Kirjutan oma kolmeaastasest pojast, kes on üldiselt vahva sell, väga arenenud kõneoskuse ja hea kujutlusvõimega, väljaspool oma peret aga üsna häbelik. Lasteaeda läks sügisel paar kuud enne kolmeseks saamist, harjumine võttis aega, praegu on ta seal tubli, aga eriti ta lasteaeda ikka ei armasta.
Olen lugenud "Tarka lapsevanemat" ja mõnda teist sarnast raamatut, kuid seal on mulle paremini mõistetav olnud pigem suurema lapsega seotud osa - väiksematest lastest on seal üldse vähem juttu. Tahaksin küsida just piiride seadmisega seotud probleemide kohta - kas ma toimin mingis asjas valesti, annan liiga palju järele?
Ühest küljest peaks lapse elus olema minimaalselt stressi, teisest küljest aga kindlad piirid ja päevarežiim. Meie poiss aga elab just oma tahtmiste täitumatajäämist raskelt üle, nii et väiksemates asjades ma pigem annan talle järele, kuigi need on vahel jaburad: nt kui kelk tahab öösel keldris olla, hea küll, viime keldrisse. Lasteaeda aga ikkagi peab hommikuti minema ja mõnikord (õnneks küll harva) on see üks suur nututeekond. Oma tahtmise täideviimiseks kasutan ma ka igasuguseid nippe ja tähelepanu kõrvalejuhtimist, kompromisse. Nt kui ei taha kelguga koju minna, vaid süles (see on üks tüütu harjumus, mis paar kuud tagasi külge jäi, alguses tuli ilusti jala lasteaiast koju, aga nüüd ütleb, et ei jaksa kõndida), siis pakun, et lähme täna kelguga, aga teist teed. Vahel aga on kiire ja tuleb ikka nuttev laps nt vägisi riidesse panna või viia kuskile, kuhu ta ei taha minna. Ta rabeleb muidugi vastu, rahulikust rääkimisest ei ole üldse kasu, nii et see tegevus tundub täitsa füüsilise vägivallana lapse vastu.
Olen ka kuskilt kuulnud, et nt süllevõtmisest keeldumist peetakse lapse väärkohtlemiseks. Meie poiss on üsna suur sülletahtja ja ma olen enamasti katsunud ka võtta, aga mu lähedased räägivad, et suur poiss peaks ise käima ja ma väsitan ennast niimoodi ära. Korras pole meil ka söömis- ja magamisrežiim - lemmiksööke sööb ise, aga vähem lemmikute puhul aitab, kui ma teda söödan ja ta tähelepanu on samal ajal mõnel mängul või raamatul; ilma minu kaisus olemata uinuma sai ta korraks isegi harjutatud, kui mul oli kiire töö käsil, aga mingist hetkest ei lasknud ta mul enam ära minna. Mulle tundub, et kaisus läheb tal uinumine ikka kiiremini (on pigem hommikune magaja ja iga minut õhtuund on tähtis, et hommikul paremini üles saada), nii et olen tal lasknud oma tahtmist saada.
Ma loodan ikka, et kui laps vanemaks saab, hakkab ta tahtma rohkem iseseisev olla, nii et seda tema liigset teenindamist saab lõpetada kuidagi valutult. Kas mul oleks siiski aeg omal initsiatiivil hakata tasapisi muutusi sisse seadma? Unejuttudesse olen vahel põiminud positiivset eeskuju tegelastest, kes söövad ilusti ise ja kõnnivad ise ja siis saavad traktorijuhiks hakata vmt - kas see võib pikapeale soovitud tulemusi anda? Või kui lasteaiapäevad on talle ikkagi rasked ja sülletahtmise ja muu titapõlve meenutavaga ta kompenseerib seda, kas siis vanuse kasvades ja sotsiaalsuse suurenedes läheb see äkki lihtsalt üle ja pole lugu sellest, et ma praegu teda natuke nunnutan?
Muretsete, kas te pole mitte oma kolmeaastasest poega liiga ära hellitanud tema tahtmisi täites ja kas see mitte tema iseseisvumist ei takista. Mul on hea meel, et tõstate paljudele vanematele olulise teema, so kuidas seada piire ja ka seda, kas liigne nunnutamine võiks lapse kuidagi ära rikkuda. Tore, et olete lugenud mitmeid raamatuid ja nüüd kerkinuid küsimusi tõstatate. Alustuseks tahan öelda, et võib ju tõesti olla nii, et rohkem on raamatutes näiteid suuremate laste kohta, kuid kõik, mis puudutab suhtlemisoskusi ja hoiakuid, millest nii Th. Gordoni kui näiteks ka J.Juuli raamatutes juttu, sobib universaalselt suhtlemisel nii väikelastega kui ka täiskasvanutega. Loomulikult on vanusest tulenevalt laste arengus erinevaid perioode, arenguülesandeid, samuti on vahe laste sõnavaras ja verbaalses väljendusoskuses, mida arvestada, kuid põhiolemuselt on viisid, kuidas seada piire ja lahendada probleeme, üsna samasugune.
Piiride kohta näiteks on oluline mõelda sellele, et neid ei seata mitte teistele, (nt lapsele), vaid väljendada seda, kus on minu (vanema) enda piir. Selle eelduseks on teadlikkus selles, mis mind häirib, kuidas täpsemalt on minu vajadused kahjustatud ja mida ma vajan. Küllap olete tuttav mina-keele ja sina-keele erinevustega. Kui näiteks püüaksime teistele piire seada, nt lapsele, siis kipubki tulema otsest või varjatud etteheidet, hinnanguid, käske ja keelde. Kui aga tean, mis mind häirib, kuidas konkreetne käitumine või olukord mind kahjustab, olen teadlik oma piiridest, siis on loomulikum väljenduslaad ka mina-keel. On ju vahe näiteks öelda: oled ju suur poiss, et peaksid ise jaksama käia (sina-sõnum) või ma ei jaksa sind tassida, olen väsinud (mina-keel). Või siis koguni last halvustav sina-sõnumi näide: sa käitud nagu tita; või koguni ähvardus: kui sa kohe jonnimist ei jäta, siis õhtul multikaid ei näe. Selle asemel oleks selge piiri seadmine vanema poolt: ma muretsen kas jõuan õigeks ajaks tööle.
Sama kehtib ka tunnustuse kohta, ikka on mina-keel sisulisem, motiveerivam ja ei soosi manipulatsiooni, ei ole peamine püüda meelitusi (hinnanguid) saada, kuivõrd arvestada teiste piiridega. Näiteks on vahe, kas öelda: ole nüüd tubli poiss ja pane riidesse (hinnangut sisaldav korraldus, st sina-sõnum); või: mul on hea meel, et panid ise riidesse, nüüd jõuame ka kelguga sõita.
Mis puutub mõistujuttu, siis miks mitte, kuid laps ei pruugi teie ootusi siiski tabada ja konkreetses olukorras, on hea olla ise konkreetne ja öelda just seda, mis sel hetkel teid häirib või pahandab. See on loomulik, kui näitate üles ärritust – seegi on üks lapse arenguülesanne, taluda emme-issi rahulolematust ning samas kartmata kaotada nende hoolivust ja lähedust. Seega on oluline õppida turvaliselt arvestama lähisuhetes teiste piiridega ja emotsioonidega. Selleks vajavad lapsed seda, et vanemad selgelt väljendaks ka oma negatiivseid emotsioone ja seaksid piire. See on loomulik protsess ja seda ei ole vaja teha mõistujutu kaudu ega eeldada, et kunagi hiljem laps ise hakkab aru saama, mis on sobiv ja mis mitte. Empaatia arenguks on oluline kogeda lähedaste ehedaid tundeid. Seega oma tunnete väljendamine mina-keeles (st hinnanguid andmata lapsele) on täiesti kohane.
Saan teie kirjast aru nii, et sageli on probleemiks, et teete kompromisse ja see näib liigse järeleandlikkusena ning näete ohtu, et mida juba kord lubatud, siis sellest on raske keelduda ka teine kord. Seega on täiesti loomulik, et ühel õhtul olete väsinud ja ei loe näiteks pikka juttu või kord on aega rohkem, mõni kord aga vähem. Ka seda on täiesti kohane lapsele öelda ja 3-aastane saab hakata vahet tegema, et teie vajadused ja olukorrad ongi erinevad. Sama ka sülle võtmisega. Pole ühest reeglit. kui palju võib ja on paras last sülle võtta. Kõik oleneb teie enda piirist, kas jaksate, on teil aega ja tahtmist. Kuid jah, füüsiline lähedus on lapse loomulik vajadus ja hea, kui ta saab seda piisavalt. Võimalik, et ta vajab seda rohkem kui on veetnud pika päeva lasteaias. Jagage seda siis kasvõi kohe, kui talle järgi lähete, tundke huvi, kuidas ta end tunneb ja alles siis tehke plaan, kuidas koju minna.
Kuid ikkagi, teie saate reguleerida, mis olukorras, kui palju süles olemist on kohane, olenevalt, kuidas see ka teile endale sobib. Kui soovite harjutada teda iseseisvalt oma voodis magama jääma, siis pakkuge talle süles olemist ja hellust muul ajal piisavalt ning selgitage, et olete otsustanud, et uneajaks läheb oma voodisse. Kui olete enda jaoks asjad selgeks teinud, mida taotlete, mis on teie vajadus, kus on teie piirid, siis mõjuta lapse jaoks veenvamalt ja kindlamalt. Teie piiride selgus on oluline ka lapsele, siis tunneb ta end turvaliselt.
Kui aga seate piire ja laps protestib, nagu kirjutate, siis vajab ta eelkõige võimalust protestida, oma pettumust väljendada ja kõige turvalisemalt saab ta teha seda nii, et teie olete aktiivne kuulaja, sõnatate, kuidas te aru saate, mida tunneb ja mis teda pahandab (peegeldate).
Ja veel, et lapse õpiks teie piire arvestama, on oluline ka tema piiridega arvestada. Kui palju ja mida täpsemalt – see oleneb olukorrast. Nagu J.Juul oma raamatutes korduvalt rõhutab, pole mõtet otsida kindlaid meetodeid, kuidas last midagi tegema panna või ühest kriteeriumi, kui palju midagi peaks või tohiks teha. Vanema ja lapse vahelised suhted on kõige turvalisemad ja lapse arengut toetavad siis, kui vanem on oma reageeringutes ehe ja loomulik. Keegi teine, sh teie lähedased ei saa teie eest väita, mida tunnete ja kus on teie piir või mida te vajate. Seega usaldage iseennast, olge siiras ja avatud, see on parim ka lapsele tema iseseisvumiseks.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
