Tere,
Mure selles, et leidsin oma 7 aastase tütre telefonist video kuidas ta oli filminud naabri poissi (sama vana), kuidas see näitab oma nokut ja katsub seda. Olin šokeeritud ja läksin sellest rahulikult lapsega rääkima. Tal oli väga häbi, hakkas nutma ja oli tige, et miks ma tema telefonis niimoodi käin. Üritasin seletada rahulikult, miks selline asi vale on ja miks enda keha osasid ei näidata niimoodi. Poiss olevat samamoodi filminud oma telefoniga minu last. Tundus et ta sai aru. Nüüd enam tal telefonist selliseid videosid/pilte pole leidnud. Sellest juhtumist on möödas umbes 3-4 kuud. Täna naabrinaisega rääkides tuli välja et tema poisi telefonis on pildid ja videod kus nad ikka üksteist sealt kohast filmimad ja neid asju näitavad. Kuna minu tüdruk õue minnes telefoni kaasa väga ei võta, siis naabripoisil on see koguaeg kaasas igalpool.
Olen täitsa mures. Kas minna uuesti rääkima sellel teemal või pigem ootaksin ja läheksin temaga laste psühholoogi vastuvõtule? Kardan midagi valesti öelda või teha ja asi võib hoopis hullemaks minna.
Lapsevanemana käitusite väga kohaselt, kui rääkisite oma tütrega rahulikult ja selgitasite talle oma intiimsete kehaosade privaatsusest. Kindlasti oli see teile emana raske hetk, kui avastasite lapse telefonist filmi.
Huvi enda ja vastassoo suguelundite ja seksi vastu on 5-7 aastastel lastel täiesti eakohased teemad. Uudse probleemina võib välja tuua filmimise momendi- mis on lisandunud kaasaegsete tehniliste võimaluste olemasoluga.
Küsimus on ka selles, millal on tegu mänguga ja millal väljub laste tegevus mängu piiridest. Piir mängu ja eakohatu seksuaalse käitumise vahel on õhkõrn, kuid on mõned reeglid, mis orienteeruda aitavad. Mängus puudub vägivald, s.t ühe osalise alistamine teise tahtele; lastel on riided seljas; ei topita midagi tuppe ega pärakusse; ei toimu oraalset kontakti suguelunditega. Kui kas või üht neist reeglitest rikutakse, pole enam tegu süütu mänguga.
Selles eas hakkab laps seksuaalteemasid häbenema (teiegi tütar tundis häbi, kui avastasite filmi), kuid huvi pakuvad need ikka. Laps on piisavalt osav oma tegevusi ja mõtteid vanemate eest varjama. See on normaalne. Mängitakse arstimänge, uuritakse poiste ja tüdrukute erinevusi, lähiümbrusest võetakse üle soorollide peensusi. Populaarsed on pissi- ja kakajutud, neid räägitakse sageli itsitades ja uurides, kuidas täiskasvanud neile reageerivad.
Mõned soovitused: esiteks rääkige naabrinaisega, et ka tema rahulikult ja süüdistamata oma pojaga suguelundite filmimise teemal räägiks. Et teil oleks sama sõnum- oma privaatseid kehaosi ei pea teisele näitama ja kui keegi seda sunnib, tuleb öelda "ei" ning toimunust oma vanemale rääkida. Teiseks filmimine- lapsele selgitada, mida on kohane lindistada/pildistada ja mida mitte ning anda ka eakohane ülevaade netiohtudest laiemalt. Veebilehelt: targaltinternetis.ee on palju infot lastele ja vanematele, mis võiksid olla teile toeks. Kuigi seal on rõhk internetiohutusel, saab seda üle kanda ka nutitelefonidele.
Võtke veelkord teema lapsega ülesse, laiendage teemasid. Selgitage piire - alastiolek on normaalne, aga nõuab privaatsust. Oma keha ei näidata võõrastele, ega puudutata teiste inimeste juuresolekul.
Rääkige lapsele, et tema keha on tema oma ja keegi ei tohi seda puutuda vastu tema tahtmist. Samamoodi selgitage, et võõraga ei tohi kaasa minna. Meedia toob sobivaid teemaalustusi nagunii ette – siis on kohane rääkida, et mitte kõik inimesed pole head. Näiteks-koos telekast nähtud suudlusstseenist on kohane arendada jutuajamine sellest, et nii tehakse ainult siis, kui mõlemad seda soovivad.
Kasuta lapse kuuldes ka sõnu “peenis” ja “vagiina”. Kuigi viimane ei kõla eesti keeles väga suupäraselt, on tähtis anda lapsele neist nimetustest teada. Peresiseselt võib paralleelselt edasi kasutada suguelundite kohta käivaid sõnu, mis pereliikmetele tunduvad sobivat.
Kõikidest nimetatud teemadest saate põhjalikumalt lugeda Raisa Cacciatore 2014 aastal ilminud raamatust "Laste seksuaalkasvatus". Arvan, et kui mõlemad pered saavad lastega rahulikult teemad läbi arutatud, pole vajadust psühholoogi juurde pöörduda.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
