Mul on kodus 2-aastane laps ning 5-päevane beebi. Elukaaslane töötab välismaal, seetõttu olen 3 nädalat üksikema ning 10 päeva on mees kodus. Suurem laps on igati tubli, on 2 kuud käinud lühikeste päevade kaupa paar korda nädalas lastehoius (kuhu ma pole teda pidanud nutuga jätma, vahest lausa ise küsib lasteaeda). Aga magmaa on ta harjunud jääma minu kaisus. Kohe hästi-hästi kaisus. Nüüd on probleem, kuidas saada ta magama oma voodis (suure voodi kõrval, üks külg eest ära). Ta magamapanek võib võtta tunde - lähme voodisse, loen talle raamatut, teen musi, tuli kinni ja kaissu. Ja siis ta hakkab siplema, jutustama. Ja see võib kesta tund-poolteist. Ise olen see aeg magamist teeseldes tema kõrval. Lõpuks väsib, küsib kaissu ja uinub. Pisikese beebi kõrvalt ma nii kaua ei saa teda magama panna, ta on täitmast väga huvitatud ning tahab kohe vaadata, kui tita häält teeb. Päeval pole siiamaani probleemi olnud, tita meeldib talle, näitab mänguasju titale, musitab, paitab. Ma ei taha, et ta kuidagi psüühiliselt traumeeritud saaks uue beebi tuleku tõttu, aga paraku elukorraldus muutub ja soovin nõuandeid, kuidas seda suurema lapse suhtes võimalikult valutult teha.
Ette tänades,
K
Teie peres on toimunud suured muutused! Lisandunud on üks väike ilmakodanik, teie kohanete värske emarolliga; teie kaheaastane põnn on alustanud lasteaiateed ja peab harjuma ka olukorraga, et teie tähelepanu on enam suunatud beebile, kui talle. Kõige tipuks peate leidma endas veel ressursse, et toime tulla nö üksikema rolliga, kuna te mees töötab välismaal.
Seda kõike on kõigi jaoks ikka päris palju!
Pole mingi ime, et teie kaheaastasel on ilmnenud uinumisraskused, pigem oleks veider, kui midagi nii suurte muutuste peale ei tekiks.
Mida aga teha? Võib olla on abistav, kui vaadata üle lapse magamaminekujajad. Laps kasvab, areneb, ning muutuda võib nii tema vajadus une pikkuse osas, kui ka magamaminekuaeg. Kui lapsel on raske õhtul uinuda, ning on aru saada, et ta ei ole veel unine, võiksite proovida tema uneaegade edasinihutamist.
Teiseks võib abi olla kindlatest unerituaalidest. See võiks koosneda juba paar tundi enne uneaega rahulikumatele tegevustele üleminekuga (ei mängita enam elevust tekitavaid mänge), teler vaikseks või kinni; valgus hämaramaks. Siis hambapesu, unejutt, kalli/musi ja head ööd!
Kui lapsel on raske just üksi uinuda, võite koos arutada, millest võiks abi olla,- ehk on see julgust pakkuv kaisuloom, unelamp, värske õhk, jne. Kaasake oma põnn probleemilahendusse, see annab talle signaali, et ta on oluline ja temaga arvestatakse.
Vanem saab last aidata ikka rahulikuks jäädes ja proovides ennast lapse olukorda panna /empaatia/, ning sõnastada lapse poolt kogetav (näiteks: " Magama minek ei meeldi sulle kohe üldse. See teeb sind kurvaks."). Sealt edasi saate kontrollida, milline lapse vajadus vajab katmist- on see janukustutamine, lähedusvajaduseks süllevõtmine/hoidmine, valu leevendamine, hirm üksijäämise ees, jne.
Selge eneseväljendus on teile vajalik oskus ka oma tunnetest ja soovidest lapsele teada andes.
Kuna laps vajab rahulikku vanemat ja see on ka kindlasti ka teie enda soov, - sõnastage lapsele oma vajadus, olge aus ja avatud, näiteks: " Õhtuti mitu tundi sind magama panemine väsitab mind ja ja pahandab ka. Soovin, et saaksid uinuda rahulikult ja kiiresti, siis puhkan ka mina end öösel hästi välja."
Vanemana tunneme end kindlalt ja reageerime rahulikumalt, kui teame, mil moel käsitleda keerulisi olukordi/konflikte või kuidas aidata mures last. Vaadake: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Lisan teile lugemiseks perekeskuse nõustajate poolt koostatud kokkuvõtte erinevatest väikelapse uneprobleemidest. Välja on toodud erinevad levinumad probleemid ning soovitused, mida vanemana jälgida ja siis ehk ka muuta. Vaadake lähemalt: http://www.sinamina.ee/pesa/admin.php?page=foorum_postitused&tid=4917&fid=6
Võimalikke probleeme ennetava käitumisena soovitan teil emana oma lapsele võimalikult sageli väljendada sõnadega kiindumust/armastust ja tunnustust. Lisaks kaaske teda võimalusel beebiga tegelemisesse, kus ta saaks teid aidata (taaskord võimalus tunnustada last) ja sellisel moel kasvab ka lastevaheline positiivne side.
Lõpetuseks julgustan teid leidma endale abilisi ajaks, kui elukaaslane välismaal on- küsige julgelt abi lähedastelt/sõpradelt/miks mitte ka headelt naabritelt kogukonnas, et saaksite ka ise veidi puhata ja oma akusid laadida!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
