Mul on mure oma 4 aastase poja pärast. Mida vanemaks ta saab, sega hullemaks asi läheb. Ma ei tea kas see ongi normaalne, aga mina enam tema emotsioonidega toime ei tule. Olen väiksest peale tundeid peegeldanud talle, kuid kui talle midagi ei meeldi siis ta hakkas kisama ja nutma ja siis kisamise käigus ütleb oma tunde. Kas kuidagi ilma kisata ei saa?
Iga mu ettepaneku peale hakkab vastu protest. Kisa ja pisarad jne. See vaibub kiirelt ja saame kiirelt kokkuleppele, aga mu närvid on läbi.
Toon näiteid, läksime riietepoodi (eelnevalt ütlesin lapsele, et mul läheb seal aega ja kui ta tahab kaasa tulla siis ta peab arvestama, et ta peab ootama seal ja võib igav hakata, kodus issiga on lõbusam, tahtis kaasa tulla), olime jõudnud 1-2 minutit olla ja juba ta nutab hüsteeriliselt üle poes, mina sain aru, et ta ütles et tal on igav, aga inimesed ümberringi vaatasid mind küll kui mingit lapsepiinajat. Kuigi tegelikult ta nuttis vaid igavusest, aga eemalt võis mulje jääda justkui oleks peksa saanud :S
Ja see on ainult üks tühine näide meie igapäevast. Lasteaiast kojutulekust ei maksa rääkitagi. Riietusruumis ta karjub mu peale ja viskab mind riietega, saabastega. Õudne, lausa kohutav. Teised lapsevanemad vaatavad mind, et ma kasvatan mingit hellikut. Reeglid on meil olemas ja piirid, või vähemalt olid. Nüüd on justkui kõik laiali valgunud. Ma ei tule enam toime selle kisaga. Ma ei anna talle järgi ja tegelikult kestab see kisa max. 5 minutit, aga miks on vaja iga mu lause peale kisada.
Veel näiteks kui ma poes võtan korvi asju, aga tegelikult tahtis tema võtta, siis samuti selline kisa ja jälle kõik vaatavad. Ma ei anna järgi, üritan seletada kuid samal ajal tahaks lihtsalt nutta ja vastu karjuda, aga üritan olla rahulik ja mõistlik.
Eks minu närv on ka tänaseks läbi ja rõõmsast emast on saanud närvihaige.
Mu laps jonnis/kisas esimesed 3 aastat kokku vähem kui praegu igapäev.
Tahaks temaga rahulikult rääkida või rahulikult riide panna või üksköik mida aga rahulikult. Aga kuidas?
Selleks, et laps rahuneks, on tal vaja kannatlikku ja rahulikku ema. 4-a laps ei suuda veel oma emotsioone kontrollida ega taltsutada. Ta alles õpib seda. Kõige parem õpetaja olete talle teie - kui teie oma tunnetega oskate toime tulla, on suur tõenäosus, et teie kõrval, teie eeskujul saab selle pikapeale selgeks ka teie laps. Oluline on üritada rahulik olla, kuid üritamisest parem on rahulik olla. Lapse jaoks on seal suur vahe. Sest kui teie sisemiselt tahaksite samuti nutta ja karjuda (kuigi teete rahulikku nägu - nii te kirjeldate), siis laps tajub seda tegelikku tunnet teie sees ning selle olukorra kohta võiks öelda, et laps justkui karjub ja nutab ka teie valu välja. See pole hea olukord teile kummalegi.
Kirjutate, et teie närv on läbi. Ent laps on lihtsalt laps, ta käitub oma lapselikul moel, mis võib vahel mitte meeldida ja ka närvidele käia, lapsel on omad lähenemisviisid elule ja suhetele, tal on omad lahendused olukordadele - sh sellised, mida täiskasvanul võib olla raske aktsepteerida. Selleks, et selle kõige juures säilitada last mõistev, toetav ja hooliv hoiak, selleks, et olla piisavalt armastav ja loomulikult ka piire panev, selleks on vaja täiskasvanut, kes on iseendaga rahujalal. Ma ei tea, mis toimub teie elus väljaspool teie last, kui rahul olete oma tööga, kas teil on piisavalt vaba aega (sõbrad, hobid jms), kas olete rahul oma paarisuhtega. Rahulolematus ühes eluvaldkonnas voolab tihti ka teise (nt pinged tööl võivad tuua kaasa pingeid paarisuhtes jne), seega peaksite ehk ka mõtlema, mis teid veel lisaks lapse käitumisele närvi võib ajada. Ehk aitab suurema rahu ja tasakaalu saamine mõnes teises valdkonnas rahustada ka teie suhet lapsega.
Kõigis emotsionaalselt keerukates olukordades on vastutus olukorra lahenduse eest täiskasvanul. Seetõttu on väga oluline, et suudaksite olla see rahulik täiskasvanu, kes võtab vastutuse olukordade eest. Kui mingi lahendust vajav olukord tekib paljude võõraste seas, nt poes, ei ole kindlasti vaja tegelda võõraste inimeste reaktsioonide ja arvamustega. Keskenduge lapsele ja olukorra lahendamisele temaga. Kui laps soovib kaasa tulla riidepoodi ja seal siis loomulikult igavust tunneb, siis neis olukordades peaks endale aru andma, et 4-aastane küll tahab kaasa tulla, kuid ei oska tegelikult juhtuvat ette näha. Ettenägemisvõime on aga täiskasvanul, kes teab, et lapsel on poes tüütu olla. Nii et neis kohtades on samuti vastutus vanemal, ja seda ei saa lapsele veeretada. Laps küll tahtis, aga ta ei suuda veel oma tahtmise eest vastutada.
Peegeldamine on tõesti oluline oskus, tore, kui seda valdate. Ikka peaks meeles hoidma, et lapsel on lihtsam oma käitumist muuta, kui ta tunneb ennast mõistetuna. (Peegeldus: Ma saan aru, et sa tahad ise asju korvi panna. Lahenduse pakkumine: Mis sa arvad, kui jagame ära: mina panen neid ja sina neid; vms) Seesuguseid asju ei tasu öelda niisama, lapse mõistmise soov peab olema ehe.
Kuigi lapse arengu parameetrid on üldteada, siis ikkagi tuleks meeles pidada, et iga lapse individuaalne areng võib olla nn etteantud arengujoonisest erinev. Teie laps on ju harukordne eksemplar - teist sellist ei ole. Miskipärast on temaga nii: kuni kolmeni oli rahulikum, nüüd enam mitte. Vahel on lapse emotsionaalse toonuse järsk muutus seotud olulise arenguhüppega, nt mina kasvuga ja siis tuleks arvestada lapse ajutiselt vähema koostöövõimega (sest lapse MINA on niivõrd esil), olla toetav ja aktsepteeriv, koostööle kutsuv.
Lapse suur emotsionaalsus seondub vahel ka sellega, et lapsel puudub eakohane vastutus või vastupidi, tal on liialt suur vastutus. See võib tunduda koostöö-teemaga vastanduv, kuid vanemluses on siiski palju alasid, kus vanem lihtsalt ütleb, kuidas on (nt see kell magama, telekas nüüd kinni, söögiks on see toit jms), ja see lihtsustab lapse elu – ta saab toetuda vanemale, loota tema kompetentsile ja hoolivusele. Lasteaia riietumise olukorrad ilmselt vajavad rahulikke läbirääkimisi kodus – et kuidas halbu olukordi vältida ning järjekindlat piiritlemist – et laps saaks aru, kus on piir. Selleks peab piiri panema väga palju kordi järjekindlalt samal moel, sama nõudlikkusega. Alles siis on lootust, et see kinnistub harjumusena.
4-aastase lapse eripäradest saate soovi korral lugeda ka raamatust „Minu mõistus on otsas“, milles lühidalt ja neurobioloogilise korrektsusega selgitatakse laste käitumuslikke eripärasid.
