Olen küll nelja lapse ema ja hakkama saanud ka hüperaktiivse lapse kasvatamisega,on mul hetkel mõistus otsas.Ma ei tea kui väga teie tähemärkidesse usute aga tõesti tegemist on väikese armsa3 a. kaljukitsega kes tahab ise asju kontrollida.Ei ole nii ,et mina serveerin toidu koos teistega ,tuleb panna siis kui tema küsib,kõike peaks tegema siis kui tema ütleb.Mina muidugi olen kangekaelne ka ja ei tee hiljem järeleandmisi,kaks korda küsin kas tahad juua ,pükse jalga vm. kui ei soovi siis hilisem röökimine tulemust ei anna.Nimelt ütleb ta alati ei ja kui astud minema siis kohe on jaa ning ongi kolmveerand tunnine röökimine garanteeritud.See nii väsitab,pidev sõdimine.Küsimus ongi kas ma peaks äkki järgi andma ja tegemagi NII ja SIIS kui tema soovib,sest mulle tundub,et temas hakkab tekkima kiuslikkus ja trots.Kuigi peab tunnistama ,et kui varem( võimatu kahese ajal) oli neid jonnihooge 10 tk. päevas siis praegu saame hakkama kahe korraga.Jonni põhjuseks on alati absurdsed põhjused näiteks:panen voodis teki peale,ta lükkab maha,et ei taha,no ei taha siis ei taha aga ma ei jõua veel äragi minna kui ta käsib teki peale panna,mina muidugi keeldun ja ongi poole tunnine kisa kindlustatud,kusjuures ta oskab ise ka tekki peale võtta.Või siis laps kes käib kogu aeg ise vetsus ütleb ühel hetkel tule kaasa ta kardab üksi minna(aegajalt kardavad) lähen kaasa ,siis ütleb tõsta prillaud üles mina keeldun sest ta saab sellega ju ise hakkama ta ei tõsta ja jonn ongi jälle lahti sealjuures läheb see edasi,vihast pissib püksid täis siis käsib mul need ära võtta ,mina muidugi ei võta ,sest sa ju ise tegid seda ise võtad märja püksid ära ka.Või näiteks seisab kolme meetri kaugusel mänguasjast ja hõikab tule anna see mulle kätte ,mina kes ma olen tunduvalt kaugemal ,loomulikult ei lähe seda talle maast kätte ulatama ja taas jonn ja selliseid just kamandamisest tingitud jonni hoogudega me maadlemegi.Kuidas ma peaks reageerima.Ma üldiselt kükitan maha ütlen ,et ma ei tee asju millega ta ise hakkama saab või ,et jonn ei vii kusagile ,ta vastab,et talle meeldib jonnida ja kogu lugu.Et võibolla ma peakski tema soovid kõik täitma,näidates eeskuju abivalmidusest?? Natuke segane kiri tuli aga äkki oskab keegi jagada näpunäiteid kuidas väikesest tiibadega -kuradist jagu saada.Samas on ta väga memmekas-emmekas ja muidugi ilma õe juuresolekuta 6a. on ka väga hea laps.Ta tahab ainu tähelepanu aga see pole ju võimalik on muud kohustused ja pereliikmed ka.
Teie armas kolmene on sellises eas, kus ta tahabki, et asjad oleksid tema juhtida, sest tal on juba natuke kogemust ja edu ses osas, nii et ta katsetab aina ja veel. Põhiline, mida ta teeb: ta püüab maailmast aru saada, ta püüab oma taju klappima saada tegelikkusega, ja tema EI ei tähenda tingimata ei'd, seda võib proovida võtta ka kui kommentaari või arvamust: ahah, sa arvad, et sa ei taha, ah soo, sulle see ei meeldi, nii-nii, sa tahaksid, et see oleks teisiti. Laps seisab oma arengu ja mina eest teinekord päris raevukalt, ja ta ei taha tihti mitte niivõrd seda asja, mida ta väljendab end tahtvat, vaid tahab olla kuulda võetud.
Rutiinid on selles arengujärgus olulised, kui asjad ei ole nii, nagu ta on harjunud, siis tema emotsionaalses ajus on keeristorm - appi, maailm ei toimi, maailm lendas uppi! Kuna väikese lapse maailm on küllalt määramatu (ta ei tea just palju sellest, kuidas elu käib ja maailm toimib, mis järgmisena juhtub jne), siis tal on hädasti vaja toetuda mingitele rutiinidele, mis rahustavad. Nii et võiks lasta lapsel teha asju ses järjekorras, nagu talle on sobilik.
Laps ei ole kindlasti kiuslik, 3aastasel on 3aastase aju, kius nõuab intellektuaalse tegevuse planeerimist - selleks ei ole laps võimeline. See, mis tundub kiusu ja trotsina, on enamasti märk sellest, et laps ei tule oma tunnetega toime ja vajab enda kõrvale rahulikku, mõistvat ja kannatlikku emmet - ja see on tal olemas, nagu ma teie kirjast aru saan.
Ühelt poolt teeb lapse pahuraks ja jonniseks see, et ta ei tule toime sellega, millega juba tahaks toime tulla: võib-olla ei tule sõnad nii kiiresti suust välja, kui tahaks ja käsi ei ole veel nii osav, kui tahaks, ja emme ei saa aru, kuigi tahaks ja ei oska ju seletada ka... See kokku on lapse jaoks stressitekitav olukord, sellega kaasneb palju tundeid: pettumus, rahulolematus, ärevus, kurbus... aga lapse ei tea, et see paha olemine, mis ajab nutma ja jalgu trampima, on tunne, millel on nimi. Lapse tunded vajavad peegeldust ja normaliseerimist, ema kõrval, kes lapse tundeid mõistab ja nende taha kiikab, on lapsel hea rahuneda. Kui laps saab oma pettumuse ja pahameele teie süles välja nutta, siis on kohe kergem olla.
Teisalt on laps aga selles eas, et ta tahab ISE asju juhtida, mistõttu on hea võimalus teda koostööle meelitada, otsustades ise sisu üle, aga jättes protsessi lapse juhtida. Kas sa tahad, et mina panen teki peale või sa paned ise? Kas sa võtad enne ära märjad püksid või märjad sokid? Kas sul vetsu minna oleks julgem, kui võtad karumõmmi kaasa või hoopis jänkupoisi? Laps tunneb, et saab ise otsustada, ta tunneb, et tema ainukordne mina ei ole surve all, ja selle asemel, et kogu oma jõud rakendada vastuhakule (sest kuidas ma saan oma MINA arendada, kui pean aina tegema, mida sina mulle ütled!), peab ta tegelema valiku langetamisega.
Loomulikult ei pea lapse igat soovi täitma ja laps peab siis saama turvaliselt oma pettumusnutu ära nutta. Väga sageli on aga neis olukordades, mida kirjeldate, võimalik leida koostöölahendusi ja nii saate rõõmustada oma hea suhte üle lapsega, tema arengu ja õppimisvõime üle ning frustreerivaid olukordi jääb palju vähemaks.
Võite ka lugeda raamatut (kui te seda veel pole teinud) "Minu mõistus on otsas", seal on palju häid nõuandeid just seda laadi olukordadele, mida kirjeldate.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
