Minu 8a poeg käib 1.klassis. Ta õpib hästi, väga hästi. Oskab igat ainet väga hästi, ühtegi probleemi pole õppimises.
Ta on väga tark, ettevaatlik (teab, mis on ohtlik ja ei tee midagi halba). Ta ei ole kunagi end vigastanud, sest enne mõtleb ja siis teeb.
Liikluses on väga ettevaatlik, vaatab paremale ja vasakule. Käitub väga hästi, pole iialgi pahandada saanud ei lasteaias ega ka koolis. Kuulab õpetajat, täidab kõik korraldused esimese palve peale.
Ka kodus ei pea mitu korda ütlema, piisab ühest korrast ja hakkab õppima. Räägib väga hästi, laia silmaringiga. Meeldib meisterdada, joonistada, lugeda, mängida nagu ikka, AGA
on väga tagasihoidlik, arglik võõras seltskonnas, ei vasta, kui temaga räägitakse. Kui arstil käime,vastab ilusasti, ise ei julge minna poodi ega poest osta asju, kardab pimedat, magab minu kõrval, sest ei julge üksi magada.
Teda ei ole kunagi üksi jäetud pimedasse vms, väga hoitud laps. Aga kardab. Et mida teha?
Tore on lugeda, et olete uhke oma poja üle: ta on tubli, õpib hästi, on hooliv teiste vastu jms. Selle kõige üle on tõesti oluline rõõmustada. Muret teeb teile lapse tagasihoidlikkus ja arglikkus suhtlemisel.
Igal lapsel on oma eripära, ja kui laps kuulub nende inimeste hulka, kes ongi loomu poolest vähem sotsiaalsed, siis see mahub kindlasti normi ja tavalisuse hulka. On väga oluline lasta lapsel rahulikult olla see, kes ta on. Kui me survestame, tekib lapsel tunne, et ta ei ole väärtuslik sellisena nagu ta on, tema enesekindlus väheneb ja kartlikkus suhelda võib suureneda. Vahel ongi raske aru saada, kas tegu on pigem lapse isiksuse tüübiga (kas laps ongi vähema sotsiaalsusega, sellised lapsed ei vaja enda ümber kuigi palju teisi inimesi ega suhtlemist), või on tegu keskkondliku mõjuga.
Sotsiaalsus ongi veidi üle haibitud: enamasti saavad need lapsed, kes on julged suhtlejad, palju positiivset tagasisidet, ja vähem sotsiaalsed lapsed saavad pigem võrdlemist enda kahjuks (vaata kui julgesti Johannes teiste sekka läks!) ning survestavat julgustamist, mis võib viimase julguse ära võtta (no mine ikka, mis sa kardad, seal pole midagi hullu jne).
Nõnda siis on esimene asi, mis lapse julgust veidi tõstab, teie nii sõnalised kui ka käitumuslikud järjepidevad kinnitused lapsele, et ta on sellisena igati okei.
Samas on aga ikka ka seda, mida te teha saate, et last julgusele ärgitada. Otsesest julgustamisest paremad on eelkõige peegeldused ja kirjeldused ning teie enda julgus sotsiaalsetes olukordades. Lapsed õpivad matkides ja vahel ei olegi asi niivõrd lapse eripäras, kuivõrd selles, mida laps lähiümbrusest õpib. Kui vanem on hea suhtleja, ei karda kontaktivõttu ega kontaktis olemist, väljendab selgesti, mis talle meeldib või ei meeldi, mis ta tahab ja mida ei, siis on lapselgi seda hõlbus õppida. Ma ei oska arvata, kui julge suhtleja te ise olete ja kui julgesti sisenete suhtlemisolukordadesse võõrastega.
Lapse kuulamine ja aktsepteerimine on kindlasti vajalikud. Hinnangust vabad kirjeldused ja valiku andmine võib olla julgust lisav: Robert ja Siim mängivad legodega. Kas sina tahaksid legodest teha autot või maja? (Valiku hulgas ei ole mängimist või mittemängimst).
Kuulamise käigus, mille hulka kuulub ka tunnete peegeldamine, võib paremini aru saada, mis on lapse hirm, millest ei julge läbi minna. (Julgus ei ole hirmu puudumine vaid söakus sellest läbi minna.) Sa ei taha üksi poodi minna. Sa pelgad, et kassatädi küsib midagi, millele sa ei oska vastata, (et sa ei leia piimariiulit üles, vms). Kui te püüate ära arvata, mis hirm see võib olla ja sõnastate selle, siis laps saab aru, et teie saate temast aru ja edasi saate arutada lahendusvariante. Mis saab teha, kui...? Ka kui te n-ö mööda panete, parandab laps tavaliselt täiskasvanut: ei, ma ei karda kassatädi, mulle ei meeldi üksi kassasabas seista. Rahulikud arutelud, kus kõiki hirme peetakse normaalseks, on laste jaoks tihti rahustavad. Samal moel saab tegelda magamise-probleemiga. 8aastane peaks loomulikult oma voodis magama, aga enne kui selle muutuse saate teha, on samal moel vaja uurida lapse tundeid, neid aktsepteerida-normaliseerida, lahenduse mõtlemiseks aega võtta, koos lahendusi arutada.
Laste arengu tempo võib olla erinev, osa lapsi on aeglasemad kui teised, osa sotsiaalsemad kui teised, osad paremad suhtlejad jne. Iga laps on ju harukordne eksemplar, seda ei tohiks samuti unustada ning ei maksa lapsi võrrelda.
Tänan väga kiire vastuse eest. Aitäh, väga asjalik vastus.
Ma ei ole kunagi oma pojaga pahandanud, vastupidi, motiveerin teda ka siis, kui mõni asi ebaõnnestub.
Aga mure on ka selles, et ta ei räägi oma hirmudest. Miks ta kardab ISE jäätist osta, kui oleme kahekesi poes. Ta jätab pigem jäätise ostmata, aga ise seda ka ei tee. Ta ei julge isegi minu juuresolekul raha anda kassapidajale.
Ja kui rääkida temaga, siis hakkab teist juttu hoopis rääkima või vaikib hoopis.
Me väga palju räägime. Ta teab, mis on paha ja halb ja mida ei tasu teha. Nt "üks poiss tunnis rääkis kõvasti, see on inetu ja halb, nii ei tohi teha" või kui keegi kellelegi haiget teeb, taunib seda olukorda väga. Samas ma ei ole rääkinud, mis on halb või paha, ta ise teab seda.
Õpetaja on temaga väga rahul - sõnakuulelik, asjalik, tark, oskuslik, püüab parimat.
Selline laps on tõesti iga õpetaja unistus. Ma tõesti ei kiida teda, vaid need on faktid.
Aga ise ma olen suhtleja, minu töö on selline.
Väiksena, samavanusena olin samuti väga arglik ja seisin seinanurgal, kuni tunnid algasid. Aga minu hirm oli see, et õpetajad tol ajal tõstsid kõvasti häält. Ja ma kartsin neid. Kuigi ma olin hästi korralik ise. Minu ema hoidis mind väga. Hoiab siiani väga.
Aga täna juhtus jälle üks ilus lugu. Laps tegi kunagi lasteaias mulle kaardi südamega. Vildikaga joonistatud punane süda. Ja juhtus täna nii, et kuidagi vett oli kaardi peale läinud ja süda laiali läinud. Laps tuli ja küsis mu käest : emme, palun anna paberit (tualettpaberit). Mõtlesin, et tal jälle nohu, aga tema üritas seda laialivalguvat südant korda teha. Kui ma läksin vaatama, mis ta teeb, siis nägin, kuidas ta hõõrus kaarti puhtaks. Tal oli nii halb tunne, et kaart sai määritud. Minu jaoks oli see aga suurim õnn. Ütlesin talle: see on imeline kaart ja ma olen väga õnnelik selle üle, palun ära puhasta, see on imeilus.
Et sellised imelised hetked on kogu aeg olemas.
AGA ma ei saa rääkida temaga tema hirmudest, ta ei räägi, vaid hakkab rääkima teist juttu hoopis.
Minu küsimus ongi: kuidas ma peaksin alustama rääkimist temaga? Igal õhtul tahab ta minu kaisus magama jääda ja unejuttu kuulda, muidugi räägin talle, mõtlen ise peast välja. Ja siis ta magab hommikuni. Ma ei tea, mis teha, et ta oleks rohkem iseseisvam.
Kust ja kuidas ma peaksin alustama? Kaua ta minu kaisus magab? Ma ise olen tema vastu äärmiselt õrn ja räägime mängeldes, mitte ülekuulamisvormis.
Ma ei oska arvata, kui palju te teadvalt kasutate suhtlemisoskusi, mis aitavad hoida suhet sooja ja selgena. Ülekuulamine ja kuulamine on tõesti täiesti erinevad tegevused. Õrnus ja mänglevus on toredad, kuid ma siiski ei kujuta ette (ja ükskõik millises suhtes), et piire panna ja enda eest seista saaks mängeldes ja õrnalt. Põhivalem on ju lihtne: kui sinul on probleem, siis ma kuulan sind ning kui minul on probleem sinuga seonduvalt, siis ma seisan enda eest ehk kehtestan ennast. Nii kuulates kui ka kehtestades on vajalik lugupidamine enda ja teise vastu. Kuulates väljendub see selles, et ma ei sekku kuulamise käigus oma mõtete, ettepanekute, lohutuste ega moraaliga - ma kuulan. Oma piire näidates (kehtestades) väljendub lugupidamine selles, et enda vajaduse väljatoomise kõrval ma olen nõus ära kuulama ka teise vajaduse, ja me saame koos leida lahenduse, kus kummagi vajadused on kaetud. Nii tekib suhtlemisse vastastikkuse mõõde ja kui see on lapse--vanema omavahelises suhtlemises sees, siis see on lapsele väga hea kaasaanne kogu eluks.
Saan aru, et teie poeg on väga mõistev ja empaatiline, ja ka teie ise olete, ja teil kummalgi tundub keerukas olema enda eest seista, sest pelgate teisele haiget teha. Enda eest seista saab aga ka haiget tegemata, see tähendab, et suudame probleemi esitada endakohaselt ja hinnanguvabalt.
Vastus küsimusele, kaua laps teie kaisus magab, oleneb sellest, kellele kuulub probleem. Kui kummalgi ei ole probleemi, siis see olukord kestab. Kui pojal ei ole probleemi - talle meeldib - ja teie küll tajute probleemi, kuid ei tõstata seda - siis samuti asi ei muutu. Kui teie tunnete, et teil on probleem, siis teie peate enda eest seisma. Kõigepealt peaksite mõtlema, milles see probleem väljendub (kuidas te ennast tunnete ja milline on selle olukorra mõju teile isiklikult) ja püüdma seda pojani viia rahuliku jutuajamise käigus, kus kummalgi on aega, soovitatavalt mitte vahetult enne magamaminekut, vaid päevasel ajal. Kui olete oma seisukoha öelnud, on aeg kuulata poja omi. Kinnistest kohtadest (poeg vaikib või viib teema kõrvale) saab üle seda kinnist olukorda nähtavaks tehes: ma näen, et sa vaikid ja mul on vaja aru saada selle vaikuse tähendusest. Võib ka proovida ära arvata, mida laps võib mõelda-tunda: kas võib olla, et sulle ei meeldi see teema ja sa ei tahagi sellest rääkida? Jah, ma saan aru, et see teema võib olla ebamugav. Minu soov on sellest kindlasti rääkida, sest .... Kui teine ka mitme mõistva-ärgitava katse peale rääkima ei hakka, peaks jätma talle ruumi, öeldes näiteks: ma näen, et sa sugugi ei taha praegu sellest rääkida, räägime siis hiljem. Kuid peaks olema siiski järjekindel, et tähtsad (kuid õhku jäänud, segased asjad) saaksid läbi räägitud. Ka teemavahetuse korral saab öelda: me rääkisime sellest ja sellest, kuid ma märkan, et sa räägid nüüd tollest ja tollest. Minu jaoks on tähtis sellest edasi rääkida. Kui kumbki on saanud oma vaatest rääkida, saab kumbki teha ettepanekuid olukorra muutmiseks.
Tundub, et te kumbki ei talu taolistest jutuajamistest tekkivat pinget. Kuid elu ei ole ojavulin, ikka on ka ärevaid, ebamugavaid, hirmutavaid olukordi. Äkki on üks võimalus lahenduse poole esialgu õppida kodustes suhetes tegelema pingeid tekitavate olukordadega, õppides pinget märkama, taluma ja normaliseerima. Kui kodustes olukordades on juba piisavalt n-ö harjutatud, siis saab laps ehk varsti hakkama ka selle pingega, mis võib tekkida suheldes võõra inimesega, nt kassatädiga. Laps peaks saama kogemuse, et sisenedes ebaturvalisse olukorda (ei tea, mida võõras kassapidajatädi võib öelda, mida küsida, kas ma saan toime) on normaalne, et tekib kartus ja pinge - aga et selle kartuse ja pingega on võimalik toime tulla.
Laiem küsimus taustal on mul ka pere kohta üldisemalt, panen lihtsalt märksõnad: lapse isa, vanavanemad, teie sõbrad, teie enda elu /partner, hobid/. Harva on tegu ühe mõjuga, ikka on palju mõjusid korraga, võib-olla oleks kasu ka n-ö laiema pildi uurimisest, et tekkinud olukorrast paremini aru saada. Soovi korral võite pöörduda ka nõustamisse, kirja teel arutlus on ikka teine kui reaalne kohtumine-kontakt.
Kui soovite vaadata suhtlemisoskuste kohta laiemalt, siis panen lingi aktiivse kuulamise kohta, saate vaadata ka teisi lühiülevaateid sealtsamast, või ka lugeda suhtlemisse puutuvat kirjandust. http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/suhtlemisoskuste-kkk-4/
