Tere!
Mul on probleem lapse magamaminekuga. Magamaminekutrall kestab iga õhtu 1,5 kuni 2 h, vahel kauemgi. Lõuna ajal saab harva tunniga hakkama, tavaliselt kauem. Tüdruk on 1a10k. Rinda sai 1,5a, sellest võõrutamine läks suhteliselt rahulikult. Beebina jäi alati rinna otsas magama, hiljem sõi ja siis taidles veel nii oma voodis kui suures voodis. Magama jäi ikka kaisus. Ei suutnud teda teisiti magama saada. Ka nüüd jääb ta magama ainult kaisus. Tõstan ta alati tema voodisse, pool ööd magab seal, vastu hommikut kõrval edasi.
Rinna asendasime raamatute vaatamise ning kruusist piima joomisega. Lutti ega lutipudelit pole ta saanud. Varem vaatas raamatuid kuni kustus. Siis mingi hetk pidi põse dekolteesse või vastu kaela panema. Sain aru, et vajab ikka lähedust ja kaisusolekut. Ainult nii sai magama jääda. Mingi aeg see asendus käe põuepanekuga. Ja nüüd ongi nii, et mitu kuud juba vahetult enne uinumist paneb käe põue. Vahek kobab seal tükk aega kuni enda meelest sobiva koha leiab. See on suhteliselt ebameeldiv tunne ning olen temaga palju pahandanud, kuna ei suuda enam kannatada ega end tagasi hoida. Paar nädalat tagasi panen nibudele plaastrid. Siis ehmus, vaatas, et aia ja võttis käe kohe ära. Aga uinuda ka ei saanud. Natukese aja pärast proovis kätt tagasi panna, jälle vaatas ja tõmbas ära. Nii see uinumine venis. Ei julge nagu silmi kinni panna. Hoian teda alati enda vastas kaisus, silitan või laulan või ümisen, vahel oleme liikumatult, et ometi ei häiriks miski uinumist. Olen lõpuks palju kordi endast välja läinud ning pahandanud. Võimalik, et seetõttu ei julge ka nüüd magama jääda. Vahel ärkab veel oma voodist mitu korda üles. Ta tavaliselt küsib oma voodisse kui juba poolunes on. Siis veel silitan teda tükk aega, et saaks magama jääda. Vahel õnnestub esimese korraga, tavaliselt hüppab kohe püsti ja sülle tagasi. Olen jätnud teda voodisse nagu kõik soovitavad aga see lõppeb kas nutu või lollitamise ja müramisega nii, et uinumine ikkagi lükkub edasi. Ja lõpuks tahab ikka sülle. Vahel tõstan teda 6-7 x niiviisi voodisse, lõpuks vihastan. Saan aru, et see takistab tal veel rohkem magama jääda, kuid lihtsalt ei suuda enam hüpata 2 voodi vahet ja teda edasitagasi tõsta. Sülle või kaissu tahab aint selleks, et käsi põue lükata. Vahel lükkab nii kaugele, et nabani ulatub.
Viimasel ajal on ta rohkem jonnima hakanud, võimalik, et see tuleneb vanusest, kuid vahel tundub, et see on magamajäämise hirmust ja trotsist minu vastu kuna olen pahandanud ning magamaminek palju lõppenud tüli ning nutuga. Kui uni hakkab tulema ja võiks magama jääda, hakkab käte-jalgadega vehkima ja tahaks kuskile minema hakata. Tõmban ta kaissu tagasi, millele järgneb röökimine ja rabelemine. Samas ta on nii väsinud, nühib pead vastu mind, hõõrub silmi ja võiks jalalt kukkuda aga oskab oma und nüüd juba edasi lükata oma rabelemistega. Iga hetk võib avastada mingi asja, mida tal kindlasti vaja ning kui keelan, järgneb sellele jonn, mis on üle läinud hüsteeriaks. Tahab kaisus olla, samas lükkab mind ära.
Ma ei oska enam midagi ette võtta, et laps saaks rahulikult magama ning mina suudaksin rahulikuks jääda. Enam ei mõju need plaastrid ka, käsi on põues ikka. Vaatab küll, et aia, aga ikka surub käe põue. Iga päev on 1 suur trall selle magamaminekuga. Algul on rahulikult raamatutevaatamine ning siis vaja igale poole minna, und nagu polekski.
Ta pole kellegi teisega leppinud magama minna, üksikud korrad on isaga jäänud magama. Tavaliselt tuleb kiirelt nutt ja emme otsimine.
Kas peaks laskma kätt põues hoida ja rinnast kinni hoida seni kuni tal tõesti vajadus ning rahulikum periood tuleb ja ehk üks hetk enam ise ei taha panna või takistama, millele järgneks veel suurem trots ja hüsteeria ning suutmatus uinuda.
Iga kord on mul nii vastik tunne kui olen temaga pahandanud aga see hetk keeb kõik nii üle, kui mitmendat korda on teda vaja voodisse või voodist välja tõsta või hakkab niisama rabelema ja vehkima kui silmad tahaks juba kinni minna. Söön aegajalt palderjani aga ei tunne erilist toimet. Pigem tean, et olen söönud ja proovin siis rahulikum olla. Platseebo-efekt? Lisaks olen kõigi teiste peale samuti vihane ega tahagi suhelda peale sellist magamaminekut.
Laps on muidu kogu aeg olnud õrnake ja võõras keskkonnas tagasihoidlik ja arg, kuni harjub. Alguses igas uues kohas tahab sülle ja ise uitama ei lähe, mille üle mul on pigem hea meel. Kui lõpuks julgeb kuskile minna, siis kontrollib, kas olen läheduses ja kutsub mind enda juurde.
Igas muus asjas on väga tubli ja tore laps, ainult magamaminekud ei õnnestu meil normaalselt. Mõnel üksikul korral ainult kustub kiirelt.
Kahtlemata mõjuvad pahandusega magamaminekud teile mõlemale halvasti, seda enam, kui kõik kordub päevast päeva. See kurnab ja pahandab teid ja lapski ei saa uusi positiivseid seoseid. Praeguseks võibki olla nii, et proovite küll luua uusi harjumusi, kuid laps on väga nõudlik ja ei lepi ning lõpuks ongi nii, et teie püüdlused järjekindlusele lõpevad hüsteeriaga, mis teeb asja veelgi hullemaks ja nii ongi juba nõiaring loodud. Nagu ka ise kirjeldate, olete ise järjest pahasem ja lapski tunneb seda ning ärevust tekitav seos magamaminekuga kinnistub. Ka lapse vastuoluline reageering on ilmselt selle ilming – ta ju tahab seda kindlustunnet ja heaolu, mis oli enne emme kaisus, kuid tal on ka kogemus, et see seostub ka pahandusega. Ilmselt on temagi segaduses ja ärevuses.
Kindlasti teie mure on seotud ka lapse vanusega. See on ju aeg, kus lapsed ongi nõudlikumad ja ka sageli emme külge klammerduvad. Nad vajavad sel perioodil võimalust turvaliselt nutta ja jonnida, kartmata hülgamist, et tulla peagi toime ka emast eemal olemisega. See toimub valutumalt, kui pole hirmu ja ärevust.
Praegu vajate te mõlemad magamamineku meeldivat kogemust. Mingit kindlat retsepti aga kahjuks ei ole. Mida oleks hea vältida, on see, et ei kinnistuks ahel – püüate last panna magama ilma kaissu võtmata, kuid lapse nõudmisele, nutule ja hüsteeriale järgneb see ikkagi. Lihtsustatult võib öelda, et laps peabki kaissu saamiseks seda kõike tegema, ta on juba ette ärev ja hirmul ning seos vaid kinnistub.
Kui praegu tundub, et ilma kohe kuidagi ei saa, sest igaõhtune pinge on niigi suur, siis on ehk parem mõnda aega jätkata sellist magamaminekuviisi, mis loob lapsele kindlustunde ja meeldiva õhkkonna ning tagab kiirema uinumise. Kui mõnda aega on magamaminek kulgenud valutult ja meeldivalt, siis on ehk aeg muutuseks. Võib-olla tõesti ilmutab ta veidi rohkem ka valmisolekut oma voodis uinumiseks. Mõelge enne enda jaoks läbi, millest kindlasti tagate vabaneda ja mida olete nõus siiski jätkama. See aitab teil endal otsustavam olla ja et laps ka tunneb seda. Edasi on vaja jääda endale kindlaks, kuid olla kindlasti seejuures heatahtlik ja sõbralik. Järjest enam saate ju ka sõnaliselt lapsele selgitusi anda, teda toetada.
Kirjeldate, et tüdruk ongi pigem ettevaatlik, arg ja tundlik, seda ka muudes olukordades. Võimalik, et see ongi tema eripära, millega tuleb arvestada. Sel juhul on eriti tähtis, et ta ka päevasel ajal saaks tunda piisavalt teie lähedust, kohalolekut, kindlustunnet, et te ei kao ära ega ei pea kartma pahandusi, ega kurjustamisi. Kui ta saab päeval piisavalt sülle, rõõmu, positiivseid elamusi, siis on ta rohkem valmis ka muutuseks magamamineku rituaalis. Nagu te oma kirjas ka vihjate, on oluline ka oma vajadustele mõelda, sest teie enda meeleolu ja heaolu on lapsele ülioluline. Võimalik, et praegu tuleks koguni iseendale rohkem keskenduda, leida võimalusi endale meeldivateks elamusteks ja ka puhkamiseks – et suuta lapsega koosolemisest rõõmu tunda.
Lõpuks lisan veel, et vahel tuleb kasuks mõnest rutiinist loobumiseks olukorra muutus ka nö väljastpoolt. Näiteks võib olla suvekodus kergem loobuda tuttavast harjumusest või siis teise hoidjaga koos on uued rituaalid jne. Kirjutate, et isaga on olnud vahel teisiti. Kaaluge varianti, et isa on lapsega rohkem koos ja paneb ka magama ja teie olete üldse kodust ära. Kuid jah, see ei tohiks lapsele tähendada hirmu teid kaotada. Ta peab suutma leppida, et teid ei ole juures, muidu ei kujune ikka meeldivaid seosed ja teie saabumisel asjad korduvad.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
