Pöördun murega, nimelt meie peres kaksikud poisid. Üks poiss on väga aktiivne ja kuulab enamasti ilusti sõna ei ole lasteaias ega ka muul ajal probleeme. Teine poiss, väiksest peale olnud haigem , astma, erinevad allergiad jne. Kõneareng on veidi mahajäänud samas on kakskeelne pere( võta siis näpust) laps käib logopeedil ja on käinud psyhholoogi juures uuringutel, kus ilmnes et jah toesti laps on keeleliselt maha jäänud aga samas ka mitte hullusti ja arvestades asjaolu et laps kakskeelses keskkonnas. Probleem on siin nimelt selles et rahvarohkemates kohtades laps ei suuda ennast kontrollida, ega kuula tavaliselt sõna, asju peab ytlema keskm 5 korda ennem kui need tehtud saavad/ riidesse panek jne! Teine asi et tihtipeale jääb talle teine laps ette ja siis tuleb kas nügida, lükata. tundides kus tuleb kasvatajat kuulata , ta ei suuda, tegeleb muude asjadega ja ei kuula kasvataja sõna vahest läheb isegi liiga pöördesse. Oleme ära võtnud igasugused ipadid ja arvutid, telekat vaatame siis kui on lastekanalid ja proovime leida igapäv aega et mängida koos legodega vms. Kodus olles ja väiksemas seltskonnas olles selliseid probleeme pole, ei ole rahutust enamasti ja ok, peab ytlema asju mitu korda tihtipeale aga sama kehtib ka vennale, usun et asi vanusest kinni. Nii kui on rohkem kui 5 last ryhmas , laps laheb poordesse, ei allu yhelegi korraldusele. Mida peaks tegema, kuidas lapsega rääkida! Ilmselgelt oleme keelanud liiga palju ja korrutanud miks sa jalle olid paha laps jne, poiss tihtipeale ytleb ise et ma tana olin natukene pahapoiss ja togisin teda jnejne ja keegi ei taha olla minu sõber ja keegi ei mängi minuga, kuigi lasteaias väidetakse vastupidist. mida siis teha, mõistus on otsas?! Tänan vastuse eest juba ette! Koik nouanded ja näpunäited on oodatud!
Teie kaksikutest pojad on mõlemad aktiivsed ja kodustes oludes üldjuhul mitte üleliia rahutud. Üks laps on mõnevõrra tundlikum. See on avaldunud terviseprobleemides ja ka käitumises ning emotsioonidega toimetulekus.
Kuna lapsed tõlgendavad olukordi teisiti kui täiskasvanud, siis kindlasti on lastel abi sellest, kui neile olukordi eakohaselt lahti seletatakse. Seda tuleb teha ikka üha uuesti ja uuesti ja üsna väsimatult. Samas on selgitustest ja rääkimisest veelgi olulisem see, kuidas lapsevanemad mudelina ees käituvad. Kuna lapsed sünnivad siia maailma oma geneetilise baasiga, siis hakkavad nad omandama ja n.ö. üles korjama just seda käitumist, mis nende ainuomase looduse poolt antud geneetikaga kergemini haakub. Niiviisi tekib teatud omaduste ja käitumisjoonte polariseerumine kaksikutel, kes justkui elavad ühes ja samas elukeskkonnas, aga on nii erinevad.
Lisaks kuulamisele ja peegeldamisele on kõikide laste jaoks kindlasti oluline ka piiride tajumine. Läbi lapsevanemate ettearvatusse ja kindlasõnalisuse saab alguse lapse turvatunne, kus ta ei pea pidevalt piire katsetama ja neid ise kehtestama.
Teie kirjelduse puhul näib, et teie tundlikum poeg on justkui stigmatiseeritud ehk sildistatud halvaks lapseks. Selleks, et silt ei hakkaks elama oma elu (laps teebki kõike nii, et saada kätte talle teatud ja tuntud turvaline halva lapse hinnang) on oluline laps sildist vabastada. Kindlasti leiate midagi, mingi tegevuse või pisiasja, mis tuleb teie rahutumal pojal päris hästi välja. Ei soovitata küll last otseselt kiita:”Tubli poiss!” vaid pigem tunnustada läbi iseenda:”MULLE TUNDUB, et sul tuleb auto joonistamine eriti hästi välja/ sa oled osav sokkide jalga panemises/ numbrite tundmises/ emme abistamises/asjade kokku korjamises ”.
Kui laps räägib, et ta oli lasteaias natuke paha, siis peegeldage talle tema mõtet tagasi:”Hm…sulle tundub, et sa olid paha?” Laps:”Ja, ma lükkasin Martinit.” Teie:” Sa lükkasid Martinit!?” Laps”Ja, Martin ei andnud mulle punast autot!” Teie:”Sa olid vist natuke pettunud/ ärritunud /kuri/ vihane, sest tahtsid ise punase autoga mängida…?!” Laps:”Jah, ma olin kuri!” Teie:”Kui mina või issi oleme kuri, siis me tavaliselt proovime teha nii, et keegi haiget ei saaks. Mina näiteks loen 1stt kuni 5ni. Kas sinul võiks ka olla oma võlutegevus, kui sa kurjaks saad?”
Niiviisi õppides on suurem lootus, et laps ei pea kõiki oma erutavaid või ärritavaid tundeid välja käituma vaid saab nende üle arutleda.
Muutuseks, kus laps õpib reageerimise asemel sõnu kasutama, on vajalik vanemate tasakaalukust, meelekindlust ja usku ning lapsele heaks eeskujuks olemist, kuidas enda emotsioonidega toime tulla.
Soovin teile edu!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
