Mul kasvab peres hetkel 3 aastane poeg, kes viimasel ajal tunneb huvi ainult autode vastu. Kõik mängud ja tegevused piirduvad autodega. Tean, et poisid ongi rohkem füüsilisema teguviisiga ja autode fänn. Samas ma tunnen et kui ta ainult nendega piirdub, piirduvad ka tema teised arengupooled. Kui proovida kutsuda muud tegevust tegema - mängima klotsidega, joonistama, kirjutama- vastus on koguaeg EI. Kui isegi tuleb, on tähelepanu ainult sekunditeks.
Ma ise ei suuda koguaeg olla autodega ja tahaks muid asju ka proovida. Räägitakse et eeskujuga tuleb laps kaasa, kuid minu oma mitte.
Pean tõdema, et olen langenud ka võrdluse ohvriks mis süvendas minu arvamust sellele mida minu laps peaks nüüd oskama selles vanuses. Nt väga paljud on rõhutanud sellele et nende 2-3-4 aastane oskab juba väiksema silbiga tekste lugeda, teevad kunsti jne.
Kõige rohkem viib endast välja ka see, et lapsel pole lihtsalt üldse huvi, see tähendab kuidas ma teda motiveerin?
Peas mõlguvad ka mõtted et kui praegu taas lasta ainult autodega mängida ja huvi pole teiste vastu siis mis temast edaspidi saab, ehk kas tulevikus on huvi? Ma ei saa loota lasteaiale või ajale et äkki millalgi huvitub või tuleb loomurada pidi. Ma ei suuda, muidu kahetsen et olen suure karuteene teinud. KUi laps oli 2 aastane, siis ma tegelesin rohkem töö asjadega (lasteaia töö tuli tihti koju) kui lapsega, laps vaatas multikaid või siis pidi üksi mängima. Vahel ikka olin olemas ja tegelesin. Nüüd tagantjärgi kahetsen seda. Äkki see tõesti mõjutas teda nii palju..
Talvel tuleb perre väike beebi, mistõttu tahangi temaga praegu palju tegeleda käe ja kõne vallas. Sest beebi olemasoluga peres ei pruugi kõik asjad õnnestuda.
Mees ei pabista üldse, pere rahustab ka maha et aega on veel, räägivad et ma ainult utsitan end liiga palju ja mõtlen üle. Kas on võimalik, et kuna olen lasteaiakasvataja, mõtlen liiga palju üle ja tahan oma lapselt palju? Endale see ei tundu, kuid kas teiste silmis tundub?
Olen hädas, sest igapäev hommikul tulevad need mõtted ette..
Teie 3-aastane poeg huvitub põhiliselt autodest. Kuna ootate teist last, siis sooviksite praegu aktiivselt pojaga tegeleda, sest beebi sündides ei pruugi kõigeks aega jääda.
Usun tõepoolest, et teie poolt kirjeldatu ei ole mingil kombel ebanormaalne või n.ö. normist kõrvalekalduv. Lapsed ongi erinevad ja arenevad suures plaanis omasoodu. Lisaks on inimeste geneetiline paas erinev ja kui ikka igasugused märgid näitavad, et tegu on pigem tehnikahuvilise inseneri, leiutaja või rallisõitjaga, siis sellele inimesele võivad maalimine või filosoofilised vestlused lausa piinarikka karistusena tunduda. On erinevaid teooriaid, kuid pigem siiski kaldutakse tänapäeval arvama, et mõistlik on pöörata tähelepanu inimese neile külgedele, milles ta just tugev on. Võib olla, kui vaadata olukorda veidi teise nurga alt, saaksite ka teie rääkida oma tuttavatele, kui hästi teie poeg automarke tunneb, kuidas väikeseid autolegosid uurib või kuidas ta keskendunult autondusega suudab tegeleda (väidetavalt on inimeste vähene keskendumisvõime uue ajastu suur probleem). Tegelikult saab lapse arengut toetada ka vaid parasjagu aktuaalsele autohuvile toetudes. Näiteks võib autodega mängides jutustada lugusid ja muinasjutte, kuidas autopere elab ja kuidas selle pere elu inimeste või mänguloomaperega haakub ja kuidas nad on kasulikud ja kuidas nad omavahel suhtlevad. Isegi empaatiat saab arendada vaid autodega mängides. Võib vaadata raamatutest koos autopilte ja siis mõelda, mida need autod teevad ja millised on nende mured ja rõõmud ja igapäevategevused ja millised inimesed nendega sõidavad. Kindlasti võib kaubandusest leida ka auto- puzzlesid. Neid saab kai se teha, printides uhkeid autopilte algul paberile ja siis koos papile kleepides ja siis tükikesteks lõigates. Usun, et kui suudate muretsemise lõpetada, siis avastate isegi, kui loovalt on võimalik oma lapse arengut toetada. Kui teie laps on mingis suunas just talle omases valdkonnas teistest natuke nutikam või aktiivsem, siis sellele valdkonnale toetudes saab kasvatada lapse eneseusku päris tublisti. See annab talle võimaluse olla tunnustatud.
Praegu on kindlasti vara öelda, kuhu suunas teie poeg areneb. Jah, võib olla on väikseid märke, kuid võib juhtuda, et avastate peagi, et lapse fookus mingil hetkel muutub. Pigem hoolitsege selle eest, et lapsel oleksid teatud võimalused, mille vahel saab ta ise valikuid teha. Kui ta valib autod, siis las nii olla. Teie olete olemas, loote võimalused, kuid teejuht on laps ise. Kõige parem, mis te teha saate, on nautida koosolemist ja uue beebi ootust. Kui teie olete olukorra suhtes leplik, siis võib juhtuda, et poeg tajub, et ta ei pea teile enam nii palju EI ütlema ja n.ö. oma positsiooni kindlustama ja te saate koos käia vaatamas ka väikeseid linnukesi pargis või tigusid vihmase tänava peal (või ka võtta ette retk, et uurida mis värvi autosid tänaval liikumas on) või teha koos muid toredais tegevusi.
Soovin teile rahulikku meelt ja suve nautimist!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
