Mul on 2 aastane laps, kes ei kuula minu sõna ega isa sõna hüperaktiivne laps on paljud öelnud . Keelan koguaeg ikka ei kuula . Kas see on normaalne kui laps näpin ennda sugueluntit koguaeg . Ja kui laps jonnib kas ma peaks välja tegema temast ja kui millekig hakkama ei saa siis läheb ta närvi ja hakkab ennast vahel hammustama närvitsema . Ei oska lihtsalt midagi teha enam mõtlen et olen midagi valesti teinud et ta selline on . Ei julge teda lasteaeda panna kardan et ei saa hakkama seal et hakkab kaklema. Võõraste juures on häbelik vahel kipub jonnima . Anndke nõu mida teha .
Mõistan, et seoses teie 2 aastase lapse käitumisega on teil tekkinud väga palju vastuseta küsimusi. Tõepoolest, otseselt ei õpetata ju noori lapsevanemaid, mida lapse kasvamise erinevatel etappidel silmas pidada ja millised on n.ö. normilähedased käitumised ja milliste osas peaks muret tundma.
Põhireegel, mis määrab tausta olukorra hindamiseks on see, et laps ei ole väiksemõõduline täiskasvanu. Inimese arengus ei ole ühtegi teist etappi, kus aju areneks kiiremini. Iga päev tekib väikeses ajus suurel hulgal uusi ühendusi. Laps õpib kõike tundma ja tõlgendama, siis jälle uuesti ja uuesti ümbertõlgendama jne. See tekitab vastuolulise käitumise, mis piltlikult öeldes vanemad mõnikord päris nõutuks teeb. Lapse maailm ei ole täiskasvanu omega eriti sarnane. Kuna laps ei ole arenguliselt võimeline olukordi täiskasvanuga sarnaselt nägema, siis on täiskasvanul vastutus püüda mõista oma last, mõista olukordi ja lapse käitumist. Seda on võimalik teha siis, kui natuke uurida, mis on eakohane ja mis mitte. Kindlasti leiab eakohase käitumise kohta infot meie foorumi teistest lastekasvatust puudutavatest kirjadest, nõustajat külastades või raamatuid uurides. Toon siinkohal ära ühe raamatu, mida kindlalt soovitan ja kus on väga lihtsalt lahti kirjutatud võimalikud probleemid lähtuvalt lapse vanusest: Isabelle Filliozat, “Minu mõistus on otsas! Kuidas tulla toime, lapse, jonni, nutu ja vihapursetega vanuses 1-5 aastat” Raamat on vahvate illustreerivate piltidega ja kergesti loetav. Saaksite selle raamatu võtta raamatukogust, kuid leidsin ka lingi raamatupoe infoga. http://www.apollo.ee/catalogsearch/result/?q=minu+m%C3%B5istus+on+otsas
Kuna mainite, et laps ei kuula teid, siis tuleks täpsustada, mis osas ta ei kuula ja kuidas see protsess täpsemalt välja näeb. Üldiselt ei pruugi lapse aju veel valmis olla, et suusõnaline korraldus meelde jätta. Ta kuuleb ja unustab. Kui soovite, et laps midagi teeks, siis tasuks teda ka kehaliselt juhendada. Näiteks selleks, et riidesse panna võib riideesemed talle kätte ulatada. Kui laps näpib oma suguelundit, siis ei maksa sellele liigselt tähelepanu pöörata. Juhtige lapse käsi õrnal kõrvale ja öelge, et paneme nüüd aluspüksid jalga. Kõigil on püksid jalas. Lapse jonn on lapse eneseväljendus ja näitab seda, et ta ei tule oma emotsioonidega hetkel toime. Loomulikult võib see n.ö. jonn olla järgnenud mingile teie poolt lõpetatud tegevusele või mingile pettumusele. Kui aitate lapsel rahuneda, siis ajapikku õpib laps end ise rahustama. Ehk siis täpsemalt, te ei luba tal teha ebasobilikke asju. Te lihtsalt lõpetate selle tegevuse rahulikult. Kui laps ärritub, siis te peegeldate lapse solvumist või frustratsiooni öeldes, et mõistate teda, et ta on pahane, kuid te ei saa lubada tal seda tegevust jätkata. Lapse rahustamiseks on alati hea ta sülle võtta ja niiviisi turvatunnet pakkuda. Kui laps läheb närvi, siis jällegi on vaja rahustada ja peegeldada talle tagasi tema tundeid. Niiviisi õpib laps oma tundeid, ka negatiivseid tundeid, sõnadega väljendama ja ei pea kasutama näiteks äärmuslikku hammustamist.
Soovin teile rahulikku meelt!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
