Mure on mul 2a7k pojaga. Ta on pidevalt kurb! Keset mingit tegevust või kusiganes, ta korraga lihtsalt peatub, tahab sülle ja ütleb, et tema on kurb. Eriti kurb on ta veel siis kui on vaja kuskile minema hakata, midagi teha jne. Paneb käpuli maha ennast, peaga vastu põrandat või ronib mulle sülle ja ütlebki "Ma olen kurb!". Enamasti ikka lähenen empaatiliselt, kallistan ja uurin et miks ta siis kurb on. Aga ega seal mingit erilist põhjust polegi, ta lihtsalt ei taha või siis tahtis lihtsalt kallistada vms. Arutame siis asjad läbi kenasti, aga enamasti ta on ikkagi kurb edasi. Vahest mulle jääb mulje, et ta lihtsalt manipuleerib minuga selle "olen kurb" mänguga, sest see on see üks lause, millele ma alati kindlasti reageerin. Ja omalt poolt on mul aeg-ajalt juba selline tunne, et tahaks lihtsalt talle käratada, et "tule välja sellest" (mida ma muidugi teinud ei ole). Mina ka olen ju kurb kui mul laps 200 korda päevas koguaeg kurb on!
Kas ma pean alati reageerima, kui ligi 3 aastane laps nutab? Kas see nunnutamine ja endas kannatuse leidmine on üldse vajalik? Või oleks aeg hakata talle selgitama, et sellel viivitamisel ja "kurb olemisel" on ka tagajärjed- nt kui enne ujuma minemist lollitab ja on kurb ja tahab muudkui sülle ja ei lase riidesse panna ega kotti pakkida, siis lihtsalt ei lähe seekord ujuma (mis on väga hull karistus tema jaoks, sest ujumist ta armastab kogu südamest).
Paluks mingisuguseidki ideid, sest ma enam ei tea, mida selle kurva tujuga peale hakata ja mul on sellest nii kohutavalt kõrini!
Olete tüdinud lapse sõnadest ja käitumisest, mille läbi ta justkui väljendab, et on kurb. Olete püüdnud lapse käest põhjust uurida, kuid seletust olukorrale ei ole saanud.
Kui lapsel on mingil ajendil tekkinud arusaam, et kurb olemine loob eelduse puudutuseks või mingil muul moel lohutuseks, ärevuse maandamiseks või ka lihtsalt armastuse väljendamiseks, siis ei ole ühtegi põhjust, miks ta ei peaks seda kasutama. Aga võib olla ta lihtsalt nägi oma lemmikmultikas armsat tegelast, kes nimetas end kurvaks. Laps kindlasti ei manipuleeri vaid ta pigem teeb seda, mis on talle arenguliselt mõistetav ja eakohane. Olen kurb võib tähendada tema jaoks: emme, ma nii armastan sind!/ emme, ma olen natuke mures!/ emme, ujuma minek nii meeldib mulle ja olen seepärast nii õhinas ja ärevil, et ma ei saa ise oma emotsioonide rahustamisega hakkama jne. 2a 7k lapse jaoks ei ole tähendused samad, mis täiskasvanute jaoks. Ta alles õpib tekitama seoseid. Ta katsetab ja saab tagasisidet vanemalt. Vanem aga üritab mõista, mis lapsega toimub ja pakub siis uusi tähendusi. Näiteks, kui laps ütleb, et on enne ujumist kurb, siis teie küsite: "Sulle ju tegelikult meeldib vees käia. Võib olla oled sa hoopis natuke õhinas, sest nii huvitav käik on ees?/ Võib olla oled sa hoopis nii rõõmus, et ei tea kohe mida ette võtta ja seepärast ei püsi paigal?"
Lapse jaoks oleks kindlasti arendav, kui te ise oma isiklikele emotsioonidele nimed annaksite ja neid siis ka väljendaksite. Laps õpib ikka mudeli alusel. Näiteks: Ma olen täna rõõmus, heas tujus, halvas tujus, põnevil, üllatunud, rahulik jne. Kindlasti võiksite koos vaadata raamatuid ja mõelda, mis tujus sealsetel piltidel olevad tegelased on. Peagi kuulete te lapse käest samu emotsioone juba teises kontekstis ja kindlasti hakkab ta ka iseenda väljendamiseks uusi õpitud sõnu kasutama.
Laps vajab iga päev jagamatut tähelepanu ja kehalist kontakti. See tekitab õnnehormoone ja loob tasakaalu. Kuna teie poeg on õppinud saama kallistusi ja jagamatut tähelepanu seoses kurbusega, siis võiksite katseta n.ö. ennetamisega ja tähenduse muutmisega. Pakkuge lapsele praegusest veidi rohkem kallistusi, paitusi ja süllevõtmisi ning kuulake teda tihti ning peegeldage talle tagasi tema mõtteid. Kui laps väljendab kurbust, siis pigem arutlege, et ehk on see hoopis mõni teine tunne. Pakkuge ise midagi kurbuse asemele.
Suur tänu vastuse eest. Pärast Teie kirja jäin mõtlema, et tõepoolest, kehaosi oleme õppinud alates varbaluust kuni kõrvalestadeni, kuid nende emotsioonidega on jah nii, et ainult kaks varianti tal kasutusel- olen kurb ja olen rõõmus. Hellusest, kallistustest ja kehalisest kontaktist kohe kindlasti puudust ei ole meie peres. Emotsioone oleme nüüd rohkem lahti seletanud ja uurinud ning juba selle lühikese ajaga on sõnavarasse ilmunud juba mitmeid uusi variante. Protestihooge esineb küll endiselt, aga see on ju eakohane ja nüüd ma vähemalt saan aru, mis mu lapsel "viga" on, mitte ei kahtlusta enam, et tal juba kaheselt elu esimene depressioon peal on! Nii et suur tänu veel kord!
Nii et suur tänu veel kord! 