Minu 4-aastane tütar on väga elav, seltsiv, iseseisev, temperamente ja rõõmus laps. Aga ta ei oska mängida õrnalt ja ta ei tunne kaasa kui kellelgi on halb või valus. Juba väiksest peale kallistab, paitab väga robustselt, lausa jõuga. Mängib mänguasjadega jõuliselt - nt hoiab karvast jänest käes ja imiteerides jänku hüppamist lausa taob teda vastu põrandat. Mängides on agressiivne, aga mitte pahatahtlikult ja sihilikult, lihtsalt kõik käibki nii jõuliselt. Väikevennaga mängides (2-aastane) on lausa ohtlik, sest väiksem saab väga palju haiget. Ka kallistab venda nii, et peaaegu kägistab ja alati selline tundepuhang lõpeb väiksema kukkumisega ja nutuga.
Lisaks sellele robustsele väljendusviisile ei tunne tütar justkui mingit kaastunnet vaid on sama rõõmus edasi, nagu ei paneks tähelegi et tegi haiget. Kui keegi pereliikmetest on haige, siis seda ta ei mõista. Ka putukaid ja taimi lõhub, kuigi olen palju rääkinud, et nendel on ka valus.
Kas on kuidagi võimalik tütres õrnemat olemust ja kaastunnet arendada? Oleme palju rääkinud sellest, olen õpetanud õrnalt pai tegema, kallistama, aga midagi pole muutunud. Oleme rääkinud sellest kuidas nutva või kurva inimesega rääkida, teda aidata ja lahke olla, seda enam kui tema ise on selle põhjustanud, ning isegi kui tütar näitab mingit kaastunnet, siis see on justkui näideldud, 'sest nii ju peab', st me ei tunne, et see tuleks temast enesest.
Teil on imevahva nelja-aastane tütar, murelikuks teeb teid aga tema jõuline väljenduslaad (temperament). Olete märganud, et vaatamata õpetamisele/rääkimisele, kuidas olla empaatilisem- ei adu te laps endiselt teiste tundeid.
Arengupsühholoogid on välja toonud, et empaatia koosneb emotsionaalsest reaktsioonist, mis tekib esimese kuue eluaasta jooksul ning kognitiivsest reaktsioonist, mille algust tähistab kuues eluaasta, - nii et mõned aastad on teil veel aega!
Empaatia tähendab tähelepanu keskendamist teisele inimesele. Teiste inimeste tunnete märkamise ja mõistmise muudab kergemaks tunnetest rääkimine ning nende väljendamine kehakeele ja sõna abil.
Lapsed õpivad empaatiat jälgides täiskasvanute tegevust, neid mõjutab tugevalt nende kasvukeskkond. Kui ümbritsevad inimesed pakuvad hätta sattunule abi, õpib laps, kuidas sellises olukorras käituda. Kui keegi on kurb, või haiget saanud, jälgib laps, mida vanemad selles olukorras teevad/kuidas reageerivad/milline on nede kehakeel- ning õpib sellest. Laste empaatiatunde arenguks tuleb teha kõik, et lastes olemasolev headus saaks täiskasvanutelt tuge ja nad käituksid teiste suhtes hoolivalt. Suunamine, rahulik ja korduv ning järjepidev selgitamine on ainsad võimalikud meetodid. Tunnustage iga väiksematki empaatiaväljendust, andke positiivset tagasisidet minasõnumite kaudu- nii on lootus, et positiivne käitumismudel hakkab korduma (mis siis, et teile tundub praegu, et ta teeb seda kuidagi õpitult), tegu muudab käitumist.
Kui vanemad julgevad oma emotsioone (nii positiivseid, kui ka negatiivseid) välja näidata ja neid mõista (st. sõnastada), saab ka laps aru, et selline käitumine on normaalne. Seega on oluline, et räägite avatult ise, mida mingis olukorras tunnete, nii õpetate talle tunnete keelt, annate talle tegelikult emotsionaalse sõnavara.
Empaatiliseks olemiseks on vaja teisi ja ka ennast mõista ning osata emotsioone välja näidata.
Laps muutub empaatilisemaks, kui temaga raamatutegelastest, multika- või filmitegelastest rääkida. Tegelaskujude tunnetest rääkimisest on abi, laps mõistab, mida mingis olukorras tegelased võivad tunda.
Lapse empaatia arendamisel on aga kõige tähtsam aidata tal rääkida tema enda tunnetest. Empaatia aluseks ongi teadlikkus iseenda tunnetest. Lastega nende tunnetest rääkimine mitte ainult ei hõlbusta neil tunnete paremat mõistmist, vaid näitab ka, et kõik tunded on tähtsad ja neid ei pea kartma. Ka mitte negatiivseid tundeid.
Eesti keeles on ilmunud Maria Teiverlaurilt raamat "Empaatia areng ja arendamine lapsel", seal on ka harjutusi empaatia arendamiseks.
