Laps sai just paar päeva tagasi aasta ja 6 kuuseks . On väga aktiivne ja kõnnib ja jookseb juba 10 kuust saati. Lapse sünnist saati olen ma olnud praktiliselt üksi . Lapse isa on välismaal tööl ja käib kuskil iga 2-3 nädala tagant koju. Pidin alguses lapsega väga tihedalt arsti juures käima. Kuna oli probleeme lapse kaaluga ja imetamisega. Sel ajal aitas mind mehe õde. Viis meid arsti juurde, käis õhtuti meie juures. Aitas kodu korras hoida, süüa teha jne. Peaaegu iga õhtu käis ja aitas meid. Kuskil 2 kuud käis ta tihedalt meie juuras. Peale seda hakkas harvemini käima ja nüüdseks nädalavahetustel ainult. Laps võtab teda rõõmuga vastu kui jälle külla tuleb. Püsib temaga väga hästi, tädi mängib temaga jne. Kui keegi külas on siis ma vahel ei näegi oma last, ta oli alati teiste juures. Muidugi pean mina alati juures olema , kui lähen kasvõi kööki tuleb laps vaatama kus ma jäin. Esimest korda tekkis mul mure enda ja lapse kiindumissuhte pärast. Laps sai kõigiga väga hästi läbi. Siis ma viskasin selle mõtte peast, et ju minu laps siis ongi selline rõõmsameelne ja suhtleja.. Mina kui ema olen vajalik siis kui laps saab haiget või on lapsel kõht tühi, või mingi muu probleem. Laps pole eriti ka võõrastanud. Alles nüüd aastaselt hakkab vaikselt võõrastama. Väiksena võisid kõik teda sülle võtta. Isegi mehe õde algul võõrastas, kui polnud 3 nädalat näinud. Praegu aga läheb teatud inimestele korraga sülle. nt vanaemad vanaisad ja tädid. Teistega läheb aega enne kui harjub. Suure osa ajast oleme praeguseks veetnud maal minu ema ja isa juures. Kuna linnas pole suvel meil eriti midagi teha, ootame maal mehe koju tulekut. . Lapsele väga meeldib. Toimetab maal väga ilusasti. Nüüd maal käib laps alati minu õe sabas. Tahab temaga mängida, raamatuid lugeda jne. Nii kui õde välja läheb tahab tema ka minna. Nüüd tekib jälle minu tunne et kiindumussuhe pole võib-olla minu ja lapse vahel tugev. Muidugi alati kui laps minu õega on siis pean mina ka juures olema, nii kui korraks ära lähen otsitakse mind ka taga. Emmele on vaja näidata kõike ja lohutust pakun ka ainult mina. teiste juurde oma murega ei minda. MA ei ole pidanud ka kauaks eemale minema oma lapsest. Ühel öösel pidin õele järele minema. laps magas ja vanaema vaatas last. Laps ärkas ja enne ei rahunenud kui koju jõudsin. Vahepeal lähen korraks üksi õue , siis jääb laps rahulikult õega tuppa. sellist olukorda pole olnud, et olen pidanud mitmeks tunniks ära jääma. Olen alati olemas oma lapse jaoks. Olen alati niiöelda tema vaateväljas. Ikkagi on jäänud kripeldama, kas see, et ta teistega nii kenasti lepib ja eriti ei võõrasta, on kuidagi kiindumussuhtega seotud. Kuidas aru saada, et kiindumussuhe on olemas ja et see on turvaline.?
Väikelapse areng on alati ohus siis, kui lapsevanemal ei jagu armastust ja vastutustundlikkust lapse eest hoolitsemisel ning suutlikkust lapse vajadused esikohale seada. Kiindumussuhe lapse ja ema vahel algab ema jaoks juba raseduse ajal, imikul umbes mõne kuu vanusena. Turvalise kiindumussuhte olemasolu loob baasilise turvatunde kogu eluks: sellele toetub võime usaldada ja usaldus suhteid luua, enesehinnang, võime õppida ja õpitut ning kogemusi seostada jpm. Eriti oluline, et just turvaline kiindumussuhe annab inimesele kaasa usu, et hirm ja ebakindlustunne on ajutised, mööduvad, et on võimalik saada toetust ja abi.
Sellest, kas väikelapse kiindumusstiil on turvaline või mitte, saab eriti hästi aru lahkumisolukordades. Kõige lihtsamalt: kui laps on ema lahkudes kurb ja ema tagasi tulles rõõmus, on tegu turvalise kiindumussuhtega. Mitteturvalist (vältivat, tõrjuvat, ärevat) suhet iseloomustab see, kui laps ema ära minnes ei kurvasta, ta jääb protesteerimata ka poolvõõraste hoolde. Kui ema naaseb, laps pigem väldib teda. Või on lapsel küll raske emast lahkuda, ent kui ema tagasi tuleb, on last keerukas rahustada, kuna ta justkui otsib lohutust, samas aga ka tõrjub seda.
Kui väikelaps võõrastega ilma probleemideta lepib, siis arvatakse tihti, et tegu on iseseisva ja hästi arenenud lapsega. Sellisel puhul võiks pigem kaaluda, kas tegu pole mitte puudujäägiga kiindumussuhtes, ja kui nii, siis on kindlasti vaja tegelda parema kontakti ja läheduse loomisega. Samas mõjutab ka väikelapse käitumist ikka ka tema bioloogiline temperamenditüüp. Osa lapsi on sotsiaalsemad, osa vähemsotsiaalsed. Teie kirjelduse järgi tundub, et tegu on lapsega, kelle jaoks inimesed on huvitavad ja tähtsad.
Kirjeldate, et laps pöördub teie poole, kui on hädas, haige või kurb ning käib teie olemasolu n-ö kontrollimas. Suures piires on kõik need turvalise kiindumussuhte tunnused: laps otsib lähedust ja hoolt; laps pöördub häda korral ja rahuneb, nähes, et "turvabaasiga" on kõik korras; protesteerib lahutamise vastu ja rahuneb koos olles.
Praeguses arenguetapis on teil emana oluline roll lasta lapsel tegutseda-iseseisvuda. Ülehoolitsus võib takistada arengut, kuid arengut takistab ka see, kui ema ei ole turvasadamana kättesaadav - siis laps ei julge oma uurimisretki ette võtta. Lapse arengumootor on selles etapis teie hea kontakt lapsega ja lapse tunnetus, et teie olete talle igati kättesaadav - nii füüsiliselt, aga eriti emotsionaalselt.
Kui guugeldate, leiate lisalugemiseks palju põnevat materjali.
