma ema juurde lähevad, nad on kõigest lapsed, kes on kasvatatud veidi teisiti.
Minu küsimus ja kõige suurem mure on, et kuidas selline asi mõjub meie kolme aastasele tütrele? Tegelikult tullakse tema koju ja võetakse ja lõhutakse tema asjad, ta on väga kurb, kui avastab katkise asja, eriti raske on tema jaoks lõhutud raamatud, tema peab korsitama ja aitama, aga teised ei pea. Pluss see, et suuremad lapsed räägivad vahet pidamata ja ma räägin ju nendega keeles, mida mu enda lapsed ei mõista. Meil oli alles hiljuti päev, kus mõtlesin, et appikene ma ei jõudnud täna temaga üldse rääkida - vaid paar korda keelata, kutsuda sööma ja siis, et on magamamineku aeg. Siis vanemad lapsed tahavad vaadata multikaid, mis meil on kodus tavapäraselt keelatud, igasugu vägivald ja monstrid jne.
Mida ma saaksin teha paremini, et kaistsa oma kolme aastast? Kas see võib tekitada talle mingi trauma? Küsin, sest viimasel ajal on muidu väga rahulikku last tabanud müstilised hüsteerihood, probleemid magamisega, magamaminekuga, söömisega jne. Kas sellel võib olla seos? Sest alati need käitumishäired ägenevad, kui vanemad lapsed lähevad oma koju.
Tuli väga pikk kiri, loodan kuulda ausat arvamust ja ettepanekuid, kui midagi saab muuta.
Tänan pika kirjelduse eest, millest saan aimu, kui keeruline võib olla erinevate perede ja ka kultuuride igapäevaste rutiinide ja harjumuste ühildamine. Loomulikult on see kogu perele suur katsumus kohaneda vaheldumisi kord koos ja siis eraldi olemisega. Nii võibki igaüks omamoodi olla silmitsi kohanemisraskustega. Teised lapsed igatseda ema ja oma kodu, teie lapsed tunda, et teised võtavad ära nende tuttava ja turvalise elukorralduse ja võimaluse teilt tähelepanu saada ja ka teil on suur vastutus, et kõigile pakkuda seda, mida nad vajavad. Ja ega mehelgi kerge ole - temagi tahaks ju olla kõigile hea isa ja toetada teid, kuid samas viibib hoopis sageli kodunt eemal. Seega võimalusi pingeteks kui palju!
Niisiis on täiesti mõistetav, et igaüks püüab enda eest seista ja esineb ka probleeme. Kõige positiivsem on muidugi see, et koos on ka tore ja teie suhe mehega hea – tänu sellele ongi võimalik keeruliste hetkedega toime tulla.
Mis puudutab teie küsimusi, siis oletegi teie ise kõige parem ekspert, et ära tunda, kas teie kolmeaastane tütar on liialt häiritud ja kuidas muutuvad olud talle mõjuvad. Kui te olete tähele pannud, et sagenevad häiritud uni ja söögiisu ning esineb hüsteeriat, siis on see ju piisav märk, et stressi on liialt palju. Te olete ise ka tõdenud, et neil päevil, kui teie peres on kõik lapsed kohal, jääb teil väga vähe aega sisuliseks kontaktiks ja ainuüksi sellest ju piisaks, et tütar tunneb ebakindlust ja hakkab käituma teisiti. Näib, et te ise ka oletate, et vaja oleks säilitada nii palju kui võimalik seda, mis teie peres tavaks on – päevakava, kodukord, asjade korrastatamine, toiduvalikud jne. See olekski vastus, mille poole püüelda. Kuid saan ka aru sellest, kui raske on seda hoida, kui teistel on jälle omad kombed ja püüate ka nendega arvestada. Kuid näib, et siis oletegi probleemide ees, sest kõikide järgi toimida ilmselt ei saa ilma, et keegi kannataks.
Minu üldine soovitus oleks arutada oma muret kõigepealt mehega ja mõelda koos, mis on see, mis kehtib teie peres, mis on lubatud, mis mitte: päevarutiinid, kodukord, söögid, multikad jms. Kui on midagi, mis on oluline muuta, kui teised lapsed külas on, siis otsustage see ära, milleks valmis olete – siis ei teki kaost ja ettearvamatust. Praegu tundub nii, et mitte teie ei ole oma kodus perenaine, vaid olukorra võtavad justkui kontrolli alla mehe lapsed. On aga ju loomulik, et teie oma kodus teate paremini, mida tahate ja mida teie pere vajab selleks, et ka teiste laste saabudes ei kuhjuks pingeid. Teil on ju õigus öelda, mida neilt ootate, sest teie peres on lihtsalt nii. Muidugi võite ju olla paindlik ja vahel teha just sellist toitu, mis neile meeldib ja vaadata ka multikaid, kuid vahe on selles, et teie otsustate ja teate, mida, millal ja kui palju. Selleks kõigeks vajate aga toetust oma mehelt. Lapsed peaksid tundma, et tema ka toetab teid. Kui tema on palju ära, siis vajate ka kindlustunnet, et olete ühte meelt, et tunda enda paremini kui teisi lapsi korrale kutsute. Teil on ju ka positiivne kogemus – mehe tütar ei saa magada isa kõrval ja ta lepib sellega. Mõelge, kuidas te selle saavutasite.
Et teil oleks kindlam tunne seada piire ja tunda, et sellest ei saa head suhted rikutud, siis kindlasti tuleb panustada igale asjale, mis ühendab ja loob positiivseid emotsioone. Kui nad kogevad ja usuvad, et olete nende suhtes kindlameelne ja ei luba kõike, kuid samas olete heatahtlik ja nende suhtes hooliv, siis võetakse teie reegleid ka tõsiselt. Usun, et lapsed tunnevad end ka siis paremini, kui on selgus majas, mida tohib ja kuidas teie peres asjad käivad.
Võimalik aga, et te peaksite kõige selle juures mõtlema senisest rohkem sellele, et end mitte üle koormata. Kui teile näib, et teie vajadused on kuidagi kahjustatud, siis mõelge kindlasti sellele, mida enda heaks teha saate. Võib ju olla, et teie suurem tütar tajub ka teie koormatust ja pingeid ning reageerib neile. Kui aga ta tajuks, et teiega on kõik hästi, teist õhkub enesekindlust, rahumeelsust ja rõõmu, siis saab temagi rahu ja hüsteeriahood vaibuvad. See, et need vallanduvad pärast teiste laste lahkumist, võib olla lihtsalt pingelangusest.
Loodan väga, et saite kasvõi veidi mõtteainet ja soovin teile kindlameelsust ja rõõmu toredast ja mitmekesisest pereelust.
Tänan pika kirjelduse eest, millest saan aimu, kui keeruline võib olla erinevate perede ja ka kultuuride igapäevaste rutiinide ja harjumuste ühildamine. Loomulikult on see kogu perele suur katsumus kohaneda vaheldumisi kord koos ja siis eraldi olemisega. Nii võibki igaüks omamoodi olla silmitsi kohanemisraskustega. Teised lapsed igatseda ema ja oma kodu, teie lapsed tunda, et teised võtavad ära nende tuttava ja turvalise elukorralduse ja võimaluse teilt tähelepanu saada ja ka teil on suur vastutus, et kõigile pakkuda seda, mida nad vajavad. Ja ega mehelgi kerge ole - temagi tahaks ju olla kõigile hea isa ja toetada teid, kuid samas viibib hoopis sageli kodunt eemal. Seega võimalusi pingeteks kui palju!
Niisiis on täiesti mõistetav, et igaüks püüab enda eest seista ja esineb ka probleeme. Kõige positiivsem on muidugi see, et koos on ka tore ja teie suhe mehega hea – tänu sellele ongi võimalik keeruliste hetkedega toime tulla.
Mis puudutab teie küsimusi, siis oletegi teie ise kõige parem ekspert, et ära tunda, kas teie kolmeaastane tütar on liialt häiritud ja kuidas muutuvad olud talle mõjuvad. Kui te olete tähele pannud, et sagenevad häiritud uni ja söögiisu ning esineb hüsteeriat, siis on see ju piisav märk, et stressi on liialt palju. Te olete ise ka tõdenud, et neil päevil, kui teie peres on kõik lapsed kohal, jääb teil väga vähe aega sisuliseks kontaktiks ja ainuüksi sellest ju piisaks, et tütar tunneb ebakindlust ja hakkab käituma teisiti. Näib, et te ise ka oletate, et vaja oleks säilitada nii palju kui võimalik seda, mis teie peres tavaks on – päevakava, kodukord, asjade korrastatamine, toiduvalikud jne. See olekski vastus, mille poole püüelda. Kuid saan ka aru sellest, kui raske on seda hoida, kui teistel on jälle omad kombed ja püüate ka nendega arvestada. Kuid näib, et siis oletegi probleemide ees, sest kõikide järgi toimida ilmselt ei saa ilma, et keegi kannataks.
Minu üldine soovitus oleks arutada oma muret kõigepealt mehega ja mõelda koos, mis on see, mis kehtib teie peres, mis on lubatud, mis mitte: päevarutiinid, kodukord, söögid, multikad jms. Kui on midagi, mis on oluline muuta, kui teised lapsed külas on, siis otsustage see ära, milleks valmis olete – siis ei teki kaost ja ettearvamatust. Praegu tundub nii, et mitte teie ei ole oma kodus perenaine, vaid olukorra võtavad justkui kontrolli alla mehe lapsed. On aga ju loomulik, et teie oma kodus teate paremini, mida tahate ja mida teie pere vajab selleks, et ka teiste laste saabudes ei kuhjuks pingeid. Teil on ju õigus öelda, mida neilt ootate, sest teie peres on lihtsalt nii. Muidugi võite ju olla paindlik ja vahel teha just sellist toitu, mis neile meeldib ja vaadata ka multikaid, kuid vahe on selles, et teie otsustate ja teate, mida, millal ja kui palju. Selleks kõigeks vajate aga toetust oma mehelt. Lapsed peaksid tundma, et tema ka toetab teid. Kui tema on palju ära, siis vajate ka kindlustunnet, et olete ühte meelt, et tunda enda paremini kui teisi lapsi korrale kutsute. Teil on ju ka positiivne kogemus – mehe tütar ei saa magada isa kõrval ja ta lepib sellega. Mõelge, kuidas te selle saavutasite.
Et teil oleks kindlam tunne seada piire ja tunda, et sellest ei saa head suhted rikutud, siis kindlasti tuleb panustada igale asjale, mis ühendab ja loob positiivseid emotsioone. Kui nad kogevad ja usuvad, et olete nende suhtes kindlameelne ja ei luba kõike, kuid samas olete heatahtlik ja nende suhtes hooliv, siis võetakse teie reegleid ka tõsiselt. Usun, et lapsed tunnevad end ka siis paremini, kui on selgus majas, mida tohib ja kuidas teie peres asjad käivad.
Võimalik aga, et te peaksite kõige selle juures mõtlema senisest rohkem sellele, et end mitte üle koormata. Kui teile näib, et teie vajadused on kuidagi kahjustatud, siis mõelge kindlasti sellele, mida enda heaks teha saate. Võib ju olla, et teie suurem tütar tajub ka teie koormatust ja pingeid ning reageerib neile. Kui aga ta tajuks, et teiega on kõik hästi, teist õhkub enesekindlust, rahumeelsust ja rõõmu, siis saab temagi rahu ja hüsteeriahood vaibuvad. See, et need vallanduvad pärast teiste laste lahkumist, võib olla lihtsalt pingelangusest.
Loodan väga, et saite kasvõi veidi mõtteainet ja soovin teile kindlameelsust ja rõõmu toredast ja mitmekesisest pereelust.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
