Tere. Minul niisugune mure,et pahandan oma kaheaastase tütrega väga palju. Tunnen end kogu aeg väsinuna ning kurvana. Kui laps oli pooleteise aastane,hakkasin uuesti ka koolis käima ning ma ei saa öelda, et mul pole piisavalt aega üksi olla. Mu ema hoiab last kolmel päeval nädalas,kui olen koolis ning tihti ka üks päev nädalavahetusel. Aga,vaatamata sellele,olen siiski närviline ning tunnen,et teen oma lapsele ülekohut. Ta on väga aktiivne ja tegus laps,väsitab väga, kuid siiski tahaksin temaga rahulikuks jääda. Tunnen hinges nii suurt valu peale seda, kui temaga pahandan,aga ometigi teen seda uuesti. Kui ta magab või omaette mängib, siis mõtlen tihti pisarad silmas,et miks nii käitun temaga. Armastan teda nii väga ja,juba esimesel õhtul, kui ta minu juures pole igatsen teda. Samas,kui ta on,siis pahandan temaga. Muidugi mitte kogu aeg,aga siisk. Ei taha,et sellega kuidagi lapsele vavaimselt liiga teeksin. Kardan nii väga,et lõpuks äkki ei tunne Ta enend oma emmega hästi. Issi on meil välismaal tööl,teda näeme harva,sp tahaksingi pakkuda oma lapsele kõike, et ta tunneks end turvaliselt jne.
Tunnete süüd, sest pahandate oma 2 aastase tütrega.
Teie kirjast selgub, et olete üsna väsinud ja kurb. Öeldakse ikka, et kui enda tass on tühi, siis ei ole sellest ka teistele suurt midagi ammutada. Kuigi teie ema on toetamas ja hoiab last mitmel päeval nädalas, ei pruugi sellest alati sada protsenti abi olla. Kui lapse isa on kaugel, kui kool tekitab vastutuse ja pinge, lisaks veel soov olla suurepärane ema jne., siis siiski võib seda kõike antud ajahetkes lihtsalt teie jaoks liiga palju olla. Selline enesetunne võib olla jäänud püsime ka mõnest varasemast pingelisest situatsioonist. Kui tunnete end ärevalt või rusutult, siis on raske olla ka rõõmsameelne ja toetav lapsevanem. Isegi, kui suudaksite välise enesekontrolli säilitada ja lapsega mitte tõreleda, tajub laps ikkagi teie kurba meeleolu ja vastavalt siis kas võtab ajapikku omaks sarnase käitumise (tunnen end halvasti, kuid ütlen, et OK) või hakkab teie halba enesetunnet n.ö. välja käituma. Seega on kõige tähtsam, et saaksite ise tagasi oma emotsionaalse stabiilsuse.
Väsimus ei ole alati seotud füüsilise koormusega. Võiksite mõelda, kus on teie kurbuse juuured. Kui jätate kõrvale selle, et pahandate oma tütrega, siis mõelge, mis teid veel kurvaks muudab, n.ö. vaadake natuke sügavamele, vaadake selle esialgse tunde alla. Võib olla tunnete end üksildasena kuna elukaaslane on kaugel? Mõelge, kas olete end ka varem kurvana tundnud. Mis teid siis aitas sellest olukorrast välja tulla? Võib olla oleks asjakohane endale appi võtta psühholoog, kes aitaks mõtteid tõlgendada ja teisest vaatenurgast kaeda.
Puhkuseks planeerige endale igasse päeva kasvõi 15-30 minutit omaenda aega, kus justkui lülitate välja kõik muremõtted ja teete endale näiteks tassi teed ja keskendute tee joomisele. Vaatate, mis värvi see on, mismoodi see lõhnab, milline on temperatuur, mis tunde, see suus teeb, millise tunde see teeb, kui alla neelata, mida käed tunnevad, kui tassi käes hoiavad jne. Selline meditatiivne tegevus puhastab mõtteid ja annab uut energiat ja jaksu.
Lapsed ei vajagi tegelikult liiga head ema. Ainus, mis lapsed vajavad on n.ö. piisavalt hea ema, kes tuleks talutavalt toime iseendaga ja oma suhetega ning kel oleks seeläbi jaksu lapse suhtes huvi üles näidata, temaga ühel lainel olla, teda tõeliselt kuulata ja talle tema tundeid ja mõtteid tagasi peegeldada ning vajadusel ka piirid paigas hoida.
Kui halb enesetunne, väsimus ja kurbus püsivad, siis julgustan teid kindlasti pöörduma kõigepealt perearsti poole, et arutada, kuidas väljakujunenud olukorras endale parimat võimalikku lahendust leida.
