|
Kaisa
Külaline
|
|
Postitatud 17.02.2006 kell 12:28
|
Mul on seitsme kuune poeg,öösiti magab ta rahulikult ja sööb ükskord öö jooksul.Ühel öhtul oli temaga köik korras,ärkas kuskil kaheteistajal üles ja hakkas kohutavalt nutma ,andsin talle süüa,aga nutt kestis ikka edasi ,palavikku tal ei olnud,kuna ta oli peaaegu tund aega järjepidevalt nutnud panin talle paratsetamool küünla.TUnnike saime puhata kui ta uuesti suure nutu peale üles ärkas,helistasin valve arstile ,tema soovitas last enda vastas hoida et küll siis laps maha rahuneb.Natukeseks rahunes ta maha ja siis hakkas äge nutt otsast pihta,kuni hommikuni välja.SuHU ta vaadata ei lasknud,mötlesin ,et ehk esimesed kikud teevad valu.Hommikul Seitsme aeg panin uue paratsetamooli.SIis magas ta paar tundi rahulikult,kui üles ärkas oli pea kuum.OLigi palavik38,7.helistasin perearstile,ta käis kodus vaatamas,kuulas vaatas körvu(üks körv oli örnalt punane)soovitas linna lastehaiglasse vastuvöttu minna KUna elan linnast 23km kaugemal ja köik olid päeval tööl ei olnud mul kuidagi vöimalik linna minna.Laps oli loid ja palavik töusis peale paratsetamooli möju jälle üles tagasi juua ta eriti ei vötnud ,söi küll,aga toit tuli köik ööksuga välja(tavaliselt ta tagasi ei tule.)Helistasin kuskil nelja paiku kiirabisse,seal kästi lapsele jahutavat kompressi teha ja jälgida palavikku.Palavik aga töusis peagi körgeks tagasi,perearst helistas et kuidas meil läheb,Ütles et äkki on midagi tösisemat,et vötan ju iganatukese aja tagant paratsetamooliga valu ja palaviku alla.Öhtul muutus laps järjest rahutumaks,helistasin uuesti kiirabisse,aga siis vastas kiirabiarst et peaksin ise transpordi leidma,ütlesin et mul ei ole kedagi vötta,tema aga vastas et helistage sugulastele,vastasin et lähedal ei ela ühtegi sugulast(40-100km kaugemal ja ega köigil ka autot ei ole)Tema käskis siis iga natukese aja tagant paratsetamooli panna.Ütlesin et oleme juba lapsega öö läbi üleval olnud,et kas peame teine öö samamoodi olema,tema vastas külmalt et juu siis jah.Teate ma sain sellest sellise Vapustuse,mötlesin et asi on juba selles et kas ma töesti pean ise vaatama,kuidas linna saada,et ju siis pole laps ikkagi nii haige ja samas vaatad kiirabi saateid siis enamus väljakutseid on joodikutele.Asi löppes selles möttes hästi ,et saime ikkagi löpuks haiglas vastuvöttus ära käidud.Aga hinges on väga vastik tunne. 
|
|
|
Pänku
Külaline
|
|
Postitatud 22.02.2006 kell 11:49
|
Meil oli ka lapse haiguse ajal kiirabiga negatiivne kogemus. Lapsel oli mitu päeva juba üle 39 palavik. Sain küll paratsetamooliga alla, kuid ikka tõusis paari-kolme tunni pärast jälle üles. Hommikul helistasin kiirabisse, et mis teha, palavik ei lähe üldse alla, äkki tulete vaatama. Kiirabi ütles, et tehke külma kompressi ja pange küünalt ja kui alla ei lähe, helistage uuesti. No loomulikult läheb niimoodi palavik alla, kuid põhjus jääb ju alles. Öösel tõusis siis palavik juba üle 40. Helistasin uuesti kiirabisse, seal öeldi algul jälle, et võtke alla. Ma vastasin, et sellega me kogu aeg tegelemegi. Saatsid siis lõpuks ühe brigaadi kohale. Kui need pärale jõudsid ja kuulsid, et tegu palavikuga, vaatasid üksteisele otsa ja tegid sellist nägu umbes, et no mis te siis meist kutsusite.
Aga lapsel (10 k) võib selline palavik juba ohtlik olla ja üleüldse on see nende kohus kontrollida, mis viga on, mitte nägusid teha. Tegemist oli siis Tartu kiirabiga.
Meil jäi ka väga kehva tunne suhtlemisest kiirabiga. Järgmine kord ei julgegi enam kiirabisse helistada.
|
|
|
marinelli
Külaline
|
|
Postitatud 22.02.2006 kell 19:55
|
|
minu arust peaks sellised juhtumid suurema kella külge panema. ma olen ise ka lapse haiguse ajal olnud sellise tundega, et peale enda pole küll kuskilt abi loota
|
|
|
Signe
Külaline
|
|
Postitatud 04.04.2006 kell 18:47
|
Meil oli analoogne situatsioon. Lapsel oli kõrge palavik ja oli üldse väga rahutu. Välja tuli kiirabi küll väga ruttu, kuid suhtumine oli alla igasugu arvestust. Vaadati lakke ja kirjutati, et lapsel on hambad tulemas. Ja läksid minema. Isegi ei kuulatud last. Tehti vaid süst, et palavikku alla saada
Asi lõppes sellega, et lapsel oli viiruslik kopsupõletik. Ei tea kuhu lakke need hambad kirjutatud olid. Kusjuures selle paberi peal, mis anti, kirjutati veel, et kurk punane ei olnud ja kõrvad korras. Nad isegi ei vaadanud kurku ega kõrvu. Tegemist samuti Tartu kiirabiga.
|
|
|
Sirts
Külaline
|
|
Postitatud 03.10.2006 kell 13:25
|
|
Samuti kehvad kogemused kiirabinumbrile helistamisega !!
|
|
|
selgituseks
Külaline
|
|
Postitatud 04.10.2006 kell 14:34
|
|
kiirabi ise ei oma mingit numbrit, kui helistate 112 siis satute piirkondlikusse häirekeskusesse, kus teie küsitluse põhjal tehakse otsus kas kiirabi on vaja ja kui jah siis kui kiiresti kiirabi tuleb ja seda kõike reguleerivad seadused ning valitsuse määrused
|
|
|
mee
Külaline
|
|
Postitatud 29.11.2006 kell 00:21
|
|
teist ööd alla 39-ne palavik, ei palavikukrampe ega midagi....no miks see kiirabi peakski tulema?Perearst käis ju ka ja vaatas, viirusega kestabki palavik mitu päeva ja juua ei tohi korraga palju anda, siis ei oksenda välja.Ära tee asjata paanikat, loe natuke ja õpi, kuidas ise ennast aidata.
|
|
|
iti
Külaline
|
|
Postitatud 29.11.2006 kell 13:57
|
|
minu laps röökis öö läbi kõrges palavikus, hommikul helistasin kiirabisse, et ei saa enam palavikku alla ja laps röögib edasi. kiirabi tuli kohale, aga selle aja peale oli palavik tõesti juba langema hakanud. pööritasid silmi ja tõmbasid uttu. last nad isegi ei kuulanud ega vaadanud. kuna sama jama jätkus, siis õhtupoole sain ühe tuttava arsti juurde lastehaiglas, kes tuvastas lapsel kõrvapõletiku. seetõttu vaene laps röökiski öö läbi aga kiirabi kirjutas: kõrvad korras, kuigi isegi ei vaadanud neid.
|
|
|
jah
Külaline
|
|
Postitatud 29.11.2006 kell 17:03
|
tõesti, minulgi kehvad kogemused kiirabiga. kuidagi jõle üleoleva suhtumisega on seal. mis iganes lapsega tegu on, peaks ju minu arvates ikka reageerima. seda, et emad peaksid ise lugema ja rahulikud olema, eriti kui tegu on esimese lapsega, ei saa lihtsalt olla. kerge öelda, et viirusega ongi palavik mitu päeva, aga kui laps ikka ööd päevad nutab hüsteeriliselt, süüa ei taha juua ei taha, miski ei sobi, siis kuidas on selles olukorras võimalik rahulikuks jääma. midagi peab ju ometi lapsel viga olema. minul juhtus samuti kui laps oli 1, 5 kuud vana. olime siis võrumaal lapsega minu vanemate juures, kui hakkas röökima. miski ei aidanud, mõtlesime et gaasid, tegime kõike selleks et tal parem oleks, kuid kui laps oli lõpuks 5 tundi järjest aind nutnud, tuli lõpuks ka kiirabi kohale ja viidi meid haiglasse. olime kolm päeva haiglas sees, kuna laps sai ebapiisavalt süüa. arvasin et mul rinnas piima on, sest rinnad olid suured, aga tuli välja, et peale lõunat enam rinnas piima polnud ja laps lihtsalt tulutult imes rinda, süüa aga ei saanud. see oli mulle äärmiselt suur üllatus. keegi poleks seda elus uskunud. niet, kunagi ei tea, mis lapsel tegelikult viga on, kui niimodi röögib. kontrollima peaks alati tulema, sest ega telefoni teel ei saa keegi midagi öelda, et ah, küllap on lapsel yks või teine asi. ja mis meedik see selline on kellel yhest pisikesest lapsenääpsust lihtsalt ükskõik on?! läbi peaks ju ikka vaatama!!! ega see tükki küljest ära ei võta, eriti kui kohale juba tuldud!
minulgi on tekkinud see asi, et eriti hea meelega enam 112 ei helista, ainult äärmisel juhul!
|
|
|
täiendus
Külaline
|
|
Postitatud 29.11.2006 kell 17:05
|
|
tundubki, et kiirabisse tohib aind siis helistada kui keegi juba surnud on või suremas! nii ebaõiglane!
|
|
