Kasvatan üksi poega ja viimasel ajal tundub, et ei tea enam kuidas oleks õigem käituda, sest poiss alles 1.klassis, aga aeg-ajalt tahab olla väga iseseisev, kuid samas on ta ikka veel suht tuulepea ja temaga juhtub ka igasuguseid asju. Kord kaotab koolikoti ära, siis unustab võtmed koju ja ei saa tuppa, unustab mobiiltelefoni sõbra kätte ja mina olen hullumas, miks ta telefoni vastu ei võta jne. Üleeile juhtus ka selline lugu, et läks endast aasta vanema sõbraga kelgutama kohta, kus ta varem ei olnud käinud. Helistasin, et tulgu nüüd koju, kell ka juba palju, lubas tulema hakata. Aga siis helistab tagasi ja nutab ja et on eksinud, et ei leia bussipeatust üles. Ilm oli ka sel päeval väga külm ja läks ikka tükk aega, enne kui õnnestus bussipeatus üles leida ja ma talle sinna järgi läksin. Oli selleks ajaks väga õnnetu ja täitsa külmunud. Sõber ei olnud nõus koju tulema veel, ega ka teda juhatama, kus bussipeatus on, kuna tahtis seal teiste sõpradega edasi kelgutada. Arvasin, et nüüd ehk sai õppetunni ja ei lähe enam nii kaugele kelgutama . Aga päev hiljem, kui pidime õhtul jalgpalli trenni minema, helistan ja küsin kas on kodus, et peaks varsti hakkama minema. Aga tema hakkas rääkima, et tahab kelgutama minna hoopis. Mina ei lubanud ja tuletasin meelde, mis eelmine päev juhtus ja kui õnnetu ta ise oli. Jäi siis vastumeelselt nõusse, et lähme ikka trenni. Aga kui tööpäeva lõpus helistasin, siis ei võtnud mobiili vastu. Jõudsin koju, kodus pole ja mobiili ikka vastu ei võta. Olin loomulikult üsna mures. Jõudis ta siis koju alles kell 8 ja mis selgus- oli ikkagi läinud sõbraga kelgutama. Olin lausa keeletu, sest olin ma ju konkreetselt öelnud, et ei lähe kelgutama, et läheme täna trenni. Ja selle peale, et miks telefoni vastu ei võtnud, siis sain vastuseks, et ei kuulnud... Ei teagi nüüd mida. On ju tegemist ilmselgelt keelust üle astumisega ja suhtumisega, et teen ise mis tahan, öelgu ema mis tahes. Kuidas teha segeks, et ema sõna peab alati kuulama. Kui hakkasin rääkima, et homme tuled otse koju, et n ii ei saa, et ütled üht ja teed teist ja et lähed edaspidi kelgutama või külla ikkagi siis, kui ma luban (enamsti olen ikka lubanud, kui õigel ajal lubab tagasi tulla). Selle peale sain vastuseks, et ma ei luba teda kunagi enam kuhugi.. Ja loomulikult oli ta ise ka vihane ja ei saanud eriti aru, miks ma ta peale kuri olen, kuigi üritasin selgitada, aga lõpuks ütles ta lausa nii, et ma räägin liiga palju, et ta ei saa enam aru. Kas olin liiga leebe? Kas peaks määrama mingi karistuse, nt koduaresti? Aga kas sellest oleks kasu üldse. Pealegi puudub mul kontroll, kas ta ikka tuleb otse koju, sest tema kool lõpeb ju palju varem, kui minul töö. Kas peaks üldse karistama või peaks ikka üritama talle selgeks teha, miks ei tohi ema keelust üle astuda, aga kuidas seda õigem oleks teha? Liiga pikk jutt tundub, et väsitab teda. Koolis ssaab ta muidu õppimisega üldiselt hästi hakkama, kuigi ega talle käia ei meeldi seal. Sõpradel külas käib ka selle pärast, et ei taha üksi kodus olla, et tahab kas minuga olla või sõpradega (ise on nii öelnud).
Taustainfoks ka veel niipalju, et oleme pidanud viimase paari aastaga pidanud üle elama 2 korda elukoha vahetust, mis kindlasti ka on tekitanud temas segadust. Oma isaga saab ta aeg-ajalt kokku (isast lahus oleme juba 5 aastat), kuid kogu vastutus on ikkagi ainult minu õlgadel.
Nagu kirjast võib välja lugeda, olete päris mures, et teie 7-aastane poeg unustab maha asju ning vahel ei täida kokkuleppeid. Ta on suure osa ajast peale koolitunde üksi ja te pole päris kindel, kas ja kuidas ta hakkama saab. Seda enam, et ta on ka koduteel ära eksinud.
Tõepoolest, elukoha vahetus ja kooliminek on suur muutus ja kohanemine sellega üsna pingutav. Korraga peab suure osa päevast ise hakkama saama, kool seab tema ette hulk kohustusi, ta peab palju asju meeles pidama (kus võti, telefon jt asjad on), kellaaegu jälgima, ema poolt öeldut arvestama jne. On üsna loomulik, et ta vajab kohustustest välja lülitumist ning et väike poiss eelistab üksi olemisele sõpru ja võimalik ka, et trennis käimine ei pruugi tema jaoks nii ahvatlev olla.
Usun, et ta vajab pigem abi ja pidevaid meeldetuletusi ning kindlasti ema tuge kõigega hakkama saamisel. Küllap ta tahab tõesti olla iseseisev ja tubli ning selle juurde võib käia ka soov ise otsustada. Väidate, et pikk jutt väsitab teda ja ta ei pruugi aru saada, mille pärast te tegelikult kuri olite. Hea on see, kui te saaksite koos rahulikult läbi arutada eelmisel päeval, mida ja millal on vaja teha, vajadusel ka päevaplaan jt tähtsad asjad kirja panna, seinale riputada vms. Kindlasti on karistamise asemel mõjusam, kui ta mõistab, et olete mures, kui ta telefonile ei vasta ning lausa hirmul, kui ta kokkulepitud ajal kodus pole. Paluge, et ta aitaks teiega koos välja mõelda, mida peaks tegema, et asjad ei ununeks ja teie ei peaks muretsema. Vahel on lapsed väga nutikad lahendusi leidma ja kui nad kaasatud otsustamisse, on nende huvi lubadusi täita suurem. Kindlasti arutage ka trennis käimisega seonduvad, millised on tema huvid ja kas kõik kohustused on talle jõukohased. Unustamine ja tähelepanu hajumine võib olla ka liigse koormuse tulemus.
Niisiis jääb soovida teile vastastikku mõistvaid ja sõbralikke kokkuleppeid.
Spetsialist vastuse juba said, tahaks vaid veidi kommenteerida. Su poeg meenutab minu peagi 7seks saavat poega. Ka mina nö ahmisin õhku, kui ta tegi konkreetselt vastupidi sellele, mida talle eelnevalt ütlesin. Usun siiski, et ta (nii nagu Sinu poegki) ei teinud seda kerge südamega, aga ta nii-nii väga tahtis seda ja ei suutnud end tagasi hoida. Minugi poiss on veits tuulepea, unustab vahel asju paari minuti jooksul. Aga katsun meeles pidada, et tema eksimused tulenevad sellest, et ta on laps, kes vajab tuge ja suunamist ning ei saa temalt oodata sama, mis täiskasvanult.
Nüüd on juba tükk aega möödas kirjutamisest ja peab tunnistama, et mida rohkem ma püüan oma poega mõista, seda paremaks meievaheline suhtlus on läinud. Näiteks arutasime läbi trenniskäimise küsimuse ja kuna nägin, et talle see ilmselt polegi eriti oluline, siis enam teda jalgpalli mängima ei saatnud. Ja ta ei ole ka kordagi öelnud, et sellest puudust tunneks. Las ta siis pealegi kelgutab hoopis samal ajal , seegi ju kehaline tegevus .
Olen aru saanud ka sellest, et tema jaoks on kool endiselt raske ja tekitab talle palju stressi (mistõttu vahel kergelt ärrituma kipub) ja seepärast püüan välja mõelda, mida võiksime koos peale kooli või nädalvahetusel teha, mis meile mõlemale meeldiks, et pingeid vähendada. Püüan ka aru saada, et ta kohati tahab juba iseseisev olla ja üritan nüüd mitte alati teda takistada, kuigi emana muidugi alati muretsen, et kas ta ikka hakkama saab ilma minuta. Kuid ilmselt on tähtsam siiski see, et ta teab, et olen alati olemas tema joaks. Tema vastuseisu ikka kohtan aeg-ajalt mõne kodureegli vastu, kuid sellist konkreetset risti-vastupidi käitumist minu ütlemistele enam polegi olnud.
Tänan koolitajat vastuse eest, millest sain endale kinnitust, et karistused ei too lahendust vaid ikka rahulik ja mõistev suhtumine
Samuti sain lohutust teadmisest, et ma ei ole üksi selliste muredega ja pole muud kui lihtsalt püüda oma sõnakuulmatuna näivat last mõista ja varuda kannatust .. palju kannatust
. 