Laps ühe aasta ja 7 kuu vanune. Oli kuni aasta ja 2 kuuni väga emaküljes kinni. Alates aasta ja 4 kuuseks saamiseks võtab omaks ka teisi inimesi ning tihtipeale tahab, et talle sobiv ja meeldiv inimene ema asemel abi pakuks( riietumine jms). Kas selline teiste eelistamine aegajalt kuulub erakdumisperioodi alla?
Kain alates lapse aastaseks saamisest tööl õhtuti, laps on isaga. Ara minnes olen alati seletanud kuhu lähen ning , et tulen tagasi.
Nüüd harjutame lasteaeda ning üksi jättes nuttis kui ära läksin aga rahunes kohe kui olin läinud ning läks mängima. Kui tulin tagasi paari tunni tagasi siis rõõmustas kuid läks edasi mängima( ei tulnud kallistama). Kas selline käitumine on hea või näitab pigem ette ema lapse suhtel on midagi viga? Kardan, et äkki pole ma suutnud luua lapsega turvalist kiindumussuhet.
Kui laps kukkub või on muul moel kurb ja nutab siis otsib ema juurest lohutust. Kui on aga pahene millegi peale, kellegi peale või jonnib niisama siis käib korraks kallistama kui jonn väga kõvaks läheb aga siis lükkab ema uuesti pahaselt eemale.
räägin lapsega palju, seletan toiminguid ning üritan enamastiu ka tema tundeid peegeldada - oled kurb, pahane rõõmus jne.
Olete teadliku vanemana kursis kiindumussuhte teooriaga ning selle olulisusega. Muretsete, kas nüüd, mil käite õhtuti tööl ja laps reageerib tugevate tunnete puhul teist ärapöördumisega, või ei jookse teile koju tulles uksele vastu- ei ole te suutnud luua piisavalt turvalist kiindumussuhet.
Kiindumussuhe on lapse ja vanema vaheline eriline emotsionaalne side, mis hakkab arenema imikul mõne kuu vanuses ja vanema jaoks juba raseduse ajal (vanema enda kiindumussuhte stiil pärineb omakorda tema lapsepõlvest ja on leitud sarnast mustrit põlvkondade kaupa).
Lapse ja hooldaja vahelisest suhtest saadud kogemuse alusel kujuneb lapse baasturvatunne, võime usaldada ja suhteid luua, enesehinnang, võime õppida ja uusi kogemusi integreerida.
Kindlasti tahan teid rahustada, - lapsed armastavad oma vanemaid tingimusteta ja kindlasti olete oma lapse jaoks oluline kui tema esmane hooldaja, armastuse ja kiindumuse kandja.
Enamasti eelistavad beebid ja väikelapsed suhtlemisel oma ema, kellega on neil esmane ja väljakujunenud kiindumussuhe.
Lapse kasvades ja arenedes hakkab ta üha enam huvituma ka teistest teda ümbritsevatest lähedastest inimestest. Kui peres on isa, on päris loomulik, et lapse huvi ja kiindumus liigub just temale.
Emana saate kujunenud kiindumussuhet hoida ja toita, pakkudes lapsele järjekindlalt iga päev sina-mina aega. Sina-mina aeg tähendab, et toimetate vaid kahekesi, tehes midagi, mis teie lapsele rõõmu ja huvi pakub. On see koos jalutamine, pildiraamatute vaatamine, värvimine/joonistamine, laulmine, nukkudega mängimine jne. jne. - oluline on, et tegevus meeldiks teie lapsele.
Ajaliselt võiks see olla 20-30 minutit, kus laps saab teie jäägitu tähelepanu osaliseks. Läbi selle tajub ta, et teda armastatakse (loomulikult öelge seda talle ka iga päev) ja et ta on oma emale oluline ja kallis.
Usaldage ennast emana, samas lugege ja harige end lapsevanemana, lugedes kaasaegseid lapse arengu- ja kasvatusalaseid raamatuid (näiteks: A.J. Solter "Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnega toime tulla", 2014; E. Filliozat "Minu mõiustus on otsas", 2013; Jesper Juul raamatud jne.) ning võimalusel osalege Gordoni perekoolis, vaadake:http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/gordoni-perekool/
Järgmine küsimus ei lähe küll lapse arengu alla kuid on otseselt selle küsimusega seotud.
Te kirjutasite oma vastuses et kiindumussuhte laad läheb esi põlvkonniti. Kas selline oma otsustes ja kasvatusviisi kahtlemine võib tuleneda ka sellest, et kasvatan oma last hoopis muud moodi kui on minu ema ja vanaema kasvatus laad( nt. kui laps nutab võtan alati sülle, ei karista ja üritan lapse tahtmisi ja vajadus arvestadada ja neis mõista mis minu ema silmis on hellitamine) tihtipeale pean ka sõdima ja põhjendama oma otsuseid oma emale.
Kui peate silmas seda, et sadu aastaid/põlvkondade kaupa on lapsi kasvatatud keeldude-käskude-karistuste keeles ja enamus meie oma vanematest on tulnud oma päritoluperedest, kus just neidsamu meetodeid kasutati, ning nemad omakorda kasvatasid meid alateadlikult omandatud hoiakute ja kasvatusstiilili ja meetoditega,- siis jah, pean silmas seda. Olid ajad, kus laste hellitamist, neile oma tunnete, kiindumuse väljendamist peeti tabuks ja last kahjustavaks (äärmuslik näide: lapsevanemaid õpetati- kui te just peate oma lapsele pai tegema, tehke seda siis, kui ta magab...).
Teie olete otsustanud, et oma last te sellisel moel ei kasvata ja end harinud positiivse vanemluse vallas. Kindlasti ei ole teil mugav oma vanemlikku stiili ja otsuseid emale põhjendada, tehke seda alati rahulikuks jäädes ja ema tundeid austaval moel. Nüüd olete teie ema rollis ja kasvatate oma last toetudes isiklikele väljakujunenud väärtushinnangutele ja maailmavaatele. Me ei peagi alati üksteise otsuseid/valikuid heaks kiitma, küll aga aktsepteerima.
