Mul on 1,5 aastane poeg. Kasvatan teda üksinda ja teisi lapsi peres pole. Tööl ei käi ja nii pea ka ei lähe ehk olen kodune ja lapse jaoks olemas. Abiks on meile minu vanaema, kes elab lähedal ja mõned korrad nädalas õhtuti paar tundi on minu lapsega, et saaksin ennast tuulutada. Laps lepib beebist alates teiste inimestega väga hästi (lapse isa, vanaema, suuremaks saades mõned üksikud korrad ka lapsehoidja). Teiste inimeste seltsi jääb pisikese jorinaga, aga lülitub ümber väga kiiresti. Peale paar tundi äraolekut võtab mind rõõmuga vastu. Muret valmistab mulle aga see, et kui ma mõnikord harva olen temast eemale terve öö, siis järgmine päev lapsele järgi minnes on ta vanaema küljes kinni ja ei taha minu juurde tulla. See teeb mind nii kurvaks. Neid kordi on tõesti väga harva, kui ma ta nii pikalt vanaema hoole alla jätan ja ma alati räägin lapsele ette, mis juhtuma hakkab ja et ta jääb ööseks vanaema juurde. Üleüldiselt kasutan ka beebist saatik aktiivset kuulamist, kus alati üritan talle tema tundeid tagasi peegeldada ja ka enda tundeid. Olen alati arvanud, et meie kiindumussuhe peaks justkui korras olema. Kahtlustan, et äkki just ööläbi minust eemalolek on talle veel liig? Kui nt vanaema paneb teda ööunne ja ma hiljem tulen, siis see on pojale väga ok ja siis ma ei ole mingeid iseärasusi täheldanud.
Teine asi, mis mind muretsema paneb on ka see, et kõikide teistega on ta alati ideaalne laps. Ta ei jonni, ei protesti kui keelatakse, jääb magama nii lõunaunne kui need harvad korrad ööunne ilma igasuguse nututa, aga minuga ta jonnib ja nutab ja enne magamaminekut tahab süles olla jms (muidugi on ta minuga vahepeal ka ideaalne laps, aga jonni tuleb ikka ka parasjagu) Nendel hetkedel tekib küll tunne, et kas ma olen tõesti nii halb ema (kuigi mõistusega saan aru, et suure tõenäosusega laps siiski nii ei arva). Aga ta tõesti vanaemaga ei jonni üldse, kuigi on ka temaga suhteliselt lähedane. Mina aga saan kõike portsud ka tagantjärgi kätte. On see normaalne?
Olete püüdnud olla lapse jaoks piisavalt olemas ja seejuures on täiesti loomulik, et vajate ka enda jaoks aega. Õnneks on teil ka mitmeid võimalusi jätta last lähedaste hoolde. Aga samas, on olnud põhjust ka kurvastada, sest laps ei taha peale vanaema juures olemist teie juurde tulla ja muretsete, et vahel just teiega on jonni ja magamamineku nutuhooge.
Nagu teie kirjast välja loen, mõistate kiindumussuhte olulisust lapse arengus. Nii ongi, et kahel esimesel eluaastal on laps ema olemasolust, tema kättesaadavusest väga sõltuv. Lapse uudishimu, iseseisvumine ja üldine areng on otseselt seotud sellest, kuivõrd turvaline on seotus emaga, sellest ka usaldus ja kindlustunne ümbritseva maailma suhtes. Ka 1,5-aastasele on ema kättesaadavus, füüsiline kohalolek, tema reageeringud väga tähtsad. Võiks koguni öelda, et selles vanuses on laps emast eriliselt sõltuv ja seda just emotsionaalselt. Ta vajab teda, tema reageeringuid, sagedast kontakti. Emast lahusolek on lapse psüühikale suur katsumus ja võib tekitada kaotamishirmu, seetõttu ei tohiks ka kuni 2-3.eluaastani kesta lahusolek liiga kaua. Kui kaua konkreetselt see oleneb, kuivõrd ta suudab säilitada mälupilti emast. Hea on, kui kontakt hoidjaga kujuneks ema kõrval ja järk-järgult nagu ka teil ilmselt on kujunenud.
Praeguseks on teie kogemus, et laps on harjunud vanaemaga ja teiste lähedastega ning ei ole väljendanud hirmu, pole olnud raskusi uinumisega ilma teieta. Teie jaoks on kõnekas hoopis see, et ta näib olevat peale vanaema juures olemist sõltuvam vanaemast ja ei näi rõõmustavat teie tuleku üle. Kiindumussuhte kirjeldajad väidavad, et turvaliselt kiindunud laps oskab tundeid välja näidata ja lohutust vastu võtta. Häiritud laps aga ei otsi kontakti lohutuseks, pigem keskendub asjadele või käitub vastuoluliselt, otsib kontakti ja turvalisust, kuid samas on tõrjub, ei rahune. Oleks ehk ennatlik teie kirja põhjal väita, kas on põhjust muretsemiseks või ei mitte. Kuid täiesti iga lapse reageering ja emotsioon on loomulik ja vajalik.
Kui püüda midagi oletada, siis võib ju olla, et näiliselt talub teie laps kergesti lahusolekut, on harjunud teistega, võtab vastu nende poolt lohutust, mis on teie puudumisel tema jaoks hädavajalik, kuid ta ei suuda teie ilmumisel uuesti teile läheneda või vähemalt vajab selleks jälle aega. Seega ühest küljest on ju hea, et ta võtab vastu vanaema lohutust, see pakub lapsele kindlustunnet, sest ta on ju pidanud saama hakkama mõnda aega ilma teieta ning kiindumine vanaemasse on teda aidanud toime tulla. Kuid mõistan ka seda, et peate ootuspäraseks, et teie ilmumisel väljendaks ta rõõmu.
Kui see teid kurvastab, siis püüdke siiski lähtuda sellest, et laps vajab aega ja kõik tema reaktsioonid ja tunded on loomulikud ja ta peab saama neid väljendada. Sama ka õhtuti kui ta jonnib ja nutab. Ta ju annabki ise teada, mida vajab. Kui on olnud vanaema hoida, siis soovib veel olla tema läheduses ja kui on kodus teiega, siis soovib teie sülle. Võtke tema vajadust tõsiselt ja pakkuge talle lähedust ja füüsilist kontakti. Võimalik, et tal on just praegu, nagu ongi 1,5 –aastastele omane, raskem taluda teist lahusolekut kui varem alla aastasena. Kergem hakkab siis, kui areneb ka kõnest arusaamine ja ta mõistab, et ema ei kao ära ja tuleb varsti tagasi. (Praegu on need üsna arusaamatud mõisted). 1,5-aastane laps on aga jõudnud oma arengus uude etappi, kus emotsionaalne seotus on olulisem kui kunagi varem. Sageli muutuvad lapsed selles vanuses eriti nõudlikuks ja klammerduvaks. Magamaminek võibki olla kõige raskem aeg, mil kogu kuhjunud stress end ilmutab. See on aeg, kus tuleb jälle eemal olla ja hirmu rohkem. Kui muretsete kiindumussuhte võimaliku häirituse pärast, siis pakkuge talle mõnda aega rohkem koosolemist, emotsionaalset ja füüsilist kontakti, püüdke vältida äraolemisi, mis kestaks rohkem kui mõned tunnid korraga. Kui jonni ja nuttu vähem (sellega pole mõte võidelda, vaid võimaldada tal neid tundeid tunda), samuti klammerdumist, võtab vastu teie lohutust, on päeval tavapäraselt aktiivne, uudishimulik, magamaminekud kulgevad rahulikumalt ja pole ka muid murettekitavaid käitumise muutusi, siis on see märk, et laps tunneb end hästi.
Olete püüdnud olla lapse jaoks piisavalt olemas ja seejuures on täiesti loomulik, et vajate ka enda jaoks aega. Õnneks on teil ka mitmeid võimalusi jätta last lähedaste hoolde. Aga samas, on olnud põhjust ka kurvastada, sest laps ei taha peale vanaema juures olemist teie juurde tulla ja muretsete, et vahel just teiega on jonni ja magamamineku nutuhooge.
Nagu teie kirjast välja loen, mõistate kiindumussuhte olulisust lapse arengus. Nii ongi, et kahel esimesel eluaastal on laps ema olemasolust, tema kättesaadavusest väga sõltuv. Lapse uudishimu, iseseisvumine ja üldine areng on otseselt seotud sellest, kuivõrd turvaline on seotus emaga, sellest ka usaldus ja kindlustunne ümbritseva maailma suhtes. Ka 1,5-aastasele on ema kättesaadavus, füüsiline kohalolek, tema reageeringud väga tähtsad. Võiks koguni öelda, et selles vanuses on laps emast eriliselt sõltuv ja seda just emotsionaalselt. Ta vajab teda, tema reageeringuid, sagedast kontakti. Emast lahusolek on lapse psüühikale suur katsumus ja võib tekitada kaotamishirmu, seetõttu ei tohiks ka kuni 2-3.eluaastani kesta lahusolek liiga kaua. Kui kaua konkreetselt see oleneb, kuivõrd ta suudab säilitada mälupilti emast. Hea on, kui kontakt hoidjaga kujuneks ema kõrval ja järk-järgult nagu ka teil ilmselt on kujunenud.
Praeguseks on teie kogemus, et laps on harjunud vanaemaga ja teiste lähedastega ning ei ole väljendanud hirmu, pole olnud raskusi uinumisega ilma teieta. Teie jaoks on kõnekas hoopis see, et ta näib olevat peale vanaema juures olemist sõltuvam vanaemast ja ei näi rõõmustavat teie tuleku üle. Kiindumussuhte kirjeldajad väidavad, et turvaliselt kiindunud laps oskab tundeid välja näidata ja lohutust vastu võtta. Häiritud laps aga ei otsi kontakti lohutuseks, pigem keskendub asjadele või käitub vastuoluliselt, otsib kontakti ja turvalisust, kuid samas on tõrjub, ei rahune. Oleks ehk ennatlik teie kirja põhjal väita, kas on põhjust muretsemiseks või ei mitte. Kuid täiesti iga lapse reageering ja emotsioon on loomulik ja vajalik.
Kui püüda midagi oletada, siis võib ju olla, et näiliselt talub teie laps kergesti lahusolekut, on harjunud teistega, võtab vastu nende poolt lohutust, mis on teie puudumisel tema jaoks hädavajalik, kuid ta ei suuda teie ilmumisel uuesti teile läheneda või vähemalt vajab selleks jälle aega. Seega ühest küljest on ju hea, et ta võtab vastu vanaema lohutust, see pakub lapsele kindlustunnet, sest ta on ju pidanud saama hakkama mõnda aega ilma teieta ning kiindumine vanaemasse on teda aidanud toime tulla. Kuid mõistan ka seda, et peate ootuspäraseks, et teie ilmumisel väljendaks ta rõõmu.
Kui see teid kurvastab, siis püüdke siiski lähtuda sellest, et laps vajab aega ja kõik tema reaktsioonid ja tunded on loomulikud ja ta peab saama neid väljendada. Sama ka õhtuti kui ta jonnib ja nutab. Ta ju annabki ise teada, mida vajab. Kui on olnud vanaema hoida, siis soovib veel olla tema läheduses ja kui on kodus teiega, siis soovib teie sülle. Võtke tema vajadust tõsiselt ja pakkuge talle lähedust ja füüsilist kontakti. Võimalik, et tal on just praegu, nagu ongi 1,5 –aastastele omane, raskem taluda teist lahusolekut kui varem alla aastasena. Kergem hakkab siis, kui areneb ka kõnest arusaamine ja ta mõistab, et ema ei kao ära ja tuleb varsti tagasi. (Praegu on need üsna arusaamatud mõisted). 1,5-aastane laps on aga jõudnud oma arengus uude etappi, kus emotsionaalne seotus on olulisem kui kunagi varem. Sageli muutuvad lapsed selles vanuses eriti nõudlikuks ja klammerduvaks. Magamaminek võibki olla kõige raskem aeg, mil kogu kuhjunud stress end ilmutab. See on aeg, kus tuleb jälle eemal olla ja hirmu rohkem. Kui muretsete kiindumussuhte võimaliku häirituse pärast, siis pakkuge talle mõnda aega rohkem koosolemist, emotsionaalset ja füüsilist kontakti, püüdke vältida äraolemisi, mis kestaks rohkem kui mõned tunnid korraga. Kui jonni ja nuttu vähem (sellega pole mõte võidelda, vaid võimaldada tal neid tundeid tunda), samuti klammerdumist, võtab vastu teie lohutust, on päeval tavapäraselt aktiivne, uudishimulik, magamaminekud kulgevad rahulikumalt ja pole ka muid murettekitavaid käitumise muutusi, siis on see märk, et laps tunneb end hästi.
Aitäh vastuse eest!
Ma lisaks siia juurde, et vaid väga pika äraoleku ajal (ööbimisega ilma minuta) poja reaktsioon minu tagasituleku suhtes on pigem tõrjuv. Kõik korrad, kus ma olen ära paari tunni kaupa on ta alati väga rõõmus, kui ma olen tagasi.
Jonnihoogusid ei esine tal kindlasti tavapärasest rohkem kui ühel keskmisel 1,5 aastasel lapsel. Pigem huvitas mind see, et miks teistega ei esine neid jonnihoogusid üldse kunagi
Aitäh ka selle info eest, et 1,5 aastase lapse jaoks on emotsionaalne turvalisus väga tähtis. Katsun oma käike nii korraldada, et mitte öösel ära olla ka need harvad korrad.
Minu aasta ja 8 kuune laps kaitub nii kui ta on pahane sest ma ara laksin.Esimesed korrad kui ma kuskil ara kaisn olidki sellised - laps küll rõõmustas, et ma tulin aga pole nõus minu juurde tulema. Selkine käitumine on ainult siis kui inimene kellaga ta jäi on talle samuti kallis. Minu meelestt näitab ta sellega seda, et ta on minu peale pahane sest näoilmest on näha, et laps rõõmustab et na koju tulin.
Meie peres on ka isa vąga tähtis ja kuigi tema käib tööl c.a 10 tundi päevast siis laps on vąga rõõmus kui ta tuleb ning tema on lapsele samasugune inimene nagu mina seega mälupilt isast on küll väga püsiv.
Lapsed jonnivadki emaga kõige rohken sest emaga on hea turvaline jonnida ning nad teavad et ema armastab neid tingimusteta. Teistes ei saa aga alti nii kindel olla ja seega ollakse pigem n.ö hea laps
Tänan kogemuste ja mõttevahetuse eest.
Lisan veel, et tõepoolest, lapsed jonnivad emadega sagedamini kui nendega, kes neid harvem hoiavad. See on loomulik ja nagu eelkirjutajagi juba maininud, siis, ka turvalisem. Laps vajab ju just emalt kinnitust, et kõik on hästi ja tema tunded on mõistetud.
Kuigi lapsed vanuse kasvades ja iseseisvudes taluvad järjest paremini eemalolekut, kuhjub ju ikka ka frustratsiooni, pingeid, mida nad on mõnda aega püüdnud tagasi hoida. Kui aga on saanud tagasi emme ja rahunenud, eriti õhtused ajad, kus jaksu vähem, vallandub kergemini ka nutt, sageli näiliselt põhjuseta. Kuid põhjus on ju täiesti olemas, lihtalt rohkem peidus olnud - see on päeva jooksul kuhjunud emotsioonid ja pinged. Parim ongi see, kui ema ei püüa lapse nuttu kiirelt vaigistada, vaid võimaldab tal lihtsalt olla ja nutta, jäädes temaga, pakkudes turvalist viisi nutta, jonnida, kurta (kui ta seda juba oskab) ja saada kinnitust, et kõik tunded on lubatud.
