Olen aastase poja ema. Mind piinab juba pikemat aega üks nõme tunne.. Asi seisneb selles, et laps pole eriti võõrastanud. Põhimõtteliselt on kõigiga sõber . Muidugi kui kedagi esimest korda näeb, siis vaatab pikaltja algul sülle ei lähe aga lõpuks lepib . meil on ka inimesed nagu nt tädid, vanaemaad vanaisad, kellega mu laps on tihedamalt on seotud ja kes temaga mängivad ja tegelevad, vähemalt kord nädalas. Sel hetkel kui keegi neist külla tuleb , on selline tunne, et mina kui ema polekski tolhetkel vajalik. Laps on koguaeg kas sisi tädi, vanaema, kes just külla tuli , juures. Küll sules jne jne. Kui mina kui ema lähen näitkes kas või korraks välja, ja laps on nendega, siis pole erilist vahet kas läksin ära või mitte. Algul natuke ikka nutab, kui näeb, et välja lähen. Tuleb, kallistab ja läheb tegeleb muuga. Kui tagasi tulen, siis tuleb vastu, aga sellsit suurt rõõmu ei ole näha. Viimasel ajal on rohkem olnud ka nii, et vahel ei kööki ka minna kui tuleb otsima, kus jäin. Olen lugenud ema ja lapse vahelistest kiindumussuhetest ja emotsionaalsetest suhtetest. Kardan, et minu ja lapse vahel pole sellist kiindumussuhet või siis emotsinaalset turvalist suhet. Või siis tol hetkel kui niiöelda uus nägu külla tuleb on lapsel lihtsalt uus ja huvitav. Pole tavaline argipäev, kui laps ainult minuga kodus. Muidu on meil kodus alati põnev. Mängime käime õues, naerame, vahel jonnime aga sellest saame ka koos üle. Kuidas aru saada, et ema ja lapse vahel on kindel, turvaline, armastav suhe..
Teie aastane poeg on väga seltskondlik. Ta lepib hästi kõikide külas käivate lähisugulastega. Seepärast on teid hakanud vaevama mõte, et kui laps ei näi teie puudumise üle väga kurvastavat, siis kas see ikka on turvalise kiindumussuhte märgiks.
Usun, et te ei peaks muretsema. Teie laps ei ole ebanormaalne, kui ta 1 aastasena ei ole võõraid inimesi peljanud. Tõenäoliselt on ka teie suhtega kõik korras. Loomulikult on alati nüansse ja eripärasid, kuid kuna te suhtute lapse arengusse teadlikult (järeldus teie küsimuse põhjal) ja kirjeldate, et teil on lapsega koos kodus põnev ja teie tähelepanu on suunatud lapse poole, siis sellest järeldangi, et muretsemiseks ei ole põhjust.
Iga laps on oma arengus ainulaadne. Igal lapsel on oma tempo, rütm ja tundlikkus. Kuigi laste arenguga tegelevad teoreetikud on kokkuleppeliselt kirjeldanud erinevaid arenguperioode, on need perioodid siiski ligikaudsed ja põhinevad tõenäosusel. Kui teie laps ei ole senini võõrastanud ja on teie äraoleku suhtes leplik, siis ei pruugi see tähenda, et ta on alati sama leplik ka edaspidi. On võimalik, et tema emme külge klammerdumise periood on alles ees.
Kui laps lepib ka teiste inimestega peale teie, siis on see pigem lapse ja ehk ka teie enda madala ärevuse taseme näitajaks. Madala ärevuse tasemega on aga lapsed, kel on just pigem turvaline kiindumussuhe.
Lisaks tahaksin mainida, et olulisel kohal turvalise kiindumussuhte kujunemisel on tegevuste ja olukordade teatav ettearvatus ja rutiin. Kui kodus on iga päev külalisi, siis see ehk ei ole just turvalisim valik väikelapse jaoks.
