Juba mõnda aega olen murega jälginud, et meie pere vanemal lapsel (10-a poiss) on vahest õhtuti väga raske uinuda. Tööpäeva õhtuti lähevad lapsed magama kell 22.00, magavad narivoodis ühes toas, suurem üleval, peagi 5-aastaseks saav poeg all.
Oleme sellega seoses ka ühte-teist ette võtnud. Kuna alguses arvasime, et kurja juur on liiga pikk arvutis olemine (et ehk ei suuda maha rahuneda, on emotsioone veel palju), siis piirasime seda aega ning ta lõpetab arvutitegevused kaheksast (kui tal on kolmel korral nädalas trenn) või siis seitsmest (kui on vaba päev, trennivaba päev). Otsest seost sellest tulenevalt ei ole näinud, kuid rohkem piirata praegu ei ole ka tundunud mõttekas. Trennipäevadel on ta nagunii arvutis kokku paar tundi, kuna aeg lihtsalt kulub muudele tegevustele ära. Arvutimaailm on talle muidugi väga põnev, kuid ta ei tegele mitte ainult mängimisega, vaid vaatab palju huvitavaid videoid ning räägib meilegi, et kas me teame. Uurib ise programeerimist (isa eeskujul) jne.
Oleme jälginud, et ka vabadel päevadel lapsed läheksid pool 11 voodisse (kuigi oleme selle nõudmisega üsna ebapopulaarsed) ning et vanem poeg ärkaks hiljemalt kell 10 hommikul, kui on vaba päev.
Tundub, et kergem on uinuda, kui on trenniga lõppev päev. Ka vabal päeval üritame koos teha midagi õues või füüsilisemat, et nö. väsiks rohkem ära.
Oleme rääkinud, et miks uni ei tule. Laps ise ütleb, et ta ei karda ei pimedat ega ei teki tal und oodates mingid hirmutunded, on hoopis väga igav voodis und oodata. Vahest on ise väga mures, et uni ei tule, sest peab vara tõusma, mõnikord käib üleval mitu korda ütlemas, et uni ei tule, teinekord nutab, et ta ei saa taas magama jääda. Viimastel nädalatel lihtsalt pikutab ja ootab, millal uni tuleb: vahest paar tundi kulub selleks.
Olen teinud õhtuti tassi piparmünditeed, kuid ka ei ole nii kindel, et sellest väga abi on.
Laps on iseloomult küll pigem kinnisem, kuid õhtuti arutame paljusid nö. maailma-asju ning räägib oma muredest, rõõmudest, unistustest. Väiksem vend on tema kõrval "kuldmagaja" - kui unejutt on loetud (loen mõlemale lapsele pimedas toas taskulambivalgel), siis ta võib minutitega uinuda.
Mida võiks teha, kuidas last aidata uinuda? Sugulaste soovitused, et arvuti ja telekas toast ära viia (mingid lained ei lasevat uinuda?), ei taha hästi toimida, sest ei ole elamises muud kohta, kuhu panna arvuti, millega laps tegutseb, ning väiksem telekas, mida vaatab väiksem laps. Vennad jagavad ühte tuba. Voodit ringi paigutada on samuti üsna keeruline... Ruumi võiks muidugi rohkem olla ja lastel oma toad, kuid praegu ei ole see prioriteet ning oleme rahul, kus "pesitseme".
Mulle tundub ja ise poeg ka ütleb, et tal oleks õhtuti veel energiat midagi teha, mitte ei tahaks veel voodisse minna. Ta võiks vabalt 24.00-ni üleval olla ning hommikul armastab kaua magada. Aga tööpäeviti sedasi ju ei saa ning tegelikult ta vajab und, et välja puhata.
Olete juba palju asju proovinud, kuid poisil on jätkuvalt pikk ootamisaeg, et uni tuleks. Kindlasti on see talle tüütu ja saan aru nii, et tal ongi juba kujunenud eelhäälestus, et niikuinii kulub mitu tundi tühja ootamist. Teie põhjalikule kirjeldusele ongi raske midagi lisada. Kõige olulisem ongi tõesti juba tehtud, et magamaminek oleks kindlal ajal, et päeval oleks piisavalt füüsilist koormust, et enne magamaminekut poleks miskit liialt erutavat, oleks kindlad rutiinid, poleks segajaid jne. Samuti näib, et tal on ka piisavalt võimalusi teiega koos olla, oma jutud ära rääkida ja näib, et pole ka miski, mis muret teeks ja teda vaevaks. Ilmselt seetõttu ole teiegi nõutu – mida veel üldse teha annaks! Tõepoolest, soovitada saaks vaid kõikide nende asjade jätkamist ja kui leiate veel seoseid, mis aitavad või ei aita kaasa uinumisele, siis sedagi arvestada.
Kui tõesti kõik tehtud, siis jääb vaid veel mõelda, kas on veel mõni kaudsem või varjatum seos. Näiteks, kas poisil võiks olla mõni muu ärevaks tegev mure, on see siis koolis, trennis, sõpradega või hoopis mure kellegi teise pärast. Kas on mõni seos sellega, millal uinumisraskused algasid ja millised muutused veel võisid samal ajal olla tema jaoks, peres üldiselt?
Võib ju ka nii olla, et suve lähenedes on kauem valgem ja paljudel ongi unevajadus siis väiksem. Kirjutate, et teejoomisest pole ka abi olnud. Vahel soovitatakse ka sooja piima või rosinaid, sooja, veeprotseduuri, vanniskäik – needki mõjuvad rahustavalt. Kes teab võib-olla annab märku ka poisi areng ja teismeea lähenemine. Võimalik, et toimub ka tema kiire füüsiline areng, mis samuti mõjutab tema und. Kui veel seda teemat kergitate, võite ju küsida sedagi, mida ta siis mõtleb, kui und ootab. Ehk on tal mõned omad teemad või küsimused, mis kiires päevas tagaplaanil on, kuid enne uinumist üles kerkivad.
Kui aga olete kõik variandid, mis keegi soovitab ja teil endal veel mõttesse tulevad, olete ära proovinud, siis üks soovitus veel - võtke mõneks ajaks üldse teema päevakorrast maha. Võib ju vahel olla ka nii, et kui väga-väga pingutada ja muretseda, siis see mõjub kui isetäituv ennustus just sellele keskendumise ja ärevuse tekkimise pärast. Oleks ju parem, kui teiegi olete rahulik ja ei muretse väga, siis saab ka poiss tunda, et miskit pole valesti ja asjad laabuvad peagi.
Aitäh vastuse eest! Olen ise olnud rahulik ning ei ole õhtusest unetusest üldse teemat teinud lapsega ega nö. ärevust ülesse kiskunud ega hakanud rääkima a la "Loodetavasti täna sa saad kenasti magama jääda!". Aga õhtud on jätkuvalt kord nii, siis naa. Eile näiteks ootas ta und vähemalt kaks tundi (siis läksime ise magama ja ei tea, millal ta täpselt magama jäi), lõpus nuttis ja siis kurtis, et pea hakkas valutama. Laps küsib, et kuidas ta saaks ennast sedasi aidata, et uni tuleks kiiremini ja ma ei oska enam midagi soovitada. Ära mõtle midagi või mõtle toredatele asjadele või võta mõnus asend ja küll uni tuleb - sellest kõigest pole üldse abi. Tuba on pime, midagi ei unda ega plingi. Enamasti tuulutan tuba enne magama minemist. Hommikul on ta väga unine ja magaks ilmselt veel mitmeid tunde, kui saaks. Laps ise ütleb, et tal ei ole muresid, kõik on hästi, on jube igav voodis olla, ta ei ole väsinud ja oleks veel üleval või vahest siis on millegi ootusärevus (ootab näiteks tellitud mängu posti teel).
Õhtuti enamasti läheb voodisse kehva tujuga, joriseb peaaegu alati, et ei taha veel magama minna ja tahaks olla veel üleval, et juba peab magama minema ja miks, tahaks vaadata telekat või lugeda või joonistada vms. Tavaliselt ongi morn ja pahur, kui raamatust unejutu ära loen. Ta nagu häälestaks ennast ka juba kohe sellele lainele, et ei taha uinuda ja see on nõme.
Ei saa midagi parata, olen jätkuvalt mures. Kas on veel mõningaid soovitusi? Mõne arsti-psühholoogi poole pöörduda? Viimane aitaks õpetada rahunemise viise? Lubada üleval olla? See ei ole minu meelest hea, sest siis ta arvab, et see hakkab iga õhtu nii olema ja uni ei tule sellepärast, et saab veel üleval olla. Siis kaob täiesti ära aeg minu ja abikaasa jaoks kahekesi olla ning vahest tahaks ju omaette rääkida, arutada või vaadata midagi telekastki, mida lastega koos ei vaataks....
Kirjutate, et uinumise on ikka kord nii, kord naa. Seega pole päris iga päeva raskusi. Kuid jah, mure on jätkuvalt ja seda enam, et poiss ise ka kurdab. Kui tõesti pahurus õhtu lähenedes suureneb ja isegi peavalud tekivad, siis ehk tasub ka arstiga konsulteerida.
Mida veel proovida? Võite ju pojaga kokku leppida, et mõnda aega võib katsetada veidi hiljem magama minna ja jälgida, kuidas see järgmise päeva enesetundele ja järgnevatele uneaegadele mõjub. Võib ju olla, et nagu unevajadus on inimestel erinev, võib ju olla ka lastel nii. Kui kooliaeg läbi saab, siis on ohutum ka proovida ja võib hommikuti kauem magada.
On täiesti mõistetav, et vajate ka ise õhtust aega omaette olemisteks. Saan aru, et lapsed teavadki seda, et kui neil on magamamineku aeg, siis on vaikus ja ollakse oma toas ning ei segata teisi. Selline nö kodukord teil ju ilmselt kehtibki ja on loomulik, et võite seda aega kasutada enda päralt ja isegi siis, kui pojal und ei tule. Kui annategi lisaaega, siis tehke kokkulepped, mis on lubatud ja nii, et saate iseendale aega võtta.
Kahju muidugi, et pole ükski senine võte ega soovitus aidanud uinumisele kaasa. Kui veel midagi lisada, siis püüda üldse mitte millelegi mõelda, vaid lõdvestuda, hingata rahulikult ja sügavalt. Vahel võib ju ka mõnele heale asjale mõeldes, nt kujutlused teha erksaks, samuti võib ootusärevus (nagu teie kirja näide) une tulekut häirida.
Aga nagu juba mainisin, et kui tõesti ühtki nähtavat ja selget põhjust pole, mis uinumist segaks ja üldised soovitused, mis aitaks uinumist kiirendada pole aidanud, samas aga poeg ise jätkuvalt kurdab, on lausa pahur, kurb ja õnnetu, siis tasub tõesti pöörduda ka arsti või psühhiaatri poole.
