Tüdruk on pissimise mõttes mähkmevaba alates umbes 1a 8 kuud, suhteliselt päeva pealt. Peale mähkmete ära jätmist on pissi alla teinud või püksi teinud mõned üksikud korrad. Kakamiseks on aga olnud tal niikaua kui mäletan oma rituaal ja asend ning ta on olnud nõus kakama ainult mähkmesse. Olemegi seda lasknud tal teha ja kakas tüdruk üle päeva. Alati sai juurde räägitud, et varsti oleks aeg hakata potil käima, kuid vägisi ei sundinud.
Novembris sai tüdruk 3 ja kuna muidu on tegemist igati tragi, väga hea kõnearenguga ja analüüsiva tüdrukuga, siis mõtlesime, et on viimane aeg mähkmed ära jätta. Proovisime paaril korral lihtsalt nii, et ei andud mähet- tagajärjeks oli tegemata kaka ja stress ja nutt. Jõulude ajal aga juhtus nii, et päkapikud viisid mähkmed ära ja jätsid kirja ja kuna laps väga soovis teatud kingitust, siis seisis ka kirjas, et nii kui kaka potis, toovad päkapikud kingi aknale. Mähkmete kadumisega probleemi ei olnud, päkapikkude peale pahane ka laps ei olnud ja umbes kolmandal päeval peale viimast kakamist hakkas trall pihta.
1. kord peale mähkmete kadumist:
Nutt ja stress kakamise pärast ja mulle tundub, et hirm kakamise ees, peale mitmetunnist tralli oli häda nii suur, et lihtsalt kaka nö tuli ja hetk enne tulekut õnnestus laps potile panna. Peale kakamist kiitisme mehega mõlemad ja kallistasime ja rääkisime kui rõõmsad ja õnnelikud me oleme, et laps hakkama sai.
2. kord peale mähkmete kadumist. Sama trall, mis esimesel korral + ilmnes lapse poolne ebameeldivus kakalõhna suhtes. Potil istumise ajaks andsime talle kätte, midagi, mida nuusutada. Siinkohal peaks ka mainima, et lapsel on väikesest peale keeruline käia tualettides, kus lõhnab ebameeldivalt ja tal lihtsalt hakkab nö öökima. Õnneks ei ole veel päris oksendamisega asi lõppenud. Kohtades, kus ta teab juba, et tualett lõhnab, ta tualetis ei käi.
3. kord peale mähkmete kadumist. Kakamise teema oli kodus õhus. See tähendab, et laps istub kandadel, teadlikult ei liigu ringi või liigub väga vähe, hoiab peput. Nuttu ei olnud ja hetk enne kaka tuleku õnnestus laps potile panna.
4. kord. Teema õhus mitu tundi. Nuttu ei ole. Hilisõhtul ütleb mulle voodis, et kaka tahab tulla ja panen ta potile ning teeb kaka. Jällegi kallistame ja kiidame nagu kõikidel kordadel. Jõuan juba rõõmustada, et murdepunkt käes. Kõik nö potti tehtud kakad viime koos Wc-sse ja laps laseb ise vee peale ja oleme rõõmsad.
5. kord. Kaka trall õhus mitu tundi, lisandub taas nutt ja stress ja ma ütleks, suisa hüsteeria mõttest potile minekust. Kuna peame tollel õhtul kella peale mehega ühel üritusel olema ja laps läheb onu pere juurde, kuhu läheb rõõmuga, siis ei saa me lubada, et kaka jääb tegemata. Kuna kakanud on ta siiani ainult kodus ja vanematega. Nii juhuslikult leiame viimase mähkme ja ńii kui mähkme saab, kohe kakab ja pole probleemi. Ise rõõmustab hirmsasti.
6. kord. Liikvel mingi viirus-oksendamine ja kõhulahtisus. Kakab 3 päeval peale viimast korda ja kõht lahti ning sagedased gaasid + oksendamine.
7. kord. Kakab 4 päeval mähkmesse aga sellele eelneb kaka kinni hoidmine. Hirm, et äkki jälle vedel. Kinnitame, et ta on terve ja räägime kakamise normaalsusest jne. Mitu tundi stressi ja pisaraid. Laused: ma ei taha üldse kakada. Varem oli lause: tahan mähkmesse kakada. Üritan teda vägisi potile, mis peale hammustab mind. Räägime kui õnnetud olem, tema kõhuvalu pärast ja kuidas valu kaob pärast kakamist. Mingil suvalisel hetkel teatab isale, et nüüd tahab emmega ära kakada. Läheme siis vannituppa ja kakab nii nagu varemalt, ise rõõmus ja lobiseb vahet pidamata.
8. kord. 5-es päev kakamata. Eile oli teema õhus praktiliselt terve päeva kui hommikul poes hakkas avaldama soovi istuda. Õhtu otsa diivanil kannad tagumiku all ja lihtsalt ei tee. Proovisime pakkuda jälle variante, et kas mähe või pott aga nüüd ei taha üldse teha. Õhtul magama minnes istub voodis ja ei heida pikali, lõpuks lihtsalt nii väsinud et enam ei jõua. Ühel hetkel lause: Emme ma ei saa ise hakkama. Läheme vannituppa, paneme mähkme aga kakamist ei järgne. Kiidan, et ta ütles mulle. Kell 12 öösel. Täna viisin lasteaeda kuni lõunani kuna mõtlesin, et ei taha kuidagi luua talle seost lasteaeda mitte mineku variandi ja kakamise vahel. Lasteaeda jäi nuttes, kuna kaka hirm ja teema ilmselt õhus.
Vanematena oleme väga kurvad ja õnnetud olukorra üle, oleme seda talle ka öelnud. Oleme üritanud jääda võimalikult rahulikuks ja rääkida ja kallistada ja kiita. Oleme üritanud ka end kehtestavalt väljendada: Nüüd läheme ja teeme, isegi korra paar oleme nö vägisi istuma pannud ja proovinud ta lasta istuda lihtsalt potil aga ebaõnnestunult. Oleme lihtsustatult rääkinud, miks kaka tekib - sööme ja siis tekib kaka kõhtu ja siis tuleb kaka ära teha. Tulemus: laps teadlikult nö viimasel päeval ei söö, just siis kui kaka surumine annab tunda juba. Seose söömise ja kakamise vahel selgituse lõpetasime kohe peale esimest märkamist ära. Ütleb ise lauseid, et ma ei söö praegu seda, muidu mul tuleb kaka. Õnneks sööki päris kinni ei hoia.
Kõht kinni ei ole. Kakamise protsess ei tundu olevat valulik.
Põhjendused "Miks sa ei taha kakada küsimusele?" (tean, et selles vanuses ei tule miks küsimusele alati vastust): lihtsalt, kardan, et kukun potti (oleme pannud väikese poti peale ja oleme ise alati kõrval), kakal on paha lõhn, ma ei teha lihtsalt üldsegi kakada. Minule tundub, et asi on lihtsalt mõtlemises kinni ja kuskil on mingi nö psühholoogiline kiiks.
Olen üsna nõutu. Mõtlesin, et lasen tal siis veel mähkmesse kakada, peaasi, et kakaks aga nüüd asi sootuks hullem. Asjaolu, mis võiks probleemiga seotud olla, perre on märtsis sündimas uus laps. Väikese õe ootamisse on laps kaasatud ja tundub, et ta ootab väga ja on mõttega harjunud. Oleme talle kinnitanud, et et ta on endiselt meie kallis armas väike laps, mis sest et suurem õde varsti. Ja nagu me ise räägime koos temaga, et ta on juba natuke suur ja natuke väike ka.
Saan aru, et olete proovinud juba kõiksuguseid nippe, et last potile kakama saada ning pisukesed edusammud vahelduvad tagasilöökidega. Selline olukord on paratamatult kõigi pereliikmete jaoks väsitav ja stressi tekitav. Raske on näha last kannatamas. Olete ise seejuures olnud väga kannatlikud ja leidlikud lahenduste otsimisel.
Ütlete ka, et asi on lapse mõtlemises kuidagi kinni ja selles võibki teil õigus olla. Potiteemadega on lastel sageli nii, et mida enam need vanemate ja ka lapse tähelepanu ning pingutust nõuavad, seda enam võib vastupanu tekkida. Laps ei tee seda teadlikult, lihtsalt kakamisega seostub suurem ärevus ja mure ning sellest ka ebameeldivus kakamise vastu.
Tundub, et siiani olete püüdnud last potile veenda, sundida ja meelitada. Kuna vastupanu on suur, siis võiksite proovida see teema lihtsalt tähelepanuta jätta. Jätke pott lapsele nähtavasse kohta, aga mitte ka keset tuba (näiteks vannitoa ukse juurde). Kui näete, et tal on häda, siis võtke see aeg ja ärge kiirustage teda tagant ega öelge talle kakamise teemadel mitte midagi. Ei ole vaja teda ka potile saata. Toimetage lihtsalt edasi. Kui laps kurdab, et ei julge kakale minna, siis minge rahulikult tema juurde, võtke tal käest kinni ja öelge näiteks "Hmm, sulle kohe üldse ei meeldi potti kakada. Aga võta aega ja mine siis, kui valmis oled" ning toimetage seejärel jälle edasi. Ei ole vaja anda rohkem selgitusi, et kakahäda ei lähe ise ära ja miks me kakame, sest seda olete te juba kenasti teinud. Selles vanuses lapsed on täitsa nutikad ja olen üsna kindel, et teie sõnad on tal meeles Kui laps hakkab nutma, siis lihtsalt kaisutage teda ja öelge näiteks "Oled täitsa kurb selle pärast".
Veel võite lapsele vahepeal öelda, et kui ta teie abi vajab, siis öelgu, tulete hea meelega appi.
Oluline on, et te ise kakateema kerkides rahulikuks jääksite, sest laps tajub teie negatiivseid tundeid ka ilma, et te neid välja ütleksite. Teadke, et mitte midagi ei juhtu lapsega, kui ta mõnda aega kakat kinni hoiab. Talle aega andes lubate tal ise otsustada ja vastutust võtta. Laps ka näeb, et see teema ei ole enam tema vanemate jaoks nö õhus ja see on talle rahustav. Võtke see aeg, et mitte last tagant kiirustada.
Ei soovita selles olukorras ka lapsele öelda, kuidas tema käitumine teid tundma paneb. Olete seda juba proovinud ja nagu ma aru saan, siis see ei toiminud. Pealegi võib antud juhul juhtuda, et teie negatiivsed tunded hoopiski süvendavad probleemi.
Mida aga teha mähkmetega? Need võiks kuhugile kapi nurka ära panna. Kui laps nõuab mähet, siis öelge, et enam pole neid. Kui laps on kurb, siis kallistage ja öelge näiteks "Ohh, see teeb sind kurvaks" ja laske siis lapsel lihtsalt kurb olla. Pole vaja midagi selgitada. Kui kaka tuleb püksi, siis las tuleb. Puhastage püksid ja peske lapse pepu ära, kuid ärge kommenteerige toimunut ja nagu eelpool mainitud, siis pole vaja ka oma tunnetest rääkida. Toimetage oma pereeluga edasi nii nagu polekski kakamuret. Tean, et seda on minul väga lihtne öelda ja teil tunduvalt raskem teha, aga teie rahulik meel võib olla võti, mis teid sellest kakamise nõiaringist välja aitab. Lõpuks on kõik lapsed, varem või hiljem, potil käima hakanud.
Ütlete, et lapse kõht ei ole kinni. See on väga hea. Proovige ka edaspidi sobiva menüüga kõhukinnisust vältida, et mitte probleemi süvendada. Kui laps peaks vahepeal uue kõhuviiruse saama ja kõht on lahti, siis tuleb sellessegi rahulikult suhtuda. Kuulake oma last võimalikult palju, toetage teda, kui ta on kurb ja mis peamine - andke talle aega, sest ta on täepoolest hetkel natuke suur ja natuke väike ka ning alles õpib ennast ja oma keha tundma.
Kui laps hakkab nutma, siis lihtsalt kaisutage teda ja öelge näiteks "Oled täitsa kurb selle pärast".