Olen mures oma 11-aastase tütre pärast. Ta on igati arukas ja kraps laps, aga suhete loomine eakaaslastega on väääga vaevaline. Kuidagi ei suuda teha seda esimest sammu, et kellegiga tutsvust luua. Olen teda salakesi kõrvalt jälginud, kui ta oma kaaslastega koos on. Reeglina ei tihka ta kellegi poole lihtsalt vadistama minna, hea kui hädapärasegi küsitud saab. Kummalisel kombel tämbub ta nagu krampi üleni, pea õlgade vahele ja nägu selline kohkunud. Olen aru saanud, et probleem on tingitud tema sisemisest ebakindlusest.... aga kuidas teda aidata? Kas on mingit teraapia vormi või nö suhtlemiskursusi lastele või...? Ehk oskate nõu anda.
Olete mures oma suhtlemisara ja ebakindla lapse pärast.
Kõige esimene toetaja lapsele on ikka kodu. Milline suhtleja on laps kodus? Milline suhtlemisviis on läbiv lapsele lähedaste inimeste ringis? Kui palju laps saab kodus seesugust tagasisidet, et ta on tähtis, väärtuslik, et ta on armastatud just seesugusena nagu ta on? Need on tähtsad küsimused. Laps otsustav iseenda väärtuslikkuse üle täiskasvanutelt saadava tagasiside põhjal, lapse piisava enesehinnangu alus on positiivne tagasiside. Ka negatiivne tagasiside on hädavajalik, kuid viimane peaks olema edasi antud sel viisil, et ei riivaks lapse habrast minapilti. Eriti ohtlik on negatiivne sildistamine, tuleks õppida ütlema asju laadis: mina näen seda nii, minu ettepanek on see, mina soovin nii... (selle asemel, et öelda: sina tegid valesti, sa jätsid tegemata jms).
Kodu on see koht, kust laps saab kaasa esmased mudelid ja strateegiad elus toimetulemiseks. Ehk oleks esmalt vaja lapsega paremat sidet luua, teda kuulata ja mõista püüda. Inimene tunneb end väärtuslikumana, kui tajub, et tema mõtted ja tunded on tähtsad, et tema valikutest peetakse lugu, et tema lahendused lähevad loosi. See kõik on julgustav ja samm-sammult, julgust kogudes saab laps nende kogemuste ajel ka väljaspool kodu olla söakam.
Võib ka olla, et oletegi seda kõike teinud: et oletegi lapsega lähedane, et ta tunneb koduste suhete toetust ja turva. Sel juhul oleks ehk abi lapse hirmude uurimisest, nende hirmude normaliseerimisest ja seejärel võiks üheskoos mõelda, mis oleks lahendused, mis annaksid teistmoodi tulemuse. Kui lapsel on hirmutavad kogemused, kui ta on tundnud end suhete loomises ja hoidmises läbikukkununa, võiks ehk kasu olla nende situatsioonide läbiarutamisest ning koos saab mõelda, milliseid käitumisviise veel oleks ehk võimalik valida. Tihti sildistavad suhtearad lapsed end ise negatiivselt (ma nagunii ei oska, ma oln suhetes äpu jms), neid siltegi peaks uurima ja vaatama, kuidas neid kummutada.
Tähtis on ka see, millist suhtlemisviisi näeb laps kodus. Kui ka te ise olete pigem arg ja tagasihoidlik suhtleja, siis on laps omandanud teie viisi - laps õpib eelkõige eeskuju järgi. Sel juhul on teil tore võimalus koos suhtlemist õppida, teha koos mängulisi olukordi, läbi mängida erinevaid viise reageerimiseks-vastamiseks. Suhtlemist saab õppida ikka suheldes, ja kodu roll on siin oluline.
Laste suhtlemiskursusi ei oska soovitada, tundub ka, et teraapia ei ole teie lapsele vajalik. Ka keha reaktsioonidega saate kodus tegeleda, võite lapsele õpetada lõõgastavaid harjutusi, rahustavat hingamist, ärevuse vähendamise võtteid. Tõsi, neid võtteid-harjutusi ja ka muud kõike asjassepuutuvat saate vajadusel loomulikult arutada ka terapeudiga, otsekontaktis on võimalik teil kogu pilt lahti rääkida ning see võib osutuda vägagi abistavaks.
Tere!
Lugesin eespool olevat muret ning tunnen huvi, kas on olemas selliste ebakindlate laste jaoks mõnda tugigruppi või laagrit (nii nagu on olemas leinalaagrid).
Tunnen samuti üht 11aastast tüdrukut, kel puudub julgus ja oskus sotsiaalselt suhelda. Hädasti oleks abiks tugigrupp... Olen kindel, et selliseid noori on meie ühiskonnas päris palju...
Jah, olen teiega nõus - seda laadi noorte tugirühmi oleks kindlasti vaja. Kahjuks ei oska ma hetkel anda soovitusi.
Kuid ka kodustes oludes: lastega suheldes, neid kuulates ja nendega dialoogi luues, nende enesekindlust ja minapilti tunnustuse ja tagasiside kaudu suurendades jms on siiski võimalik palju ära teha, et arglik noor inimene oleks julgem.
Samas on aga kindlasti vaja arvestada lapse eripäraga. Kõik inimesed ei olegi julged suhtlejad ja sotsiaalselt aktiivsed ega peagi olema. Kui laps eelistab tegutseda pigem üksi, kuid samal ajal on tema kooliasjad kontrolli all, ta käib trennis ja/või on tal hobi, millega meelsasti tegeleb, kui tal on kasvõi üksainus sõber, keda usaldada, kui kodused suhted on mõistvad ja toetavad ... siis vast ei peaks palju muretsema.
Kui on tekkinud täielik eraldumine ja äärmuslik suhtemisargus, mis takistab noort inimest arenemast, siis ehk tõesti on põhjust muretsemiseks, eriti kui sellele lisandub põgenemine mitmesuguste ekraanide taha.
tänan teid kiire vastuse eest.
Teie nõuanded on õiged: olen sellega nõus.
Aga kahjuks on tõesti selles kompleksis ka noorel 11aastasel täielik eraldumine ja äärmuslik suhtlemisargus, põgenemine nn mitmesuguste ekraanide taha.
Mis sel juhul ette võtta: kas riiklikus süsteemis on kedagi/midagi, kuhu minna, et tuge saada. Pean silmas riikliku, sest eraabid on avasüli ootamas, aga kui eelarve seda välja ei kannata....
Riikliku süsteemi võimalusi leiate nt selle lingi alt. http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/toetavad-asutused/
Kuid jah, järjekorrad abi järele on küllalt pikad, seda nii eras kui ka riiklikus süsteemis, viimases on ooteaeg reeglina pikem.
Loodan, et leiate oma võimaluse.
