Minu laps on 1a8k vana, tütar. Meie pereelu on täiesti tavaline. Oleme elukaaslasega last kasvatanud koos alates tema sünnist. Mees käib tööl e-r 8-17. Pärast tööd tuleb koju, ALATI esimese asjana kallistab last ja teretab teda.
Me omavahel ei tülitse tihti, tuleb ette väikeseid sõnelusi, harva lapse ees. Lapsel hakkas pool aastat tagasi mingi tõrge isa vastu. Ta küll mängib temaga ja vahel isegi kallistab (kui küsida). Sülle ei taha minna, koos diivanil istumist väldib. Kõige hirmsam on magama minek. Laps läheb hüsteeriasse kui näeb, et isa tahab teda magama panna (kõrval, oma voodis lihtsalt lamades). Nutab, röögib, lööb käega, võtab emast kõvasti kinni nagu ootaks teda ees õudusunenägu. Isa pole seejuures karm, pigem just see, kes hellitab last.
Põhimõtteliselt võib öelda, et koos olles ta on rahulik, isaga eraldi, lähedasemalt olles, tõrjub tema kallistusi-musisid-süles olekut. Kõrvalt vaadatuna jääb selline mulje nagu oleks inimene talle haiget teinud pidevalt, et ta teda tõrjub. Olen kindel ja teadlik, et seda pole juhtunud.
Viimased pool aastat on teie väikelaps kartnud oma isa puudutusi, lähedust, magamapanekut. Olete veendunud, et teie elukaaslane ei ole lapsele mingil moel haiget teinud ja olete nõutu ning ei mõista toimuvat.
Olukorrale võib olla mitu seletust ja üks neist ei ole teile kindlasti kerge lugeda. Pean selle aga siiski ära tooma, kuna teie kirjeldatud olukord võib anda kahtluse, kas lapse isa ei ole last mitte kuritarvitanud? Tänapäeva maailmas, kahjuks ka Eestis toimub laste väärkohtlemist- nii emotsionaalset, füüsilist, kui seksuaalset. Kui teie tütar nii paaniliselt, hüsteeriliselt, nagu nimetate- oma isa puudutusi kardab, - alates ühest hetkest, tõstatab see ju ometi küsimusi.
Seda tõestada on väga keeruline, eriti kui väliseid märke pole.
Kuna aga kinnitate, et olete teadlik ja kindel oma partneri peale, et mingit väärkohtlemist pole toimunud, - võib teie lapse kummalist käitumist seletada ka arenguliste eripäradega. Lastel esinebki erinevaid hirme, millest enamus tekib, on mingi aja aktuaalsed - ja siis taanduvad. Pooleteist-kahe aastased lapsed võivadki oma emadesse klammerduda, ema on ju olulisim kiindumussuhte - ja turvatunde looja.
Kui saate, püüdke olukorda normaliseerida, st, et ärge pahandage lapsega, kui ta väljendab negatiivseid tundeid isa vastu. Ärge sundige teda isa musitama-kallistama-süles istuma, kui see talle vastuvõetav ei ole, püüdke vältida oma pettumuse väljendamist, sundimist. Kõik see jutt kehtib nii teie, kui teie mehe osas.
Praegu lihtsalt on, nagu on.
Loodetavasti läheb lapse hirmukus üle, sageli tulebki kasuks teemat mitte rõhutada, seda teemaks mitte võtta.
Samas võib isa alati pakkuda oma lapsele võimalust kallistusteks jne. Toimetage perena kolmekesi koos, kui nii on teie tütrele kõige vastuvõetavam. Lapsele mõjub positiivselt ka see, kui näeb oma isa ja ema heades, soojades suhetes, - kus samuti on tavaline kallistused/musid lahkumisel, kohtumisel. Ka erimeelsuste lahendamine teineteist austaval moel, rahulikus toonis.
Kolmas põhjus lapse muutunud käitumisele võib olla reaktsioon vanemate halvenenud paarisuhtele. Võite mõelda, kas selles osas on toimunud peres muutusi.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
