Tere, mul on mure on 3a. lapse pärast. Laps ei räägi, tähendab on selgeid sõnu, kuid enamus on arusaamatud. ise me saame enamuse aru tema jutust, aga võõrad ei saa praktiliselt üldse. Laps käib juba aasta logopeedil, aga edasi areng on väga väike. Samuti on tunne, et ta ei saa ka minust päris hästi aru. kui teeb pahandust (mida ta teeb tihti, ikka igapäev juhtub midagi), siis räägime, et nii ei tohi ja seletan ka põhjust, aga vaatab mulle otsa ja ta teeb seda ikka ja jälle. Jonnid on ka igapäevane. Kui keelata, läheb asi hoopis hullemaks. Magama panemiseks pean istuma kõrval, sest muidu jookseb voodist välja. Väljapoole kodu ei taha eriti temaga minna. Poest jookseb ka minema, on ka uksest välja ära läinud, et mina pean kauba maha jätma ja lapsele järgi minema, et sõiduteele ei läheks. Me ikka üritame temaga minna siia ja sinna, aga need on meile väga pingelised ja väsitavad. Lapsel on ka kaks aastat vanem õde ja koos nad aina tülitsevad. üksi vanema lapsega saab ilusti käidud ja oldud, temaga pole probleeme, kuulab sõna ja on rahulik. Lisaks on väiksem närviline, kui ei saa hakkama, siis kriiskab kõva häälega, kiljub. Lisaks kummalised lollitamised, neile ei oska enam reageeridagi. Sellest kõigest olen hakkanud mõtlema, et äkki on lapsel hoopis tõsisem probleem. Kuidas ma ei oska kohe üldse ühe lapsega hakkama saada, lähene kuidas tahad. Oleme proovinud heaga, siis kurjaga. oleme eiranud tema jonnihooge, siis ta kisab veel kõvemini. Laps nagu püüab igal moel tähelepanu saada. Samas me ju tegeleme nendega igapäev, väiksemaga veel lisaks, et harjutada häälikuid. Ma suunan neid mängima ja alustame koos, kui mina eemaldun, lõpetavad ka nemad kohe mängu ja on mul kannul. Iseseisvalt mängivad vaid siis kui on üksi kodus, et teine aias näiteks. Omavahel mehega me päeval suhelda eriti ei saa, sest lapsed lihtsalt segavad iga sõna vahele. Iga hetk on neil midagi vaja ja see käib mõlema kohta. Töölt tulles olemegi ainult nende jaoks ja kui magama lähevad, siis oleme ka meie juba väsinud, vaimselt. Nii lugedes ja kirjutades jääb mulje, et lastel on tähelepanu puudus. aga kui mõtlen sellele, et praktiliselt igapäev me kas meisterdame, mängime, joonistame, loeme, siis saavad nad seda ja tekib mõte, et nad on meist liialt sõltuvad. Kuid jah, pigem ma sooviks teada, kas pean pöörduma väiksemaga spetsialisti poole, kas lapsega ikka on kõik korras, kui normaalne selline käitumine on.
Mitmed teie 3-aastase lapse käitumised on seletatavad ealise arenguga- nagu näiteks jonnihood, mis selles vanuses lastel on sagedased ja viitavad minaarengu etapile, kus tuleb katsetada olemasolevaid piire ja reegleid, tunnetada oma mina mõjukust.
Nagu ise nimetate, olete proovinud hea ja kurjaga, kuid tunnete, et miski ei aita. Julgustan teid vanematena ikka heaga asju ajama. Karistused, ka nendega ähvardamine, ka jonni ignoreerimine- ei ole efektiivsed kasvatusmeetodid ja mõjuvad lapse ja teie suhetele pigem halvasti, teiseks mõjuvad nad lapse enesehinnangut alandavalt ja haavavad minakuvandit.
Kirjutate, et vahel teile tundub, et laps ei saa teie jutust ja selgitustest aru. Mõneti on see seletatav taaskord lapse arenguga. Väikelaste aju arenguga (mälu) seoses ja omas vanuses suudab ta vanemate õpetussõnu meelde jätta vaid väheseks ajaks,- need tõesti ununevad! Seetõttu võtke loomulikult, et samu reegleid/kokkuleppeid tulebki üle korrata päevast-päeva, selgitada ikka ja jälle.
Kindlasti on teil koos abikaasaga praegu keeruline, et rahuldada kahe väikese lapse tähelepanu- ja armastusvajadust. Õnneks olete kahekesi, et seda koormust jagada ning paari aasta pärast, kui lapsed suuremad, on teil kindlasti enam aega ka iseenda jaoks. Mis ei tähenda, et teie paarisuhe võiks jääda tänasel päeval unarusse või teie oma vajadused rahuldamata. Leidke võimalusel kasvõi üheks õhtuks nädalas lastele hoidja, et tegeleda oma hobide-harrastustega või olla koos oma kaasaga kahekesi koos. Kõik need tegevused laevad teie akut ja annavad jõudu igapäevaselt lapsevanema nõudliku rolliga piisavalt hästi hakkama saada.
Teie olete oma lapse spetsialist, teie tunnete teda ju kõige paremini- ja kui tunnete, et mitmed asjalud teevad teid vanemana murelikuks- nagu kõne arengu aeglus, lapse kehv frustratsioonitaluvus, tugevad jonnihood, tunne, justkui laps ei mõistaks teie kõnet,- siis soovitan küll ühendust võtta oma ala asjatundjatega, et saada selgust. Tallinnnas saate abi lastehaigla psühhiaatriaoskonnast, vaadake lähemalt: http://www.lastehaigla.ee/vaikelaste-psuhhiaatriaosakond/
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
