Poeg on 3aastane ja paar kuud peale; teemas viidatud hüüdlause igapäevaselt käibel juba mitu kuud. Tüüpolukord: hommikune riidessepanek, et lasteaeda minna – poiss ei luba issil aidata end riidesse panna ja nõuab mind; paraku tahab ka tütar (sama vana, st kaksikõde), et just mina teda riietuda aitaksin, ehkki ta oma nõudmises samavõrra häälekas ei ole. Oleme hommikused toimetamised seadnud nii, et vaidlusi võimalikult ennetada, õnnetuseks sujub kõik vaid seni, kuni hakkame õueriideid selga panema, siis tuleb vältimatu „Eiiiii! Issi ei pea!!“ Oleme kaasaga üritanud laste riidessepanekut omavahel jagada ja lastega läbi rääkida, et mõlemale vastu tulla ning et mõlemad tunneksid, et nende soovidega arvestatakse, aga see igahommikune kauplemine on tüütu ja väsitav ning rikub kõigi asjaosaliste tuju.
Ma ei oska enam lähenemist valida: mina-sõnumiteks ja aktiivseks kuulamiseks napib aega ja jaksu, ehkki niimoodi pikapeale rahumeelsele kokkuleppele saaks; alati lastele järele anda ning mõlemad ise riidesse aidata on minu seisukohast vastuvõetamatu, sest raiskab asjatult me kõigi aega; lapsed fakti ette seada, et mina aitan üht last, teist aitab issi ja jutul lõpp, ei tundu ka suurem asi lahendus – nagu oleks issi abi mingi eraldi karistusliik.
On kellelgi ideid, kuidas hommikune riietumine natuke vähem energiakulukaks saada, nii et lapsed ka end represseerituna ei tunneks?
Näh, ma peaks selle graafiku idee siis kõigepealt lastele "maha müüma", sest ma kardan, et kui ma lihtsalt mingi lapsevanemate edikti seinale riputan, siis see neid hommikul suuremat ei veena
aga aitäh, mõtlen selle peale. mine tea, ehk oleks natukesest ennustatavusest kasu - et kui on niikuinii ette teada, et täna emme poja riietamisega ei tegele, siis ehk jääks vaidlemist vähemaks.
Äkki aitab see, kui kumbki vanem paneb kindlaid riideesemeid selga ja nii saate mõlema lapsega tegeleda. Tehke lastega kokkulepe, et hommikuti paneb issi mõlemale mütsid pähe, emme aga sallid kaela jne. Ilmselt tekitab see küll natuke sagimist, kui kordamööda lapse juurest teise juurde käia, aga vähem muret ikka, kui praeguses olukorras.
Jõudu ja rahulikku meelt enda ja oma aja õiglasel jagamisel laste vahel.
PS! Omaette küsimus on, miks laps ei taha issi abi vaid emme oma. Ka neid tagamaid tasub uurida, sellest võib olla abi probleemile lahenduse leidmiseks.
See on vist nn. ealine iseärasus. meie kohe 3.a. saav neiu teab täpselt mida ja kes täna aitama peab. Kord peab aitama emme kord issi jah oh õudu kui teeme vastupidi. Tuleb iga sugu konkse väljamõelda kui just see soovitu aidata ei saa. Hullem on veel vaid teade: ma tahan ISE. No siiis on kindel hiljaks jäämine.
Muud ei oska öelda. Varu kannatust ja aega.
Nagu meie perest kopeeritud. Meilgi üle kolmene poiss ei lase issit ligi ja nõuab emmet. Enamasti ei ole sõdima hakanud, aga kui ikka emme ei saa, siis paneme lapse fakti ette, kas issi või mitte keegi. See on ehk selle Oidipuse kompleksiga seotud, kus laps ripub vastassoost vanema küljes. Vahest on see tüütu, vahest naljakas.
Nagu eelnevateski arvamusavaldustest välja võib lugeda, on tegu sellele eale iseloomuliku käitumisega. Selles vanuses kujuneb lapse MINA ja see mina on väga suur. Nii tulevadki ütlemised, et "tahan ise" või siis selged teadmised, kes aitab. Kuna tegu on ka kaksikutega, siis neil võib omavahel lisaks väike rivaalitsemine olla. Kui vend näeb, et emme aitab õde, siis ei saa ju juhtuda, et emme teda ei aita! Tema tahab sellisel juhul ka.
Teil on igati õigus - aktiivne kuulamine sellisel kiirel hetkel ei pruugi aidata. Ei aita ka graafikud seinal ja eelnevad selgitused. Pigem võiks anda võimalikult lühikese ja konkreetse mina-sõnumi (konkreetne aga mitte karm sõnum). Näiteks "kui sa ei lase issil mind aidata, siis MA jään tööle hiljaks ja mul on väga häbi/kurb". Kindlasti öelda, kuidas see olukord just Teid mõjutab.
Nõustun siiski ka eelpool kirjutanutega - tuleb varuda aega ja trikke, läheneda asjale mänguliselt. Näiteks issi meeskond ja emme meeskond - kes saab täna hommikul rutem riidesse. See, et issile "ei" öeldakse, ei tundu siiski olevat märk sellest, et isa on kuidagi ebasoosingus või et issiga riidesse panek oleks karistus. Pigem on laste käitumine harjumus ja minakujunemise tulemus. Kui hoiate oma "tassi" täis ja olete ise puhanud ja loov, siis küllap tulevad ka trikid meelde, mida selle olukorra mängulisemaks muutmiseks teha võib.
Meilgi üle kolmene poiss ei lase issit ligi ja nõuab emmet. Enamasti ei ole sõdima hakanud, aga kui ikka emme ei saa, siis paneme lapse fakti ette, kas issi või mitte keegi. See on ehk selle Oidipuse kompleksiga seotud, kus laps ripub vastassoost vanema küljes. Vahest on see tüütu, vahest naljakas.