minu mure 3,5 aastase tüdrukuga. Mure selles, et lapsel on hakanud tulema igapäevaselt suured jonnihood ja seda eriti lasteaiast ära tulles. Lateaias on ta väga rõõmsameelne,tubli, seltiv, teistega arvestav jne. Kui talle järele lähen, hakkab trall pihta. Küll ta tahab süles tulla vaiba pealt riietusruumi, täpselt sellest kohast, kus tema ütleb, kui nii ei tee, tuleb suur kisa ja tahab tagasi vaiba peale minna, et siis sellest õigest kohast uuesti tulla. Sama jätkub autos,kui mina olen ukse kinni pannud, hakkab karjuma, et tema tahab ukse kinni panna (seda viimast olen siis lasknud tal endal uuesti teha), kodus jätkub sellega, et ei meeldi, kuidas ma saapad temalt jalast ära võtan jne. Kui palun tal ise teha, siis teeb, aga leiab kohe uue asja, millest kinni haarata. See kõik võib kesta tunnikese, kui on ennast tühjaks nutnud ja karjunud (pinged väja saanud), siis pärast on kõik hästi, saab aru, et käitus pahasti. Saan aru, et see toimub nt. hommikuti, kui on veel uni silmas, peale lasteaeda, kus ta on terve päev väga tubli olnud ja vahest lõuna paiku, kui on väsinud. Ehk siis, kui pinged on haripunktis.
Nendel hetkedel ta võtab pähe miskit ja kuna on parajalt kange, siis ei jäta järgi ka. Mõtleb välja täpse viisi, kuidas ta tahab, et teda vannist välja tõstetakse, kus kohast ta täpselt tahab sülle saada jne, jne. Palun öelge, kuidas oleks õige käituda, mõistus hakkab otsa saama. Sellistele jaburatele soovidele ei saa ju järgi anda. Olengi teinud selle vea, et vahest olen öelnud, et kui sa mulle rahulikult ütled, siis võime teha nii nagu sa soovid, aga see kõik on viinud selleni, et ta paha tujuga ainult esitab soove ja läheb täiesti endast välja kui seda ei saa. Olgu öelnud, et isa saab sel juhul temaga kergemini hakkama kui mina. Ju ma siis olen kusagil rohkem järele andnud. Olen proovinud ka ennetada situatsiooni ja küsinud ta käest, et kuidas ta tahab üht teist asja teha.
Praegu olen võtnud seisukoha, et ei tee enam ühtegi asja, nii öelda üle, et kui ma olen ta vannist välja tõstnud, aga tema tahab teisiti, siis uuesti mina seda ei tee. Olen öelnud, et kui sa tahad, võid ise uuesti teha, aga mina ei tee. Kui oleme kodus juba trepist alla tulnud, siis kui ta all avastab, et tegelikult tahtis hoopis süles alla tulla, siis tagasi enam ei lähe. Ainult juhul, kui tõesti oleme midagi ülesse unustanud, siis küsin, et kui tahad siis võime koos ära tuua ja ma võtan su sülle.
Palun andke mulle nõu, kuidas oleks teie arvates õige käituda sellistes olukorras. Selline käitumine ilmnes u 2,5 aastaselt, aga siis vähesel kujul ja hetkedel, kui tõesti magama minekuga olime hiljaks jäänud. Praeguseks on seda juba liialt tihti. Peres muidu suhted vanemate vahel ja lastega väga head.
Olete mures oma tütre pärast, kes on lasteaiast tulles kimpus jonniga.
Tore, et tegu on tüdrukuga, kes rõõmsameelne ja seltsiv ning saab lasteaiaski palju kiidusõnu.
Selles vanuses lapsele on kollektiivis olemine paras katsumus. On ju seal kindlad reeglid, kindel tegevuste järgnevus, peab arvestama teistega, laps ei saa olla omas tempos ja talitada oma tahtmiste järgi. Sellega on ka põhjendatav, et laps lasteaiast koju tulles teile palju "oma reegleid" püüab peale panna - märk sellest, kui pingutav on tal päev läbi "teiste reegleid" järgida. See on üks lapse viis tasakaalu tagasi saada.
Väga paljud väikesed lasteaialapsed käituvad sarnaselt, on nähtav, et kui aias last pigem kiidetakse ja koostööaltiks peetakse, siis kodus pöörab see lasteaia hea laps end justkui tagurpidi: miski ei sobi, kõigest tuleb tüli, jonn ja nutt on kerged tulema. Asi on selles, et väikelapsele on lasteaiapäev siiski väga pingutav, ja väga tubli lastest, et nad tulevadki selle pingega toime. Ent pinge vajab ventiili ning õnneks on lastel kodud, kus rahulike, kannatlike ja mõistvate vanemate abil selle pinge välja saab, et järgmisel päeval jälle jaksaks minna. On väga abistav lapsele, et olete püüdnud teda mõista ja lasknud tal võimalusel tema seatud reeglite järgi toimetada ja ka ennast nende järgi seada. Teisalt on aga loomulikult teil vanemana õigus anna piir, kui peate seda antud olukorras õigeks ja vajalikuks. Oluline on siin õppida lapsele andma peegeldavat sõnumit, mis annab lapsele teada, et teda on mõistetud. Näiteks: jaa, sa oleksid tahtnud, et ma su süles trepist alla oleksin viinud. Sa oled kurb, et ma seda ei teinud. (see on last mõistev peegelduse pool). Kuid me juba jõudsime alla ja mul ei ole praegu aega seda uuesti läbi teha (vanemlik piir). Igal ühel, nii suurel kui ka väikesel inimesel on kergem oma käitumist muuta, kui ta tunneb, et teda on mõistetud.
Oluline on ka teada, et nii väikesel lapsel ei ole isikuomadused veel välja kujunenud. Vanemad räägivad tihti, et laps on kangekaelne, võtab midagi pähe ja ei anna järele jmt. Neis olukordades on enamasti tegu sellega, et laps ei tule oma tunnetega toime (laps on impulsiivne, kui ta midagi tahab, siis see tahe võib olla väga valdav, intensiivne), tema väike aju (täpsemini aju emotsioonikeskus) on täiesti üle kuumenenud, ta ei suuda selle olukorraga ise toime tulla, eneseregulatsiooni oskus ses vanuses on väga vähene. Kui lapse kõrval on aga täiskasvanu, kes jääb rahulikuks ja kannatlikuks, mõistes lapse tundeid ja saades hakkama ka enda omadega, siis on sel olukorral lootust kiiremini rahuneda. Lapse paha tuju tähendab, et laps ka tunneb end pahasti, ja ses olukorras loodab laps täiskasvanu abile. Kui laps on endast väljas, siis ei ole abi ratsionaalsest korralekutsumisest, keegi ei saa oma tunnete tundmist lõpetada käsu peale. "Räägi rahulikult" asemel peaks kõigepealt püüdma last rahustada mõistvate sõnumite kaudu ja alles siis püüda uuesti koostöö poole või panna vanemlik piir.
Väga head selgitused lapse käitumisele ja head juhendid leiate raamatust "Minu mõistus on otsas" - juhuks, kui te seda veel lugenud-sirvinud ei ole. Tõesti hea ja lihtne, lühike lugemine, samas väga asjatundlik.
5 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
