Laps eelkooliealine ja ei taha ega näita välja mingit huvi ei rattasõidu ,ujumise või üldse sportimise vastu.On teda meelitatud igati ja ostetud ka juba mitmeid rattaid aga ta lihtsalt ei taha ja ei oska seda ka põhjendada.On samuti lasteaias küsitud ,et kas lapsel ratast pole aga on ja mitu ,kuid ta ei taha ja kogu lugu.Kas võib olla lapsel mingi arengupuue ? Tore vaad ,et lapsevanemad saavad koos lapsega ühiselt aega veeta ja kasvõi rattamatka ette võtta.Olen täitsa hädas temaga ja vaju või häbi pärast maa alla ja ei oska mingeid variante välja mõelda,mis ted takistab selle õppimisel.Tal läheb lihtsalt kooliajal raskeks ja teised klassikaaslased võivad isegi narrima hakata.Kas oleks vajalik psühholoogi konsultatsiooni?
Teie eelkooliealine laps ei näita huvi sportlike tegevuste vastu. Küsite, kas lapsel võiks olla arengupuue ja kas oleks vajalik psühholoogi konsultatsioon.
Sportliku huvi puudumine ei väljenda kindlasti arengupuuet. Eelkooliealine laps ei pea üldse sportima. Samas, kindlasti on alati teretulnud igasugune liikumine ja sellega seonduv mänguline tegevus. Enne kooli hinnatakse lapse sotsiaalset valmisolekut (oskus koos kaaslastega tegutseda ja nendega arvestada, püüdlus alustatu lõpule viia, korraldustele allumine jne.), vaimset valmisolekut (tähelepanu koondamise võime, kõne ja väljendusoskuse areng, seoste nägemise võime, kellaaegade, nädalapäevade jms mõistmine jne.) ning füüsilist valmisolekut (motoorne areng, kuulmine ja nägemine, oskus valitseda oma liigutusi, liikumisaktiivsus ja vastupidavus). Seega on liikumine lapsele küll väga oluline, kuid siiski on see vaid üks arengut peegeldav nüanss. Soovitan teil pidada nõu lasteaiaõpetajatega, et mõista, kas ka nemad näevad lapse huvi puudumist probleemina laiemas plaanis või mitte. Võiksite uurida ka seda, kas lapse areng teistes valdkondades on ajakohane. Nii saate kindluse, et teie lapsega on kõik korras. Võib olla tekib teil ka uusi mõtteid, kuidas lapse arengut veelgi paremini toetada.
Lapse vähene huvi spordi vastu võib olla tingitud tema sügavamast eripärast ja ainulaadsusest, kuid väga suur tõenäosus on, et lapsel on mingil varasemal perioodil tekkinud seletamatu kartus sellise tegevuse osas. Ütlete, et laps ise ei oska oma käitumist põhjendada. Tõepoolest, laps ise ei suudagi olukorda mõista ega veelgi vähem seletada. Sellises plaanis loogiliste seoste ja põhjuste nägemine ei ole talle eakohane. Olukorra muutmine käib katse- eksituse meetodil ja läbi kannatlikkuse. Kui probleem on emotsionaalne, siis ei ole otseteed selle lahendamiseks.
Soovitan teil lapsele mitte survet avaldada ja esialgu keskenduda lapse tugevate külgede tunnustamisele. Kindlasti on midagi, mis lapsel hästi õnnestub. Need võivad olla väga väikesed ja esmapilgul tähtsusetud asjad. Tunnustage teda kui head peast arvutajat või maailma parimat punaste autode joonistajat või suurepärast emme abilist vms. Selline tunnustamine viib rõhu teisale ja pinge, mis on tekkinud jalgrattaga sõidu, ujumise jms. tegevuse vastu leeveneb. Ühtlasi aitab see lapsel kergemini vabaneda sildist “mittesportlik laps”. Tihtipeale on nii, et endalegi märkamatult tekitame oma hinnangutes n.ö. silte. Kui see on juba tekkinud, siis müstilisel kombel hakkab silt elama juba oma elu ja sellest vabanemine ei olegi nii kerge.
Laps peab teadma, et te armastate teda sellisena nagu ta on, et te armastate teda ka siis kui kõik asjad hästi välja ei tule. See on lapse enesekindluse allikaks ja see vähendab hirme ka läbikukkumise ees. Et lapses tekiks arusaam, et teda mõistetakse ja temaga on kõik korras, siis on tihti vaja olla lapsega täielikult ühel lainel, teda kuulata ja aktsepteerida tema mõtteid ning neid talle tagasi peegeldada. Näiteks, kui laps midagi väidab, siis teie ei anna hinnangut ega teata, mis on õige või vale vaid te lihtsalt ütlete: “Ah, sulle tundub nii…!” või “Hm, sulle ei meeldi Mariga mängida!?” või “Sulle lihtsalt ei meeldi jalgrattaga sõita!” Aktsepteerige sel hetkel lapse tunnet või mõtet. Mõnikord on vaja teil välja öelda oma arvamus. Seda võikski teha seda oma arvamuse vormis: “Mulle tundub……”. Kui laps on midagi väitnud ja teie olete peegeldanud, siis võiksite õhutada ka edasi mõtlemist: “Ma mõistan, et sule tundub, et ……..! Aga kas on võimalik, et saab ka teistmoodi mõelda?”
Kui laps tajub, et te tunnete häbi seepärast, et tema ei oska või ei taha jalgrattaga sõita, siis mõjub see lapse enesekindluse jaoks laastavalt ning lõppkokkuvõttes viib teda sportliku tegevuse juurest veelgi kaugemale.
Lapsele oleks toetav, kui näitaksite, et ka teie (ema/ isa) ei ole kõiges suurepärane. Ka teil on ebaõnnestumisi ja asju mis teile meeldivad ja mis mitte.
Kui niiviisi tasapisi tegutsete ja kevadepoole otsustate koos väikese matka ette võtta, siis ärge küsige lapse käest, kas ta seda soovib, pigem andke teada, et matk tuleb ja laske tal valida, kas ta eelistaks matka sinise või punase jalgrattaga või küsige kas ta eelistaks matka jalgrattaga või hoopis koos jalutamist. Loomulikult hoolitsege selle eest, et see retk oleks ka lõbus ajaviide lapse jaoks (huvitavad mõistatamismängud vahepeal, või looduse avastamised jms.).
Soovin teile ilusat kevadet!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
