Suurem laps (12) ropendab ja sellest polegi nii väga hullu kui see, et väiksem kordab seda nii intonatsioonilt kui ka sõnasõnalt järele. Mul tõusevad ihukarvad püsti kui seda jälle kuulen.
Kellega tegeleda suurema või väiksemaga, et miski üldse muutuks?
Suuremad lapsed (eriti poisid omavahel) ropendavad nagunii, aga seda ei saa jätta tähelepanuta. Iga roppuse peale tuleb ikkagi reageerida. Pole vaja karistada. Pigem anda teada oma väärtushinnang ("Mulle ei meeldi, kui Sa roppude sõnadega räägid, see valmistab mulle piinlikust ja mul on väga ebamugav" ). Muidugi selgitada põhitõdesid, et roppuste ütlemine ei tee kedagi lahedamaks ja mehisemaks jne.
Samuti tuleb rääkida pisema lapsega. Selgitustöö ja mina-sõnumid on sel juhul sobivad.
Kodus saab lastega kokku leppida reeglites, et ropendada ei tohi. Nagu reeglitega ikka, ei saa me neid lastele peale suruda ja neid kokkuleppeid tüli olukorras teha. Peale ropendamise teema arutamist ja enda seisukohtade ja vajaduste selgitamist uurida lastelt, milliseid lahendusi nad ise pakuvad. Näiteks võivad lapsed kokku leppida, et kui keegi ropendab (ka isa ja ema!), siis tuleb teha 5 kükki koos prääksuva häälitsusega See toob sisse mängulisuse, mis omakorda aitab väärtushinnangutel kinnistuda. Samuti suureneb kõigi pereliikmete kontroll enda ja teiste käitumise suhtes.
Isegi siis, kui koolis laps ikka vahel edasi ropendab, on kodustel tavadel ja väärtushinnangutel suur mõju lapse edasisele elule.
Kuidas kehtestada neid reegleid, et lapsed hakkaksid ka neid järgima? Meil on nii, et ma muutkui teen reegli ja keegi ei tee sellest välja. Neil lähevad need justkui kõrvust mööda!
Reeglite kehtestamine ebaõnnestub mitmel juhul.
1. Siis, kui reeglite kehtestajaks ja väljamõtlejaks on ainult lapsevanem. Laps võtab vastutust ainult siis, kui teda ennast kaasata lahenduste leidmise protsessi. Vastasel juhul tekib lapses vastupanu või ta ei võta asja tõsiselt.
2. Lastega on keeruline teha püsivad suuliseid kokkulepped. tegelikult on see nii ka täiskasvanutega Mis kirjas, see rohkem meeles.
3. Ei toimi asi ka siis, kui probleem ei ole selgelt sõnastatud. Ehk siis laps ei tea, milleks neid kokkuleppeid tehakse.
4. Apsakad tulevad sisse, kui reegleid hakatakse koostama hilisõhtul, tülitsedes või siis ei võeta selleks korralikult aega. Jooksujalu või muude tegevuste kõrvalt tehtav reeglite kehtestamine ei toimi.
5. Samuti võib probleeme tulla juhul, kui vanem ise reeglid kohe unustab, ei uuri, kuidas laps ennast tunneb ja kuidas tal läheb. Või siis ei pea ise kokkulepetest kinni (näiteks magamaminekuaja pidev muutmine).
Näpunäiteid!
1.Olen märganud, et reeglid toimivad kõige tõhusamalt siis, kui laps on ise asjaosaline lahenduste väljamõtlemisel ja nende kirjapanemisel.
2. Hea oleks reeglid panna kohta, kus nad meile silma jäävad. Näiteks köögis külmkapi uksele, esikusse jne. Pole ju mõtet lihtsalt ühte paberilehte valmis kirjutada ja see siis kuhugi ära peita või lihtsalt lauale jätta.
3. Kui reeglitest kinni ei peeta ja tekib vaidlus (näiteks aja suhtes, kaua võib arvutiga mängida, magamamineku kellaajad jne), siis saab pika vaidluse vältimiseks rahulikult lapsega koos minna reegleid vaatama. Mis sai kokku lepitud, see tuleks ka ellu viia.
4. Kui reeglid ikka ei toimi, siis tasub jälle maha istuda ja need üle vaadata. Öelda, et "Mulle tundub, et meie kokkulepe ei taha kuidagi toimida. Mulle meeldiks, kui me selle asja veel üle vaatame". Sellisel juhul tasub üle vaadata nii probleem kui ka lahendused. Ehk on probleem ebatäpselt sõnastatud.
Peamine on reeglite selgus, koostöö ja vanemate enda aktiivsus reeglitest kinnipidamise jälgimisel.
See toob sisse mängulisuse, mis omakorda aitab väärtushinnangutel kinnistuda. Samuti suureneb kõigi pereliikmete kontroll enda ja teiste käitumise suhtes.
Mis kirjas, see rohkem meeles.