mul on 6a poiss kellega ei oska ma enma midagi teha.Nimelt mure sellest siis et laps on hüpperaktiivne,kargab,tõmbleb ja mitte kuskil paigal ei püsi. Poes käia ei saa kuna käpib kõike ja kui midagi ei saa siis vihastub ja asi läheb hullemaks,nt ükskord ei ostnud ma talle lego siis vihastus ja läks nõude osakonda ja kõndis riiulitest nii mööda et tõmbas käega üle nõude hea li et midagi maha ei kukkunud ja mida rohkem keelan seda hullemaks läheb. Kodus turtsub ja plärtsub,paugutab uksi,sõimab,lööb väikest õde kui see ei mängi nii nagu poiss tahab,õhtul magama ei lähe vaid suure kisaga jälle.See oleks nagu suur karistus talle õhtune magama minek siis on mu peale nii vihane et jube. Linnas või kellegil külas käia ma temaga ei saa siis muud ei saa kui ainult teda keelama,meelega nokib ja kiusab,lõhub teiste asju jne. Olen kõike üritanud karjunud,karistanud,ilusti rääkinud,kallistades lubab et enam ei tee nii aga ei lähe 2min. mööda kui jälle kõik otsast peale. Väga tihti on ta ka haige peamiselt köha,lugesin kuskilt et köha võib tekitada ka stress et kui last midagi närvi ajab või ei sobi siis hakkabgi ta köhima. Ma ei oska enam midagi teha temaga,kuskil ta käia ei taha kui ütlen et lähme õue jalutama siis hakkab kisama ja märatsema et tema ei taha tulla ja kui lõpuks saan ta õue siis teeb kõike et ma jälle vihastuksi,loobib kive autode juures,käib väga aeglaselt üle autotee jne.(mitte kuskile ta minna ei taha )
Kas ma peaks hakkama andma mingeid stressivastaseid prepraade( ühte tean mida võib alates 6a anda oli stresslux) või mida ma tegema peaksin sest mitte miski enam ei aita ei heaga ega kurjaga.Isaga olles ta nii ei käitu või kui näites on vanavanemate juures ja mind ei ole siis on ta supper hea laps aga nii kui mina tulen on hullumaja laps muutub täielikult ja heast lapsest pole midagi alles
Teie 6-aastane poeg käitub lausa meeleheitlikult. Olete proovinud erinevaid variante, et lapse käitumine kontrolli alla saada, kuid need ei ole edu toonud.
Teie kirjast selgub, et laps näitab mittesoovitud käitumist vaid teiega koos olles. Seega ilmselt ei ole tegu aktiivsus- ja tähelepanuhäiret omava lapsega. Kirjeldatud mittesoovitud käitumine on pigem märgiks, et laps püüab iga hinnaga teid n.ö. reageerima saada. Laps teeb seda kindlasti mitte teadlikult vaid pigem seetõttu, et ta ongi meeleheitel ja segaduses. Ta käitub välja oma pingelist sisetunnet.
Võiksite mõelda, millal säärane käitumine alguse sai ja mis oli samal ajal peres toimumas. Kas oli mingeid muudatusi last ümbritsevas keskkonnas? Lapse stress võib koguneda tilgakeste haaval ja ühel hetkel justkui hakata üle ääre ajama. Laps võib käituda teiega halvemini ka seepärast, et ta tunneb end koos teiega kõige turvalisemalt. Selleks, et mõista, mis last vaevab, tuleks varuda kannatust ja enda meelerahu. Määravaks on siinkohal teie enda emotsionaalne seisund. Näiteks, kui teie tunnete end mingil põhjusel halvasti, siis tunneb ka laps end halvasti ja käitub selle halva tunde välja. Lapsed ei oska seletada ega vastata, kui neilt küsida, mis lahti on. Kasutada saab pigem kaudseid meetodeid nagu koos mängimist, lapse tähelepanelikku kuulamist ia tema mõtete aktsepteerimist, vajadusel kindlalt piiride seadmist. Last ümbritsev keskkond peaks olema stabiilne ja tegevused ettearvatavad ja rutiinsed.
Kindlasti julgustan teid külastama pereterapeuti, kellega koos saaksite analüüsida olukorda ja leida uusi meetodeid, et laps end turvalisemalt tunneks ja vastavalt sellele siis ka soovitult käituks.
Medikamente võib lapsele anda vaid siis, kui arst (perearst, lastepsühhiaater. jne) on seda soovitanud. Kindlasti on positiivsel kohal lapsele loodusliku tee pakkumine või veelgi parem võiks tee joomisest kujundada ka ühise meeldiva rituaali, millel juba iseenesest on rahustav mõju.
