Oleks vaja tarkka nõuannet, kuidas saada 4aastane sööma soolast toitu nii et iga kord ei oleks sõda, et talle ei maitse, tema ei söö, tal kõht täis jne. Samas ei leia ma enam õiget teed ka magusa pakkumisega, sest surve, kuidas käituda on lasteaias üks, vanavanemate poolt teine, mu enda tõekspidamised kolmandad ja miski ei tundu enam hästi toimivat. Laupäev on meil peres kommipäev, kus läheme poodi ja lubame lapsel valida, mida ta tahab ja ülejäänud nädalal väga koju kommi ei osta ja vaagnad täis ei seisa. Muidugi on ikka üksikuid erandeid. Me ei osta mullijooke, krõpse ega muud rämpsu, mis võiks ebasobivate näksidena pärssida korraliku toidu söömist, aga ikkagi tahetakse süüa vaid putru või makarone ja see on kogu ühekülgne menüüvalik lisaks võileibadele, mis lapsele sobib. Kõik uus ja vaheldusrikas, mida püüan pakkuda lükatakse eemale.
Mina soovitan oma kogemustele tuginedes ära jätta kõik näksid. St on kindlad kellaajad söömiseks, ja vahepeal ei ole üldse mitte mingit näksi, ei tervislikku ega ebatervislikku. Söömine toimub ainult laua taga, ei kuskil autos, kärus, toas, tänaval. Pakuks siiski erinevaid toite, kaasaks teda toidu tegemisse, laseks lapsel aidata poes emal-isal valida, mitte küll nii, et mis sa täna süüa tahad, vaid, et nt kas me võiks täna teha kartulipüreed või hoopis bataati ahjus vms. Magusate asjade nimekiri võiks piirduda ka vaid naturaalsetest toorainetest tehtud magusaga, mitte poe kommid ja küpsised, mis on tohutut jama täis vaid pigem kodus tehtud küpsised, miks mitte ka kommid, jäätis vms. Või kasutada magustoiduks rohkem puuvilju, pähkleid, rosinaid.
Mul on kolm last. Kõige vanem 14 ja ta sööb ainult rämpsu, sest noorena ei osanud ma midagi teha, tema toitumine oligi 4-aastasest alaes makaronid, ühepajatoit ja veel mõni üksik asi. Nüüd väidab, et sööb koolis kõike aga kui kodus midagi tavalist teed, ei söö. Ainult pelmeene ahjus, pihve jms. See on jube, kui hädas ma tema toitumisega olen. Seepärast olen end palju kurssi viinud ja lugenud, kuidas seda ära hoida, et 3,5 ja 2 aastased sööksid ka hiljem kõike ja julgeks proovida. Julgen soovotada raamatut "Kuidas prantsuse laste kombel sööma õppida" http://www.apollo.ee/kuidas-prantsuse-laste-kombel-sooma-oppida.html seal on palju häid soovitusi. Meie jätsime ära näksimised ja olukord muutus oluliselt paremaks. Isegi kui noorem nt ei söö siiamaani tomatit, paprikat vms siis panen talle iga kord need taldrikule aga ei sunni sööma, kuni ühel päeval ta lihtsalt proovib ja hakkab sööma. Kõige valem asi on sundimine, toiduga mingite trikkide tegemine, millestki ilma jätmine jne. Aga see vaid minu arvamus, võibolla spetsialistidel on hoopis teised nõuanded Usun siiski, et teie poeg saab ka varsti isu uute asjade järele tagasi ja hakkab ilusti sööma
Lapsed võivad tõesti olla toidu suhtes väga valivad ja konservatiivsed. Osati võib 4aastase lapse seesugust käitumist seostada tema vajadusega määratleda maailma. Väikelaps tunneb end seda turvalisemalt, mida etteennustatavam on maailm. See on ka üks põhjus, miks lapse ümber peab olema turvalisi rutiine alates päevakavast ja lõpetades emme-issi reageerimisviisiga tema käitumisele – see teeb maailma ettearvatavaks ja sellises maailmas on turvalisem olla. Ka söök, selle välimus ja maitse, taldrikule asetamise või söömise viis võib olla lapse jaoks omamoodi kontroll: kas maailm ikka toimib (maitseb) endist viisi? Endist viisi on turvaline: see avaldub mitmel moel, ka nt selles, et laps riidesse pannes järgib sama järjekorda vms. Kasvades-arenedes, maailma ja iseendaga tuttavamaks saades suurenevad ka teadmised maailma ja elu kohta, siis on kindlam maailmas olla ja enamasti on sellesse arenguprotsessi sisse kirjutatud ka see areng, et laps hakkab tasapisi maitsma ja sööma aina rohkemaid asju.
Samas on teie mure on igati arusaadav, võib olla raske aktsepteerida lapse valikuid, mis tunduvad ebamõistlikud ja ebatervislikud.
Kõige olulisem on neis olukordades mitte sundida. Söömisest ei tohiks teha midagi, mis lapsel seostub sundimise, ähvardamise ja kontrolliga. Heale arengule lähemale viib vanema mõistvus, rahulikkus ja kannatlikkus. Vahel aitab, kui kaasata laps söögivalmistamisse või lasta tal endal paras portsjon tõsta – juurde saab ju alati. Vaja on ka meeles pidada, kui suur on täiskasvanud inimese magu ja kui väike lapse oma.
Lastearstide soovitus neis olukordades on mitte kasutada sundi-veenmist, vaid pigem hoolitseda selle eest, et need toidud, mida laps sööma nõustub, oleksid igati kvaliteetsed ja tervislikud, võimalik on kasulike ainete peitmine (nt kliid pannkoogitaignasse) jm nipid. Olge leidlik kiites mõnda muinasjututegelast, lapse mängukaaslast või multifilmikangelast, kes on tubli ja terve seetõttu, et sööb nt õuna või tomatit. Tähtis on ka kinni hoida toidukordadest, nende vahel ei tohi lasta lapsel näksida. Magusa osas olete juba oma reeglid teinud – see on hea tegu lapse tervise heaks.
Oluline on pakkuda lapsele ikka endise järjekindlusega uusi ja teie arvates vajalikke toite, kuid mitte pealetükkivalt ja mitte rohkem kui paar korda söögikorra ajal. "Sa ei soovi? Hmm, mulle nii maitseb..."; "Sa ei taha rohkem midagi? Hästi, mine siis mängima."
Tähtis on, et te ise üle ei muretseks. Kui laps iga kord söögilaua taha istudes tajub teie pinget: kas ta täna sööb? kui palju ta sööb? kas nõustub maitsma?, läheb ka tema pingesse ja sööb veel vähem. Tihti tunnevad lapsed neis olukordades vanema ärevust, pahameelt ja pettumust tema suhtes, isegi kui vanem seda varjata püüab. Kui lapsel võimaldatakse tajuda, et olete mõistev, tolerantne, toetav, vähendab see lapse ärevust, mis tal praegu söömisega seoses on ja seegi võib kaasa aidata probleemi lahendamisele.
Usun siiski, et teie poeg saab ka varsti isu uute asjade järele tagasi ja hakkab ilusti sööma