Olen alla 30-ne naine, lapsehoolduspuhkusel, me oleme paljulapseline pere. Mul on rohkem kui 1 kasulast, keda olen kasvatanud aastaid. Lähenemas on puberteediiga ja vajaksin nõu raskel ajal toimetulemiseks.
Probleeme on ainult ühe lapsega, poisiga. Ema hülgast ta, kui ta oli alla kahe aasta. Ta on kibestunud (psühholoogi sõnad). Hüperaktiivne. Vajab koguaeg tähelepanu, igasugust tähelepanu (loe: negatiivset). Olen ülikannatlik, koguaeg. Raske on teda motiveerida (heale käitumisele, koolitöö tegemisele jne), kuna ta ei huvitu millestki (ta on loomult ka väga laisk ja hajameelne). Võibolla on probleem selles, et suguvõsa sekkumisel lapsekasvatamisel on laps alati saanud seda, mida ta on tahtnud... Kuid ta on väga arukas ja asjalik.
Olen ise kohusetundlik igas asjas. Teen ise ja nõuan seda ka teistelt (lastelt).
Üks tark inimene on öelnud: "Ära ela teiste inimeste elu! Elu on liiga lühike selleks. Tee ainult seda, mis sulle meeldib."
Kasulapsega suheldes tunnen nii: ma annan endast palju ja mul kulub tema peale teiste laste arvelt tohutu aeg ja energia. Sealjuures ei saa ma ise mitte midagi vastu. Olen väsinud ja halvas tujus. Tunnen, et olen hakanud "närtsima". Ma ei taha, et mu pärislaps näeb oma emmet sellisena.
Laste issi on koguaeg tööl ja ka temal puudub jaks veel lapsekasvatusse süviti süveneda. Ühesõnaga, temaga ma ei saa arvestada.
Laste ema on elus ja terve ning tunneb laste vastu NÜÜD isegi huvi s.t. võtab vahel neid enda juurde. Kuid töö pärast ei saa neid kasvatada. Tõtt öelda ma ei usugi, et ta seda tahaks või kunagi tegema hakkaks. Aga elu peab edasi minema....
Nii ajakirjades kui foorumis on tihti jutuks olnu, kui lapsel on kasuisa, aga on täiesti puudutamata jäetud juhtum kui poisil on kasuema.
See on meie ühiskonnas küll harvemini esinev juhtum, aga vajaks siiski kah tähelepanu. Mina olen küll tõsiselt mures: sai äkitselt puberteeti siseneva noormehele emaks, oma laps alles tilluke, kogemusi ei ole.
Poisiga ja juba enne meie juurde kolimist probleeme. Kooliprobleemid jätkuvad. Kodus on poiss nagu poisid ikka, ma arvan. Aga õppimine ja käitumine koolis annab tugevalt soovida. Õpetajad räägivad selliseid lugusid, mida mina koduse käitumise järgi uskuda ei suuda. Aga veenda või juhendada ma poissi ei oska. Ma ei oska teda isegi õppima õpetada, (isegi kui poiss tahab, siis ei oska ta õppida: tuupis loodusõpetust 2 tundi ja 2 sai ikkagi. Kahju oli, aga aidata ei oska. Oleme proovinud koos õppida, aga see lõpeb tavaliselt pahandusega, mulle alati tundub, et ta ei kuula, mida räägitakse, et ta ei suuda kontsentreeruda. Või väidab poiss, et seda ei ole vaja teada, õpetaja seda ei taha jne.)
Arvan, et oleks väga vaja ka nendele üksikutele kasuemadele mingeid juhendusi. Mina tunnen end küll nagu tundmatus kohas vettevisatuna ja ujuda ei oska.
Tere!
Murelikust kirjast kiirgub soojust ja hoolivust, mida Te jagate oma lastele. Lapsel, kellega Teil on probleeme, on ümberringi palju tähtsaid täiskasvanuid, kellega ta peab arvestama ja kes igaüks omamoodi tahab talle kõige paremat.
Lapse hüperaktiivne käitumine võib tegelikult olla tema sisemise segaduse väljendus. Võimalik, et ta ei suuda täpselt määratleda ühe või teise olulise isiku rolli oma elus. Suheldes temaga annavad erinevad täiskasvanud erinevaid hinnanguid je esitavad ka erinevaid nõudmisi ja reegleid. Laps on reeglite rägastikus, mis hoiab alal tema ärevust ja emotsionaalseid pingeid.
Kes on see täiskasvanu, kes vastutab selle lapse kasvatuse eest? Tundub, et Teie.
Mida teha?
Koos lapsega arutleda kujunenud olukorda ja avada ka oma tundeid. Olete murelik ja väsinud. Nii öelgegi lapsele. Selgitage selle olukorra probleemsust ja mis asjaoludel on see üldse tekkinud.
Last selles olukorras mitte süüdistada, sest tal on enda sisse peidetud probleemide segadus, mille lahendamiseks vajab eelkõige selgust iseendalegi.
Laps vajab mõistmist, et temalgi on raske. Vestluses rääkida tema pärisemast, tema probleemidest. Koos lapsega kokku leppida need reeglid, mis on Teile olulised.
Võimalik, et lapsega on vaja palju tunde rääkida, enne kui tema sisemises segaduses selgus saabub.
Ülekõige vajab laps kinnitust, et temast hoolitakse ja teda armastatakse. Tal võib olla hirm hülgamise ees, see põhjustab omakorda ärevat käitumist. Ta nagu tahaks koguaeg kontrollida, kas minust ikka hoolitakse.
Hoolitakse küll ja vägagi. Andke nendele tunnetele sõnaline väljendus.
