Mul on selline küsimus, et uue elukaaslase laps räägib kodus oma emale, et meie käsime siin mind kutsuda emmeks. Meie sellist juttu pole ilmselgelt kunagi lapsele rääkinud. Kuna mul on endal ka laps, siis minu enda laps kutsub mind loomulikult emmeks ja kui ta minu elukaaslase kohta issi ütleb, siis pole ka sellest probleemi kunagi meie teinud. Elukaaslase tütrega, kes on 4,5 aastane, saan ma väga hästi läbi. Alguses ikka küsisin, et kas ma võin kallistada ja talle kullake öelda, nüüdseks seda küsimust pole päevakorrale juba pool aastat tekkinud. Kui ta oma ema juurest isale (minu elukaaslasele) helistab, siis soovib ka minuga rääkida. Kust lapsel tekib selline idee oma emale rääkida, et meie siin käsime mind emmeks kutsuda? Samamoodi räägib laps vahel ka muud jura pärast kodus emale (et meie ei luba tal puhast pesu võtta ja et meie ei luba tal kotiga kaasavõetud mänguasju kotist võtta). Ema läheb selle peale leili ja küsimatagi meilt, kas olukord oli selline, peame kuulama süüdistusi. Ema usub 100% kõike, mida laps kods räägib. Kas laps saab sellisel moel ema tähelepanu, mida muul juhul ta vist väga ei saa? Meile räägib laps, et emme peab kodus kogu aeg uudiseid vaatama ja emme peab tööd tegema ja et emmel ei ole aega minuga mängida.
Tänud vastamise eest.
Olete häiritud, sest teie elukaaslase 4,5 aastane laps räägib oma külaskäikudest teie juurde oma emale väljamõeldud seiku.
Lapsel on tavaliselt üks ema ja üks isa, kes teda toetavad ja on tema jaoks alati olemas. Lisaks on need ema ja isa üksteisele mehe ja naise rollis. Selle mõistmine ja sellega leppimine on üks lapse olulisemaid arenguülesandeid väikelapseeas. Kui pere ei ole klassikaline ema- isa- laps pere vaid hoopis mingit tüüpi kärgpere, siis on lapsel veelgi suurem segadus ja veelgi suurem väljakutse, et iseennast selles kontekstis mõtestada ja positsioneerida. Seega vajab laps täiskasvanutelt üha uusi ja uusi eakohaseid selgitusi olukorrale.
4,5 aastane ei luiska ega valeta pahatahtlikult ja sihilikult. Laps tahab olla meelepärane nii oma isale ja teile, kui ka oma emale. Kuna laps tajub pinget selle kahe leeri vahel, siis on tema segadus suur ja ta käitub nii nagu tema oskab. On tõenäoline, et niiviisi rääkides saab laps vältida teatud tagajärgi (ema on kurb või pahas tujus vms). Täpselt sama teeb ta teie juures- nimelt teeb kõik, et olla teie meele järgi. Antud juhul ei ole kindlasti hukkamõistust kasu. Täiskasvanud peaksid säilitama oma täiskasvanu rolli ja vastutuse ning omavahel suhted võimalikult selgeks rääkima. Niiviisi kaob ka lapsel vajadus pidevalt pooli valida ja pidevalt vastavalt ootustele käituda.
Isegi, kui omavahel ei õnnestu olukordi selgeks rääkida, on parim moodus lapse pingete vähendamiseks ja tema mõistmiseks tema mõtete ja tunnete peegeldamine. Nii süveneb lapses teadmine, et teda mõistetakse ja nii saab ta ka ise omi mõtteid testida ja vajadusel korrigeerida. Ei maksa uurida ja küsida, miks sa nii teed või ütled. See mõjub süüdistusena ja ükskõik, mida laps ka vastaks, ei tea ta seda põhjust ka tegelikult ise. Ta ei ole arenguliselt kindlasti veel võimeline omi tegusid analüüsima. Kui laps räägib oma emale, et tal ei lubatud kaasavõetud mänguasjadega mängida, siis võiksite öelda näiteks nii: “ Ma kuulsin, et sa ütlesid, et ma ei luba sul nende mänguasjadega mängida. Ma kindlasti luban sul nendega mängida, kui sa seda soovid. Ma olen tõesti kurb, et me üksteist ei mõistnud.”
Kui laps räägib, et emal ei ole aega temaga mängida, siis jällegi peegeldage ja õhutage teda rääkima: "Hmm...tõesti!?" Laps kindlasti jätkab ja teie jälle peegeldate. Niiviisi sügavamale minnes jõuate kindlasti ka selleni, et leiate koos, et emal ikkagi on aega mõnikord mängida ka. Kui laps niiviisi mõistab, et teie aktsepteerite ja austate tema ema, siis on see teie poolt parim ja täiskasvanulikum viis lapse olukorra kergendamiseks.
