Mul on selline mure, et mul on 2,5 aastane laps, ning ta lihtsalt ei kuula sõna ja kõik. Lasteaias on kõik ideaalne, muidugi vahe peal tuleb ka seal ette hammustamist ja muid tülisid, kuid need on ilmselt selle pärast, et kui ta sinna lasteaeda läks, oli ta kõige väiksem, ja osad poisid kiusasid teda, hammustasid ja lõid. Nüüd kui ta suurem on, teeb tagasi neile samadele poistele, kes teda kiusasid. On see üldse loogiline?
Minu peamine põhjus on siiski kodus. Ta lihtsalt ei kuula mis ma räägin, naerab näkku mulle ja kõik. TA ON JU ALLES 2,5 AASTANE?? Olen proovinud paha lapse tooli, nurka panekut, ilusti rääkimist korduvalt ja korduvalt, isegi tutistanud olen paar korda teda vaikselt tõsistema asjade eest(näiteks selle eest kui ta ei saa aru, et ei tohi pistikut puutuda) sellest ta sai muidugi aru, ja see lõppes kohe kui ühe korra tutistada sai. Aga ma ei saa ju teda tutistada selle eest kui ta karjub, või lihtsalt ei allu minu korraldustele. Ta on väga energiline laps, meil on väike, ühe toaline korter, aga samas kui ta mängib siis on kõik korras ja kuulab sõna, et pärast peab mänguasjad kokku tagasi panema. Aga kui näiteks mina koristan ja palun temalt eest ära tulemist, siis ta lihtsalt ei tee seda. Hakkab lausa kiusama. Ja ta vaidle lihtsalt vastu. Ükskõik mis ma talle ütlen ta vaidleb vastu. Ta teeb kõike täpselt sama moodi nagu teen mina. Kui ma olen hommikul temaga pahandanud, kuna ei tohi putru maha visata, siis ta pahandab terve käev otsa kõigiga. (ja pahandan temaga ju siiski ilusti, et nii ei tohi teha, kuna söök on ikka söömiseks ja seda ei raisata jne)
Mida ma tegema peaksin?
Teie peres kasvab energiline 2,5- aastane põnn. Vanemana olete aga mures, kuna teie laps ei kuula enam teie sõna, vaidleb vastu, naerab te käskude peale ja kohati tundub teile, et ta lausa kiusab teid.
Kahe- ja kolmeaastane laps on oma arengult veel etapis, mil ta ei suuda end väga selgelt sõnadega väljendada. See tähendab, et ühelt poolt ei pruugi ta veel mõista, miks ta mingis olukorras end halvasti, ärritunult, kurvalt jne. tunneb; teiselt poolt pole tal sõnu neid tundeid väljendamaks ning seetõttu reageeribki väikelaps vanematele vastuvõetamatul viisil.
Mida saate lapse heaks teha, on see, et annate ise eeskuju- eelkõige oma tunnetest rääkides. See annab lapsele signaali, et igasugused tunded on olemas (positiivsed ja ka negatiivsema märgiga) ja nende tundmine on aktsepteeritav. Ise tundeid sõnades väljendades õpib neid tegema ka laps (mudel) ja tasapisi tekib tal arusaam, et tõhusam on asjadest (mis häirivad, pahandavad jne.) rääkida ja koos lahendusi otsida, selmet lihtsalt reageerida.
Vanemana on tõhus rääkida mina-keeles (mina-keel tähendab selget sõnumit, eeldab kontaktisolekut oma tunnetega, mõtetega, kogemustega), mida mingi käitumine/olukord teis tekitab, millist mõju või kahju see teile omab.
Loodan, et mõistate- lapse karistamine (nurkapanemine, rahunemistoolile panemine, tutistamine, pahandamine) ei ole tõhus vanemlik kasvatusviis -see annab lapsele signaali, et vanem ei oska ka ise teisiti teda frustreerinud olukorrast välja tulla, kui häält tõstes, näägutades, karistades. Negatiivne mudel! Lisaks on uuringutest selgunud, et lapse nurkapanek, paha lapse toolile või oma tuppa saatmine rahunemise eesmärgil ei täida soovitud eesmärki, kuna väikesed lapsed ei oska veel oma käitumist analüüsida, ega ennast ka ise rahustada- see on vanemate ülesanne last selles abistada!- selle asemel tekitab see lapses segaseid ja raskeid tundeid- mu vanem ei armasta mind. Laps võib edaspidi hakata oma tundeid alla suruma, varjama, igatahes on karistustel selge negatiivne efekt vanem-laps lähedus- ja usaldussuhtele ning samuti kahjustavad karistused lapse enesehinnangut.
Teie laps on just sellises arenguetapis, mil kujuneb tema mina ning katsetatakse, kui palju on minal võimu/mõjukust. Katsetatakse vanemate seatud piire nihutada ning teid võiks toetada arusaam, et laps pole jonnides mitte "halb laps", vaid tal on mingi katmata vajadus. Ta ei oska seda teisiti väljendada kui keeldudes koostööst, olles trotslik, ning kasutab oma õigust öelda teile "ei".
Teie ülesanne on jääda lapse jaoks rahulikuks, ta vajab seda. Kui ka teie lähete emotsioonidega kaasa, pahandate, endast välja lähete, karistate- see ei toeta tema arengut ja frustratsiooniga toimetulekut. Parim, mida taolistes olukordes teha, on jääda rahulikuks täiskasvanuks, kes mõistab, et lapse käitumine on mingi tema katmata vajaduse väljendus, mure- ja me saame teda aidata teda kuulates ja mõistes.
See, et laps lasteaias ühte moodi, kodus aga teisiti käitub, on üpris tavapärane. Kas ta just teistele lastele "tagasi teeb", neid hammustades-lüües, pigem ikka põhjus väheses verbaalses võimekuses, oskuses end ja oma vajadusi (muret) väljendada ning seetõttu kipub veel kasutama kehakeelt (rusikad, hambad). Selle olukorra muutmiseks tuleb kasuks, kui olete lapsele eeskujuks tunnetest rääkides ja oma vajadustest selgelt teada andes (sama jutt, mis vastuskirja alguses) - nii õpib ka laps end paremini sõnadega väljendama, et lasteaias kaaslastele öelda, milline nende käitumine on talle vastuvõetamatu (näiteks: "Mulle ei meeldi, kui sa mu mänguauto ära võtad", selle asemel, et selles olukorras teist last lihtsalt lüüa/reageerida).
Kuna tunnete, et ei oska antud olukorras toime tulla- võiksite mõelda osalemist mõnes Gordoni perekooli grupis, kus saaksite õppida efektiivseid suhtlusoskusi lapse erinevate probleemidega toimetulekuks. Sügisel algavates gruppide kohta saate infot: www.sinamina.ee
Lapse nutu/jonni kohta saate lugeda:http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/artikkel-millest-raagib-lapse-nutt/?c_tpl=1114
2013 ilmus Isabelle Filliozat "Minu mõistus on otsas! Kuidas tulla toime lapse jonni, nutu ja vihapursetega vanuses 1-5 aastat"- väga hea raamat.
