Olen mures oma 8-aastase tütre pärast. 4 aastat tagasi läksime tema isaga lahku ning kolisime eraldi. Elame väga lähestikku, et laps saab minna alati isa juurde kui tal selleks soov on. Isaga läbi saamine on lapsel väga hea ja ta on nö issi laps. Ta kuulab ja respekteerib isa. Õppetööde tegemine läheb ka neil ilusti. Probleem on selles, et lapse käitumine minuga on nagu öö ja päev. Ta vaidleb pidevalt ja provotseerib mind. Kui üritan temaga koolitöid teha, siis hakkab ta vastu vaidlema ja kui üritan rahulikult selgitada ja öelda, et nii on õige, siis vaidleb ta veel rohkem vastu ja lõpuks kasvab sellest suur tüli. Ta loobib vihahoos asju ja karjub. Lõpuks suudab ta mind nii endast välja ajada, et tekib tahtmine teda füüsiliselt karistada ning vahel ka tutistan teda, kuna sõnadest ei piisa ja talle teeb nalja see vahel. Ta suudab mind nutma ajada. Samamoodi suudab ta väikestest asjadest draamasid teha ja siis kui üritan kompromisse leida, saab ta veel vihasemaks. Töötasin vahepeal mitme koha peal ja siis laps ütles, et ma töötan liiga palju ja ma ei taha temaga koos olla. See tegi haiget ja tulin ühe koha pealt ära töölt, et oleks tema jaoks rohkem aega. Endiselt on käitumine samasugune. Ta on korduvalt lubanud, et enam ei käitu nii, kui koos nutame, aga see läheb hetke pärast meelest ära. Koolis on tal õppimine alla läinud, ei suuda keskenduda ning ei jõua tunnitöid valmis. Laps käis ka 2 klassi alguses kooli psühholoogi juures ning siis läks veidi paremaks, aga praeguseks on jälle kõik vanaviisi. Kui laps tahab minna peale kooli külla ja ma panen tingimuse, et enne tuleb koolitööd ära teha, siis hakkab süüdistama, et tänu minule tal pole varsti enam sõpru kui ei luba minna. Kui palun hakata minuga viisakalt käituma, siis teatab, et kui ma ei luba teha ühte või teist asja, siis ei hakka ta ka hästi käituma. Kui palun tal midagi teha ja pean seda korduvalt ütlema, siis vastuseks tuleb sõna KOHE, aga seda kohe ei tulegi ning sellest tekib tüli. Kurb on seda öelda, aga ma ei taha oma lapsega koos olla. Ma ei oska enam kuidagi seda probleemi lahendada. Vahel tekib tunne, et ei tahagi enam koju tulla, sest need tülid on igapäevased.
Te olete häiritud, sest teil on raske taluda teie 8- aastase tütre käitumist. Lisaks ei suuda laps koolis keskenduda. Olete tütrega rääkinud ja ta on külastatud ka koolipsühholoogi, kuid olukord ei ole paranenud.
Laps käitub ikka välja oma tundeid, mida ta ei oska teisiti seletada. Mõnikord käitub laps välja oma lähedase inimese väljendamata tundeid. Mittesoovitud käitumine on vanemale märgiks, et laps on ühel või teisel põhjusel abitu ja tal puudub psühholoogiline ressurss olukorraga toimetulekuks. Selleks, et mõista, kuidas last aidata tasuks meenutada, mis toimus lapse elus ja lapse lähedaste elus sel ajal, kui ebasobiv käitumine alguse sai. Kas sama olukord püsi senini? Kui käitumise muutus ei toimunud mingi kindla olukorra ajel, siis tooksin välja 2 olulisemat põhjust, mis probleemset käitumist põhjustavad.
1. Last ei kuulata piisavalt. Lapsevanemal ei jätku oskusi, soovi või aega ja energiat , et oma last tõeliselt kuulata ja tema jaoks kohal olla ja mõista, just siis, kui ta seda vajab. Kuna lapsel on tunne, et tema arvamus on vähetähtis ja seepärast on ta ka ise vähetähtis, hakkab ta igal võimalikul kombel tekitama olukordi, et saada vastupidist kinnitust.
2. Lapsele ei ole kehtestatud piire. Lapse lei ole tekkinud harjumust kodus teatud reegleid järgida. Piiride seadmine ei ole sama, mis karistamine. Piiride seadmine lapsele on pigem ennetav tegevus. Kui lapsevanemad käituvad stabiilselt, järjekindlalt ja lapse jaoks ettearvatavalt, siis laps tajub juba ise, mis on heakskiidetud tegevus ja mis seda ei ole. Rangust läheb siis vaja suhteliselt vähe. Karistamine on ebasoovitud käitumisele järgnev tegevus ja üldiselt ebaefektiivne, sest alavääristab teist inimest ja tekitab varjatud või varjamata vihatundeid. Kui lapse elus puuduvad piirid ja reeglid, siis puudub lapsel ka turvalisusetunne. Laps hakkab ise meeleheitlikult katsetama oma reegleid. Niiviisi kogeb ta muudkui konflikti ja ebaõnnestumist ning muutub üha vihasemaks kogu maailma peale, kaasa arvatud oma vanemate peale. Ühel hetkel suunab selle tunde ema kui kõige turvalisema vastu, hiljem võib olla isa vastu. Objektid võivad vahelduda.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et lapsele on vaja, et tema vanemad, ka lahus olevad vanemad, oleksid ise endaga rahujalal ja saaksid emotsionaalselt hästi hakkama, siis jätkub ka ressurssi, et last kuulata, tema tundeid peegeldada ning vajadusel piire seada. Kui te ise mingil põhjusel tunnete end halvasti, siis tunneb seda ka laps. Elukeskkond peaks olema lapse jaoks stabiilne ja ettearvatav. Lapsel peaks olema üks kodu ja teine elukoht, kus ta siis külas käib. Kuna laps veedab tihti aega ka isaga, siis on eriti oluline, et teie ja teie endise elukaaslase suhted oleksid selged ja selgeksräägitud. Varjatud ootused, lootused, ka parema/ halvema/kannatava/ vms. isa või ema kehastamine loob lapse jaoks tunnete tohuvapohu, millega ta ei ole võimeline toime tulema. Seega soovitan teil teatud mõtttes isegi unustada mõneks hetkeks tütre probleemid. Leidke enda rahu tagasi, täitke oma tassi. Siis saate võtta jälle väärika täiskasvanu rolli (seda on just eriti teie tütrel vaja) ja aidata tütre ülekeevaid raskeid emotsioone konteinerdada. Teie tütar ei ole teie vastu ja isa poolt. Te olete talle lihtsalt piisavalt turvaline isik ja ta küsib teilt abi.
Lisan ka lingi, kus leiate häid näiteid nii kuulamise, peegeldamise kui ka piiride seadmise ja kehtestamise osas.
Lisan, et vastus on üldine ja põhineb pigem tõenäosusel. Probleemide püsides julgustan teid kindlasti pöörduma pereterapeudi vastuvõttu, sest siis on võimalik koos nõustajaga leida, mis on just teie ja teie tütre suurim ressurss, mida edaspidi kasutada. Kuigi lapse isast olete küll lahus, jääte te lapsevanemateks siiski elu lõpuni. Seepärast soovitan nõustamisele paluda kaasa ka lapse isa.
