Meie 3,5a poisslaps kogeleb. Kogelemine vahel süveneb ja vahel kaob täiesti. Algselt me abikaasaga arvasime, et laps kogeleb, kuna ehmatas aga nüüd taipasime ära, et probleem on hoopis selles, et issi on meil olnud pikkadel välislähetustel mitu korda(pool aastat kestis üks välislähetus). Kogelema hakkas laps peale seda, kui issi tuli viimaselt välislähetuselt tagasi ning peale pikka puhkus naases tööle. Sellest ajast alates on laps issi küljes väga kinni, kui issi läheb tööle järgneb sellele hüsteeriline südantlõhestav nutt ja palumine, et ta tahab issiga kaasa. Kodust välja trenni, poodi vms, isegi keldrisse mitte issi ilma lapseta minna ei saa, kuna sellele järgneb südantlõhestav nutt ja palumine, et ta tahab issiga kaasa. Lisaks peale selliseid episoode süveneb koheselt lapsel kogelemine ning vahel nii hullusti, et kohati on lapse kõnest väga raske aru saada.
Laps on sünnist saati olnud nö "issi laps". Issi tegeleb lastega(peres on veel 1a7k laps) kogu aja peale töölt tulekut. Me arvame, et lapsel on isa pikkadest äraolekutest ja kodust eemal töötamisest tekkinud hirm, et issi ei tule tagasi. Selle tõttu vallandub iga kord, kui isa ilma temata kuskile läheb, hüsteeriline nutt ja palumine, et tahab issiga kaasa. Kui abikaasal oli puhkus, kadus lapsel kogelemine täiesti ära, ta oli rõõmsameelne, rääkis väga palju pikkade soravate lausetega. Kui issi tööle läheb siis on ta enesesse tõmbunud ja vaiksem, on jonnakas ja kiuslik väikse õe suhtes. Ta ootab iga päev väga issit koju, kui kell saab 17 on ta juba akna peal ja ootab issit.
Ta teeb kõike asju isaga koos ning isa pühendab kogu aja peale tööd lastele.
Sügisel hakkas laps käima lasteaias. Lasteaeda minekuga on meil samuti suur probleem, kuna laps hakkab nutma, kui lasteaeda jõuab, seoses sellega süvenb ka kogelemine. Nutab ta senimaani kuni issi on läinud ning siis läheb rühma mängima, rohkem ei nuta. Lasteaias nuttes ütleb ta, et tahab issiga kaasa. Muidu armastab ta väga lasteaeda, kui ta lasteaiast koju tuleb räägib ta, mis nad tegid, õpib hästi uus oskusi, väga positiivne muutus arengus on toimunud lasteaias käimisega. Sõnakuulmisega on tal probleeme aga me tegeleme selle probleemiga ning edusammud on juba olemas.
Kui mina, ema, kuhugile ära lähen, ei teki sellest lapsel kunagi probleeme. Ma saan talle ilusti seletada, et ma lähen poodi, raamatukokku vms ja minu äraminekule nuttu ei järgne.
Praegu oleme me jõudnud nii kaugele, et kui laps on kodus siis issi saab ilusti hommikul tööle minna, laps lehvitab issile aknal. Aga see on ka kõik! Kui abikaasa näiteks lõunasöögi koju unustab ei saa ta tagasi tulla koju, kuna sellel järgneb hüsteeriline pikaajaline nutt lapse poole ja palumine issiga kaasa.
Kui issi töölt tuleb siis kogu oma tähelepanu pühendab ta lapsele, kaasab ta kõigesse, mis ta teeb. Käime iga päev perega jalutamas. Kodune õhkkond on meil rahulik.
Kas te oskate meile nõu anda, kuidas me saaksime last aidata? Me arvame, et lapsel on hingeline trauma tekkinud sellest, et issi on pikalt ära olnud. Kuidas me saaksime last aidata ja abistada, et nendest probleemidest üle saada ja seoses sellega muidugi kogelemine paraneks.
Muidugi, see põhjus miks laps kogeleb ja on teistsugune, kui issi ära läheb, on meie endi järeldus, mida me oleme märganud last jälgides. Kui te arvate, et põhjus võib milleski muus olla, olen tänulik igasuguse abi eest!
Teie 3,5 aastane poeg kogeleb ja seda põhiliselt emotsionaalse erutuse seisundis. Laps on isaga väga lähedane ja olete jõudnud järeldusele, et kogelemine on alguse saanud seetõttu, et isa on pidanud viibima pikkades komandeeringutes.
Olete oma last targalt jälginud ja teie kirjelduse põhjal jagan teie arvamust, et lapse kogelemise võis põhjustada olukord, millega laps tol hetkel toime ei tulnud ehk siis lähedasest isikust lahutamine võis lapses tekitatda teatud psüühilise kriisi.
Arenguliselt on lapsed võimelised ja nõus lähedasest isikust mõnda aega (lasteaia päeva pikkus) eemal viibima alates 3 eluaastast. Kuna laste areng on aga väga erinev, siis see üldine reegel on pigem statistiline keskmine, millest igal konkreetsel juhtumil lähtuda ei saa. Kui last ümbritsevas keskkonnas on olnud mõningaid problemaatilisi momente (antud juhul isa eemalolek, väikese õe või venna sünd, ehk ka teie enda murelik olek seoses abikaasa äraolekuga jne.), siis on täiesti normaalne, et see kajastub arenguliselt väikese regressionina mõnes valdkonnas (antud juhul poja kõne areng ja iseseisvumine).
Paraku ei ole lapsi alati võimalik eemale hoida elus ettetulevatest frustratsioonimomentidest. See ei ole tegelikult isegi vajalik. Lapsel on ajapikku vaja hakata kogema, et elus tulebki ette ka negatiivseid momente. Lapse jaoks on kõige olulisem, et tema kõrval on selle ebamugava situatsiooniga toimetulev täiskasvanu. Kui täiskasvanu ise on stabiilne, seesmiselt tasakaalus ja tal jätkub hingejõudu lapse emotsioonide märkamiseks ja peegeldamiseks, siis õpib laps aja jooksul ettetulevate ebameeldivate situatsioonidega ise paremini hakkama saama. Laps õpib ikka mudeli järgi ja mudeliks on lapsevanem. Kui laps tajub, et lapsevanem on seesmiselt mures või rahutu, siis käitub ta selle lapsevanema tunde välja enda murena, kas mittesoovitud käitumisena või kehalise probleemina. Kui lapsevanem räägib sõnades, et kõik on hästi, aga laps tajub lapsevanema seesmist pinget, siis tekitab see lapses hoopiski suure segaduse.
Kuna poeg on olnud “issi laps”, siis tõepoolest võis kogelemist põhjustada asjaolu, et issi oli pikalt eemal. Samas võis suure tõenäosusega olla ajendiks ka lapse poolt tajutud isa kurbus või isegi süütunne, et peab pere juurest ära olema või hoopis teie enda alateadlik või teadlik rahutus olukorras, kus teine laps on sündimas, aga abikaasa ei ole alati lähedal. Nagu juba öeldud, on lastel omadus oma vanematel olevaid tundeid n.ö. enda käitumiseks vormistada.
Ma arvan, et teie pojale on kõige suuremaks abiks see, kui te mõlemad abikaasaga olete tekkinud olukorra suhtes kannatlikud. Selleks, et poeg iseseisvuks ja samas harjuks, et isal on ka omad vajadused ja toimetused, soovitan tekitada olukordi, kus isa on küll kodus, kuid ei ole alati 100 protsenti kättesaadav. Näiteks kui üldjuhul on isa õhtuti poja jaoks olemas, on kuulamas ja märkamas, siis võiks ta alustada sellega, et võtab endale päris oma väikese privaataja kasvõi 15 minutit lugemiseks või arvuti uurimiseks vms. Poeg ei pruugi seda kohe aktsepteerida, kuid niiviisi harjutada on lapse jaoks turvaline. Kui laps protestib, siis võiks teda kuulata üks või kaks korda ja tema tundeid tagasi peegeldada. Kolmandal korral tuleb aga olukord juba kindlasti ära lõpetada. Näiteks võiks öelda:” Ma mõistan, et sulle ei meeldi, kui isa oma tegemisi teeb. See teeb sind kurvaks/kurjaks.” Peale seda, kui paar korda on lapsele teada antud, et teda on märgatud ja kuuldud, tuleks anda iseenda vajadusi kehtestav sõnum:” Ma lõpetan selle töö praegu. Siis kuulan sind jälle.”
Koos võiksite mängida ka mänge, kus tegelased (mänguloomad, nukud) on justkui teie pere, kes teeb oma igapäeva toimetusi. Selline mäng annab parema võimaluse oma lapse mõistmiseks, sest te saate küsida, mida poeg arvab, et mõmmi/kiisu/nukk Mati tunneb või kardab või mõtleb või mille üle ta rõõmustab. Samas annab see võimaluse ka uute olukordade modelleerimiseks, läbimängimiseks ja harjutamiseks (mõmmi issi käib tööl ja mõmmi emme on kodus väikese õega/ vennaga ja mõmmi ise käib lasteaias tööl jne).
Kui lapse ärevus ja kogelemine püsivad siiski pikemat aega, võiksite pöörduda pereterapeudi vastuvõttu, et koos spetsialistiga süüvida juba rohkem konkreetsetesse situatsioonidesse, et siis koos uusi võimalikke suhtlemismudeleid katsetada.
Soovin kõike head!
3 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
