Tere
Olen 14-aastase poja, 3-aastase poja ja 1,6 a tütre ema. Kõik lapsed on minu jaoks nö murdeeas - kõige väiksema areng on praegu nii kiire, et ei jõuagi kõike jälgida, ta räägib hästi palu ja on väga tragi. Kolme aastane poiss on kodune, lasteaias ei käi, talle ei meeldinud seal ja ma olen seisukohal, et ei peagi käima, kui ma nagunii väiksemaga kodune olen. Kuna aga väiksemal on ka juba oma kindlad soovid ja tahtmised, on neil päris palju omavahelist tülisid. Püüan neid jõudumööda aidata, neid kuulata, lohutada, hoides neid süles jne. Vahel on muidugi tunne, et mõistus on otsas aga enamasti mulle tundub, et saan nende kahega päris hästi hakkama.
Küll aga on tunne, et ma ei oska enam mitte kuidagi rääkida oma 14- aastase pojaga. Temaga ongi olnud raske, juba lasteaiast peale, sest ta on pidanud palju kannatama ja noore emana ei osanud ma tookord kõike märgata ja teda aidata. Nimelt läksin tema isast lahku, kui poiss oli neljane. Lasteaias hakkas ta seda välja elama aga sain sellepärast pigem kasvatajatelt nö pahandada, ma ei osanud aga ka midagi ette võtta.
Laps on olnud väiksest peale kergesti ärrituv, enesehinnang tundub tal olevat madal, kuigi ma olen püüdnud seda tõsta, kiites teda aga mida aasta edasi, seda raskem on mul teda isegi kiita...
Kõik tundub nii masendav. Kool, söömine, suhtumine ellu, meisse, reageerimine asjadele, mida ta ei saa on väljakannatamatu jne.
Kool - juba algklassides oli tal raskusi matemaatikaga. Käisime õpiabis, kus teda taheti vaid paaril korral näha, edasi suunati nö koju õppima. Aga minuga ta õppida ei taha. Ütleb, et mina ei oska õpetada nii, nagu õpetaja ja punkt. Praegu on seis selline, et (7. klassis) ei näita ta enam oma kodutöid, ütleb, et paar ülesannet on tegemata ja koolis küsib õpetajalt. Asjast aga aru ikka ei saa. Fakt on aga see, et kaks veerandit olid tunnistusel matemaatika "kaks" ja praegu, kolmanda veerandi üsna lõpus, on kaheseis. Ise ta ärritub kohe, kui me sellest juttu teeme ja ütleb, et ta läheb parandama. Kui on aga parandamise päev, tuleb ikkagi ära koolist ja ütleb, et ei saanud, mõtleb mingid vabandused, miks ei saanud.
Koolis oleme käinud, õpetajatega rääkinud, mingit lahendust siiski ei leidnud kuna poiss lihtsalt keeldub koostööd tegemast.
Teised ained on enam-vähem korras, on ka neid, kus on käitumine eeskujulik ja hinne 5 aga ka neid kus käitumine on mitterahuldav...Koolis käia ei meeldi talle üldse, kuus ikka paar korda üritab viilida ja koju jääda, kuigi on näha, et midagi viga pole. Kui hakkame nö sundima, et peab minema kooli, hakkab karjuma ja märatsema, ajab pisikesed üles ja kooli ikka ei lähe. Tagajärg on see, et ma ei kirjuta talle tõendit. Aga ka see teda enam ei morjenda.
Suureks probleemiks pean telekamänge, telefonis internetis olemist ja teleka vaatamist. Tema toas on maja ainus telekas ja me küll oleme teinud kokkuleppe, et hiljemalt kell 23 peab olema tuba pime aga tihti kuulen pool tundi või isegi tund hiljem ta toast heli, telekas mängib. Siis ütleb, et jajaa, kohe panen kinni.
Nädalavahetustel on ta suuteline olema seal kella kolmeni öösel. Järgmisel päeval aga peab 9 paiku ikkagi ärkama, sest lapsed kisavad ja siis on ta kõigi peale kuri.
Söömine - see on suur probleem, kuna võin ühe käe sõrmedel üles lugeda, mida ta sööb. Põhitoit on pelmeenid, mida ta endale ahjus teeb. Vahel õnnestub talle sinna kõrvale salatit sokutada. Aga viimasel ajal ta kodus enam üldse muud ei söögi ja see viib mind juba ahastuse äärele. Mismoodi ma saan ta sööma? Kui meil on kindlad söögiajad ja me teeme kogu perele sama sööki, siis tema ütleb, ta ei söö seda ja kui ongi temale enam-vähem sobiv söök. siis ütleb, et tal pole kõht tühi. Ta sööb enda toas teleka taga Väga harva tuleb meiega koos sööma, kui me palume.
Lisaks veel tema räpane tuba, mis mind enam isegi ei ärrita, kuna ta ei taha nagunii, et keegi tema tuppa läheb ja ma püüan seda ka mitte teha. Kokkulepe on, et ta koristab kord nädalas pühapäeval aga ka see juhtub peale pikka pinnimist kuna muidu ta kokkuleppest kinni ei peaks
Olen püüdnud aru saada, miks see kõik nii on läinud. Mees arvab, et olen liiga leebe, pole kindlaid reegleid, peaksin võtma ära telekajuhtme ja telefoni, kui ta käitub halvasti jne. Viimasega ma pole nõus, reeglite osas on tal aga ilmselt õigus. Ometi tundub mulle, et ükskõik milliseid kokkuleppeid ma pojaga ei teeks, ta lihtsalt ei pea neist kinni. Ta on sel hetkel nendega nõus, mida me koos välja mõtleme, pakub ise neid asju, mida tegema peab ja kõik olekski justkui selge aga siis lihtsalt ei tee. Ja kui küsid, miks, siis ütleb, et ma ei tea.
Kui oleks ainult tema teha, siis ta ei tahaks üldse kodus kohustusi, ütleb, et reeglid on nõmedad, istuks ainult oma toas, mängiks telekamänge, sööks rämpstoitu ja ei koristaks kunagi.
Hambaid ei pese ta ka omal algatusel, ainult dushi all käib, mitte küll iga päev aga kui näeb, et juuksed on mustad, läheb ise pesema, paar aastat tagasi oli ka see veel probleem.
Nii, mida me siis oleme olukorra parandamiseks teinud. Käisime nõustaja juures. Saime küll häid nõuandeid kuid poiss ei olnud nõus seal käima, korra oli kaasas aga siis midagi ei rääkinud. Mina aga ei ole suutnud ikkagi kõigest kinni pidada, mis soovitati. Et tuleb rohkem leida positiivset temas ja seda ka öelda jne aga millegipärast ei suuda ma enam seda. Kui püüan teda kuulata, siis ta ei räägi mitte midagi. Või ütleb, et praegu ei taha rääkida, hiljem. Kui lepime siis mingi aja kokku, ei saa, pea valutab jne. Ma saan täielikult aru, et viga ongi meis endis, minus ja mehes aga ma ei tea enam, mida teha, millest alustada või on juba lootusetult hilja?
Pärisisa elab kaugel, välismaal, ja temaga kohtub poeg paar korda aastas. Eksil on pere ja laps, uus beebi tulemas. Mina suhtlen temaga vaid vajadusel, me pole lahkuminekust saadik väga sõbralikult läbi saanud, nüüd on juba okei aga suhtleme vaid poja teemal. Tean, et poiss temaga ka millestki ei räägi ja üldse tahab poeg isale näidata, nagu oleks kõik korras kuna kardab, et isa hakkab pahandama, kui teab näiteks, kuidas koolis tegelikult läheb. Kunagi, kui ma olin sama meeleheitel, kui praegu, rääkisin ikkagi ta isaga sellest, kui kurb ma olen, kui poeg mulle iga päev halvasti ütleb jne ja siis isa rääkis pojaga telefonis, käskis olla minu vastu hea ja käia trennis jms. Aga no mis sest kasu oli...
Isa küll "hoiatas", et hakkab iga nädal helistama ja küsima, kuidas on ta käitunud...see tundus juba mullegi liiga...karm. Tal on vaja isa, mitte mingit valvurit.
Ma olen lugenud palju selleteemalisi raamatuid aga praktikas neid kasutada ei oska, pole jõudu, oskust...mõistus on otsas.
Väga, väga pikk jutt sai ja vaevalt, et keegi mind aidata üldse saab, kui probleem on juba nii sügav...aga hetkel ei ole mul võimalik ka kuhugi psühholoogi juurde minna.
Palju jäi veel kirjutamata aga sain vähemalt natukegi hingelt ära. Aitäh!
Nimetate oma kirjas, et kõik teie 3 last on justkui teismeeas. Teatud mõttes see ju nii ka on, sest arenguliselt tegelevad 3ne ja 1,6ne laps oma mina otsimisega üsna aktiivselt. Teiele tundub, et teie jõud on otsas ja oskustest jääb väheks, et olukorraga toime tulla. Olete käinud ka nõustaja juures, kuid te ei suuda alati saadud nõuandeid järgida.
Teie vanim poeg on jõudnud tõelisesse teismeikka. Kuigi teile tundub, et pojaga tehtud kokkuleppeid ei pea, on siiski väga tore, et teil on õnnestunud neist kokkulepetest omavahel vähemalt vestelda. Teismeeas ujutatakse inmese keha üle hormoonidega, mis omakorda tekitab emotsioonide suure kõikumise. Seda on raske taluda ja veelgi vähem kontrollida. Laps ei oska ise öelda, mis temaga toimub ja miks ta käitub nii nagu ta käitub. Ta kannatab ise seeläbi, kuid ei suuda ka midagi muuta. See on keeruline arenguline periood. Sagedasti toimub teismeeas teatav regression ning seda eriti suhete tasandil. Kõik probleemid ja konfliktid, mis on esinenud, võivad uuesti esile kerkida. Sellises olukorras on vajalik, et teimelise kõrval oleks täiskasvanu, kes suudaks tema üles- alla kõikuvaid tundeid n.ö. konteinerdada. Ainus võimalus luua tuleviku tarbeks positiivset muutust, on pakkuda teismelisele turvalist kohta, kus ta saab oma sisemised võitlused lõpuni võidelda. Selleks vajab teie poeg täiskasvanut/ täiskasvanuid, kes suudavad maksku mis maksab säilitada suhte : Me ei pea sinu kõiki tegusid õigeks, kuid me oleme sinu jaoks alati olemas! Öeldaksegi, et puberteedis liigutakse kasvatusest suhteni. Ükskõik, kas laps teeb midagi teie jaoks aktsepteeritavat või mitte, käskiv, etteheitev ja korraldav kasvatusviis ei tööta. Sõnad lähevad ühsest kõrvast sisse ja teisest välja.
Ainus meetod, mis toimib on see, kuidas täiskasvanud ise suhtlevad ja kuidas oma emotsioonidega hakkama saavad. Lapsel on edaspidi vaja teadmist, et maailmas on üks või kaks inimest, kes usuvad temasse ja arvavad, et kuigi mõnigi katsetus läheb untsu olen ta ikkagi OK. Kindlasti ei ole palju kasu teismelise lapse n.ö. intervjueerimisest. Pigem võiks tabada hetki, kui laps on rohkem avatud rääkima oma mõtetest. See eeldab, et te talute seda, mida laps räägib, mõnikord ka ebaviisakalt karjub jne. Aktsepteerige lapse personaalset väljendusviisi ja lihtsalt peegeldage:“ Hm, sulle tundub nii...!?“ Ärge mõistke teda hukka. Samas öelge välja oma arvamus. Nii tajub laps, et te tahate teda mõista ja tal on alati tagavaraks olemas ka täiskasvanu vaatenurk olukorrale.
Kuigi kirjeldate, et praeguseks on kodus olukord väga tuliseks läinud, soovitan teil siiski kõigepealt endal leida võimalus rahunemiseks ja jõuvarude täiendamiseks. Teie lapsed käituvad välja või hakkavad välja käituma just teie enda läbielatavaid tundeid. Kui leiate endas rahu, on see parim meetod, kuidas taastada kontakt ka oma vanema pojaga.
Kui teile tundub, et teismeline poeg on ikka väga hädas ja olukord süveneb, siis tasuks alustuseks nõu pidada näiteks klassijuhatajaga, kes näeb last ka teises situatsioonis (kas on sõbrad, kas on agressiivne või endassetõmbunud jne).
Aitäh selle kasuliku vastuse eest!
Aga siiski tahaksin teada, mida teha tema õppimisega? Selles mõttes, et kas jätta sees siis täielikult tema vastutusele? Ta ei taha meiega õppimisest rääkida, ta hakkab KOHE karjuma, kui püüan temaga arutada, kuidas ta saaks oma hinded korda. Samuti see popitegemise teema....ma ei oska selles osas seisukohta võtta, mulle tundub praegune taktika, ehk koguaeg küsimine ja uurimine ka tulutu ja ajab teda närvi. Samas ei ole näinud ka ta enda poolset initsiatiivi midagi muuta.
Õpetajaga olen rääkinud. Kui eelmisel aastal helistas mulle õpetaja paar korda aasta jooksul, et poiss käitub agressiivselt, tegi kellelegi haiget ja on oht, et temast saab kooli tulistaja...siis nüüd on küll tunne, et ta on palju rahulikum. Toona oli tegelikult see haiget tegemine pigem õnnetus, rääkisin "ohvriga" ja tema emaga ja nad olid väga rahulikud ja ei süüdistanudki tegelikult minu last sest seal oli veel poisse olnud ja keegi ei näinud, kes tegelikult õnnetuse põhjustas. See oli ka viimane kord, kui on pahandus olnud.
Sõpru tundub tal olevat ka palju, sünnipäeval käisid kõik klassi poisid ja külla kutsub ka ikka aeg-ajalt kedagi.
Unustasin kirjutada ka seda, et elame nüüd pool aastat juba maal, linnast päris kaugel kuigi koolis käib ta ikka linnas, kuigi maal elamine oli ilmselt viimane asi, mida ta soovis. Ometi ei saa me ju tema pärast oma elu elada nii, nagu tema tahab...oleme seda ka püüdnud talle öelda aga tema jaoks oleme meie ikka maakad ja idikad ja see vist ei muutu niipea...
Samuti küsimus, mida teha söömisega? Kuidas saada ta sööma? Hommikuti ta ei söö kunagi, koolis enda sõnul sööb, aga mitte ka iga päev, kodus sööb vaid valitud asju. Näen, et pidev suhkruvajadus ja ka tühi kõht ajavad teda marru, samas ei söö ta toitu, mille oleme valmis teinud....
Aga ma tõesti tahan temaga häid suhteid luua, seega püüan teha nii, nagu soovitasite
Kui laps on 14 ja talle tundub, et tema vajadustega ei arvestata, siis kõik selle ta ka kindlasti välja käitub (maale kolimine vms.). Teda ei ole võimalik mingi imenupuga teistmoodi käituma panna. Kui pragmaatiliselt arutleda, siis ei ole ju vahet, kas poeg lihtsalt ei õpi või karjub ja ikka ei õpi. Teile võib küll tunduda, et teie vastutate, kas laps õpib või mitte ja seda ehk arvab ka kool, kuid reaalsus on see, et kõige suurem probleem on lapsel endal ja seda eriti tulevikus. Nii kaua, kui poeg sellest ise aru ei saa, ei toimu ka muutust. Võiksite ehk kirjutada pojale kirja. See annaks teile endale võimaluse läbi mõelda ja kirja panna kõik, mida tahaksite öelda. Mõelge ise enne iga väidet, miks on see nii ja kui saate vastuse, siis minge veelgi sügavamale ja küsige endalt veelkord miks. Nii tekib ka kirja suurem selgus. Kirjutage, et edaspidi ei soovi te õppimise teemal enam arutleda, pigem jätate selle poja enda vastutusele, sest ta on nüüd juba küllalt suur, et ise oma tuleviku peale mõelda. Lubage, et tahate olla tema hea sõber edasi ja olete valmis aitama, nõu ja jõuga, kui poeg ise teie poole pöördub. Kuna jõud leiab alati vastandjõu, siis on võimalus, et surve vähenedes muutub ka vastandjõu surve.
14-aastast ei ole võimalik panna noort sööma seda, mis on lihtsalt näiteks tervislik. Kui kodus on üldiselt tervislikult toitutud, siis jõuab ta sinna ise oma teid pidi mõne aasta pärast. Tavaliselt toimub see mõne autoriteedi (sõber, treener jne) eeskujul. Teismelise arenguliselt tähtis ülesanne on vastandada end kõigele, katsetada kõike oma naha peal. Ärge muretsege liialt lapse söömise pärast. Pigem tundke huvi, kas poeg tunneb näiteks huvi jõusaali või mõne muu trenni vastu ja siis poetage tema laua nurgale vastava teemaga ajakiri või raamat, kus juhtumisi on sees ka tervislkust toitumisest artikkel jne. Isegi paar aastat rämpstoitu ei muuda tervist nii palju, kui need negatiivsed emotsioonid, mis toidu pärast võideldes tervel perel tekivad.
Tere
Kirjutan taas seoses poja kooli ja õppimisega. Ma olengi nii toiminud, et ei ole teda surkinud ja uurinud, ja kui ütleb hommikul, et tal on paha olla, kooli ei lähe siis ei lähegi. Kui ma näen, et tegelikult on ta terve, ei kirjuta ma talle kooli vabandust ja ta saab põhjuseta puudumise selle päeva eest aga ka see ei paista teda morjendavat. Olen püüdnud aru saada, miks ta ei taha koolis käia aga ei teadnud põhjust. Nüüd arvan, et sain teada, miks ta viimasel nädalal terve nädala pm koju jääda tahtis. Nimelt kirjutas mulle nende kooli uus sotsiaalpedagoog ja teatas, et teda on määratud matemaatika tundi minu lapsele abistajaks või tugiisikuks, kes jälgib, et laps tunnis kaasa töötaks, vajaliku ülesande õpikust üles leiaks jne. Eripedagoog kirjutab, et kohe esimesest päevast tundus talle, et laps on sellisest korraldusest häiritud ja temaga kontakti saada ei olnud võimalik.
Mind sellest informeeritud ei olnud ja laps ise ka ei rääkinud midagi. Järgmisel päeval ta kooli ei läinud, kaebas, et on süda paha ja pea valutab jne. Oleme lasknud isegi teha meditsiinilised uuringud, et miks tal nii tihti nt üks aasta kõht valutas aga lõpuks leiti, et see oligi psühholoogiline. Seekord tundub samuti.
Küsin nüüd, et mismoodi peaksin sellele asjale reageerima? Ma olin väga üllatunud eripedagoogi kirjast sest klassijuhataja pole ka mind sellest kuidagi informeerinud ega minuga seda asja arutatud, kuigi mulle tundub, et see peaks olema selline asi küll, mida vanemaga ka rääkida.
Ma ise kardan, et selline korraldus tekitab lapses piinlikkust, mis aga omakorda ei pane teda matemaatikat mitte õppima vaid tekitab veel suurema vastumeelsuse. Ma tunnen teda ja tean, et nii ta seal tunnis ei tahagi käima hakata. Tal on piinlik klassikaaslaste ees, praegu on selline vanus, kus tekivad sümpaatiad tüdrukute hulgas...ma ei saa ausalt öeldes selle otsuse mõttest aru. Ma küll plaanin lapsele rääkida, et äkki ikka peaksime eraõpetaja võtma, kuigi ta siiani pole seda tahtnud.
Ma olen kohe täiesti nõutu praegu...
Raske öelda, kas kool saab sotsiaalpedagoogi määrata ühepoolselt lapsevanematega arutamata. Ise arvan, et kõik otsused, mis puudutavad lapsi tuleks arutada läbi lapsevanematega ning ka lapse endaga. Eks teie poolt kirjeldatud olukord võibki ju pojale häiriv olla. Kindlasti tasuks suhelda klassijuhatajaga ja uurida, miks kool arvas, et selline lähenemine on lapsele parim ja kas klassijuhataja näeb ka mingeid teisi võimalikke variante.
Soovitan teil pojale teada anda oma üllatusest ja ka sellest, et te oletegi olukorra osas nõutu. Küsige, kas ehk pojal endal on ettepanekuid. Kui ta on siiski näiteks nõus koduõpetajaga tööd tegema, siis saaksite omakorda klassijuhatajaga suhelda ning loobuda sotsiaalpedagoogi teenusest.
