Tere! Soovin nõu, kas ja mida teha keskmisest andekama lapsega. Nimelt, minu 5-aastane loeb, kirjutab ja arvutab juba ammu ning huvitub hoopis teistest teemadest, mis temaealised. Lasteaias ütlevad õpetajad, et nende aeg kulub teiste laste õpetamisele ja neil pole kahjuks võimalik minu lapsele eraldi ülesandeid ja teistsugust tähelepanu anda. Laps on aga nagu svamm, küsides ise üha ja üha uusi ülesandeid, nuputamist, mida lahendada; uurib kõikvõimalike maailma asjade kohta ja jätab kõik väga hästi meelde. Just lasteaia õpetajad ise on minu tähelepanu pööranud sellele, et peaksin leidma lapsele sobivaid arenguvõimalusi. Nad on mulle pannud ka südamele, et ma ei paneks last tavakooli, kus õpetamine käib ikka keskmise taseme järgi.
Aga mida siis teha? Olen tegelikult ise lapsena selle kõik läbi teinud, kui mul oli koolis koguaeg igav. Sel ajal, kui teised õppisid tähti, lugesin mina raamatuid. Kohustusliku kirjanduse teosed olid mul aastaid varem läbi loetud jne. See aga tähendas, et õpetajad ei pööranud minu õpetamisele tähelepanu ja mul ei tekkinud õppimise harjumust. Hiljem, reaalainete õppimisel ja tegelikult ka nüüd täiskasvanuna on see mulle omamoodi kätte maksnud. Ka õpetajad ise ütlesid mulle pidevalt, et ma ei kujuta ettegi, millist vaeva peavad teised lapsed õppimiseks nägema, sest mulle jääb kõik iseenesest külge.
Tahan ennetada seda, et laps koolis vaid igavleb ja hakkab enda lõbustamiseks otsima teisi, vahel kohatuid viise.
Kas nt Rajaleidja keskustes tegeletakse ka selliste küsimustega või kuhu soovitaksite pöörduda (Tartus)?
Tore lugeda, et saate rõõmustada oma lapse edusammude üle.
Usun, et olete emana jälginud sedagi, et laps saaks piisavalt tegeleda ka 5-aastasele lapsele kindlasti vajaliku tegevusega, milleks on mäng, olgu siis nukud või autod, legod ja muud ehitamised-maailma loomised, joonistamine, voolimine, peitus, poemäng jt rollimängud... Ka lapse kehaline areng (mitmesugused toredad jooksmise-ronimise, kehalise võimekuse suurendamiseks head õuemängud) ja mängud ning vaatlused looduses on selles eas lapsele vajalikud. Kui lapse ratsionaalse poole areng on tasakaalustatud emotsionaalse arengu poolega, toetab see harmoonilist arengut.
Ja tõepoolest, miks mitte arutleda neil teemadel spetsialistiga. Tartu Rajaleidjast soovitan teile Auli Kõnnussaart, kontakt on nende kodulehel olemas.
Aitäh vastuse eest! Meil on jah pigem olukord, et mänguasjad ei ole teda kunagi eriti huvitanud (liialt fantaasiavaesed ilmselt) ja ta mõtleb endale ise fantaasiamänge välja. Ise ma pole kunagi suunanud teda lugemist-kirjutamist-arvutamist õppima, see soov on alati tulnud tema enda poolt ja pigem pean mõnikord teda pidurdama, et aitab nüüd küll ristsõnade lahendamisest, mängi ka vahepeal veidi. Tegelen temaga ka ilmselt rohkem kui keskmine vanem ja kui ta lasteaeda läks, nägin pigem taandarengut kui arengut, sest seal ei leidnud ta oma huvidele pooltki nii palju rakendust kui kodus.
Samas on tekkinud ka olukord, kus tal on ilmselt saavutusvajadus ja ideaalsuse püüe niivõrd suur, et kui mingi asi kohe esimesel katsel ei õnnestu, siis läheb ta väga endast välja. Olgugi et me pole vanematena kunagi nõudnud mingite asjade perfektset sooritust; pigem on ta selle vajaduse ise tekitanud, sest midagi hästi tehes saab ju kiita ja sellega enesehinnang tõuseb.
Kurb on mõelda, et sellistel juhtudel paistabki ainus alternatiiv olevat eralasteaed ja erakool, sest tavakoolid on orienteeritud pigem keskmike õpetamisele. Või eksin?
Tere veel,
jah, seda juhtub, et kui 5a lapsed enamasti mängivad meelsasti ja lugemisele-kirjutamisele tuleb vanemal neid suunata-meelitada-motiveerida, siis teil on vastupidine olukord: peate lapse meelitama-suunama mängulistele tegevustele. Lapse (ja üldse inimese) arengu oluline virgutaja on tagasisidestatud suhtlemine: laps õpib kõige enam interaktsioonis, saades pidevat tagasisidet ja peegeldusi oma tegevuste kohta. Loovad-mängulised tegevused toetavad nii lapse emotsionaalset kui ka intellektuaalset arengut. Sotsiaalsed oskused saavad areneda suhtlemise käigus - seegi on oluline. Arvan, et kõige tähtsam ongi teil jälgida, et areng kulgeks tasakaalustatult ning otsuse kooli valiku osas saate teha sel ajal, kui aeg sealmaal. Üldisemalt on hea mõju, kui kool saab alata väiksemas kollektiivis, kus lastel on turvalisem olla ning kus reeglina õpetajal on rohkem aega individuaalsele lähenemisele.
Ägedad tunded (kirjutate lapse ideaalsusepüüdest) vajavad rahulikku peegeldust, pettumused normaliseerimist.
Soovin teile edu!
