mu 2-aastane poeg räägib pidevalt, kuidas ta tahab kellelegi haiget teha. küll mulle, küll väikesele õele, mänguasjadele jne. õe peal ta ka viib oma ähvarduse täide. kas see on normaalne, et laps tuleb minu juurde, ma küsin, mis ta mure on, mis ta soovib, tema vastab, et tahab emmele ai-ai teha. ma nämmutan päevast päeva, et seda ei tohi ja et ai on paha saada ja et temale ju ei tee keegi haiget, et miks tema siis tahab haiget teha. nii on see kestnud juba nädalaid.
Minu omal ka käed käivad aga ta ei ütle küll, et tahab mulle tahtlikult haiget teha. Pigem ikka siis, kui ta millegi peale pahane on, siis lööb. Räägin ka, et ei tohi ja võtan rusikad pihku. Muud ei oska teha, kõik ütlevad, et tegemist mööduva nähtusega.
No kui teie emotsioon on nämmutama hakkamine, kui laps lööb, siis on tõesti palju oodatud, et see last takistaks. Löömisele järgnev emotsioon peaks valu olema ja soov lapsest eemalduda, näidake seda lapsele ja ta enam ei löö äkki.
meiekad kippusid ka mingil perioodil lööma. hammustama ka pakkusime "asendustegevust" - st emmet-issit, õde/venda lüüa ei tohi, sest neil on valus ja nad lähevad kurvaks, aga kui vaja lüüa/hammustada, siis tohib seda teha nt padja kallal.
pisike laps võib ka pinges ja frustreerunud ja pahane olla, kuidagi peab ka tema oma pahameele välja elada saama. ärakeelamisega pinget ju ei leevenda, pigem siis juba suunata laps oma "agressiooni" välja elama sinna, kus ta sellega kellelegi haiget ei tee.
ma usun, et pakutu ei ole ainuvõimalik lahendus, aga meil toimis üllatavalt kenasti.
Meie väike neiu (varsti 3.a.) loobib asju kui pahane on, mõni kord ka näpistab..
Aga tüli teeb hoopis see, et kui mängulust üle pea lööb, siis tuleb ja hammustab ja valusalt. Keelamine ei aita, ei autoritaarne (lõpeb nutuga), ei seletamine (emmel aia, nii ei ole ilusjne.). Kogu see jant lõpeb ikka lapse nutuga, sest emme, issi või vend, lihtsalt lähevad hammustava neiu juurest ära ja siis on solvumine suur. Me lausa kardame hoogsamaid mänge mängida, äkki läheb nei "pöördesse".
2-aastased on enamasti sellises arengufaasis, kus neil hakkab kujunema agressiivsuse ja viha tunne (tõepoolest, ka need tunded arenevad lapse kasvades ja see on loomulik). Kuna laps ei oska arvata mida teine tunneb ja ei oska ennast panna teise inimese "sussidesse" (ka see on arenguline iseärasus), siis ei ole väga mõtet temalt küsida, et kuidas emme ennast nüüd tunneb kui tema ai-ai teeb. Pigem öelda mina-sõnumi vormis ja näidata, et ongi ai-ai. Näiteks "emmel /minul on valus, kui sa nii teed ja ma olen kurb" või öelda lühidalt "ai" ja väljendada valutunnet ka mitteverbaalselt. Hea nipp on muidugi ka tähelepanu kõrvalejuhtimine ja asendustegevuste pakkumine Aga mina-sõnumi võiks saata ikkagi. See aitab lapsel kiiremini jõuda nii enda kui teiste tunnete mõistmiseni.
pakkusime "asendustegevust" - st emmet-issit, õde/venda lüüa ei tohi, sest neil on valus ja nad lähevad kurvaks, aga kui vaja lüüa/hammustada, siis tohib seda teha nt padja kallal. 
