Tere!
Sooviksin nõu küsida oma veebruaris 5-aastaseks saava poja käitumise kohta. Tegemist on lapsega, kes nö heal päeval on väga tore ja vahva – ta on uudishimulik ja haarab teadmisi/oskusi lennult. Ta soovib kodus teisi aidata ning temaga saab mõistlikult vestelda. Mida aeg edasi, siis rohkem pakuvad sellised vestlused nii rõõmu kui ka üllatust, mis toredad loogikad võivad lapsel olla. Samuti käib ta lasteaias hea meelega. Eks ta pigem muidugi tahaks olla kodus, kus päev on vabam, kuid ta saab lasteaias toredasti hakkama ning ka arenguvestlustel olen positiivset tagasisidet saanud.
Samas üha rohkem on neid „halbu“ päevi. Ma ei oska seda kuidagi muud moodi nimetada kui raevuhood. Tüüpiliselt asi algab tema jaoks naljaga – nt jõulukaunistuste maha loopimisega või lollitamisest riietumisel, hambapesul vms. Palume teda, et ta lõpetaks ja jätkaks nt riietumist. Samuti seletame, mis juhub, kui ta jätkab. Nt „Palun ära viida aega ja palun pane riidesse, sest muidu jääme hiljaks ja sa ei jõua lasteaias hommikust süüa“ või „Palun ära lõhu kuuseehteid, sest muidu ei ole enam kuusk ilus ja sa saad ka ise okaste vastu haiget“ jne. Olen püüdnud alati talle tagajärgi seletada ning sundinud end rahulikuks. Niiviisi võin paluda teda kümneid kordi jutti ilma, et ta üldse välja teeks. Lapse isa on sellistes olukordades konkreetsem ja pigem käsib üht või teist teha/lõpetada. Küll aga kumbki variant ei aita – ta naerab meile näkku ja jätkab kuni oleme sunnitud ta füüsiliselt olukorrast eemaldama, et päästa mingeid asju katki minemisest või jõuda õigeks ajaks kuhugi. Selle peale hakkab ta röökima ning enamikul kordadel ka lööma. Viimast jõuab ta juba piisavalt kõvasti sinikate tekkimiseks. Olen üritanud talle seletada, et ma olen kurb ja saan väga haiget. Samuti olen paar korda teda õrnalt vastu löönud ja küsinud, kuidas ta end tunneb, kui keegi teda lööb, kuid sellele ta vastab, et vahet pole. Kuna see „tsirkus“ (alates asjade loopimisest kodus/lasteaias ja karjumisest, magamisest keeldumisest kuni kortermaja trepikojas pikali viskamiseni) kordub praeguseks pea iga päev põhjustel, mida me ei ole suutnud selgeks teha (kuigi me oleme lapselt küsinud ja ka mehega arutanud hiljem, mis teda nii käituma paneb), siis üha vähem suudame me lapsevanematena rahu säilitada. Kuigi tean, et see ei lahenda probleemi, siis lõpeb olukord ikka mõlemapoolse karjumisega ja karistamisega stiilis „eks sa siis jonni seal, aga siis nt multikaid ei vaata ja emme-issi sinuga mängida ei taha“. Tean, et last ei tohiks ähvardades õigesti käituma sundida, aga oleme mehega sellest nii väsinud, et ei suuda enam ise adekvaatselt talle vastata.
Mul on tunne, et ta hakkas 2-aastaselt jonnima (see „kohutav kahene“ iga) ja see kestab siiani ning läheb iga päevaga hullemaks. Nüüd ootan teist last ja kardan, et poeg hakkab ka tema peal oma jõudu rakendama. Samuti tunnen, et need tema vaidlemised, veenmised ja löömised mõjuvad minu tervisele – tunnen siis, et hakkan minestama, kõht tõmbub toonusesse jm raseduse hädad, et ma lihtsalt ei jõua enam tegeleda temaga. Kui varem oli vanaema see, kes temani nö jõudis ja teda rahustada suutis, siis nüüd enam mitte – ka teda ei kuulata ja lüüakse.
Mõistan, et viga on meis. Laps ju sünnib puhta lehena ja kasvatus ning keskkond panevad ta ühel hetkel reageerima. Samas ma ei oska öelda, millal siis kõik nii viltu läks. Oleme alati üritanud temaga palju rääkida kõikidel teemadel, temaga mängida ja meisterdada, (laste)üritustel käia ja pigem tema vajaduste järgi oma elu sättida nagu lapsevanemad ikka. Olen olnud valmis lapsega argumenteerima ja kompromisse leidma, kuid tunnen, et ma ei jõua temani enam, et temaga asja arutada – ta nagu teeks meelega pahandust ning pärast nutab/jonnib, kui teda karistatakse (nt oma tuppa viiakse).
Loodan, et Teil on ehk kõrvalvaatajana võimalik nõu anda, kuidas leida olukorrale lahendus. Ette tänades!
Teie olete püüdnud oma 5.a. pojaga palju tegeleda, talle piisavalt tähelepanu pakkuda, märganud temas palju toredat ja rõõmustanud tema uudishimu ja arutlusoskuse üle, kuid nö halvematel päevadel tundunud jõuetust tema korralekutsumisel. Panustate palju, kuid asjad lähevad vaid hullemaks. Olete mehega proovinud erinevaid asju, kuid näib, et miski ei mõju – poiss näib teid meelega provotseerivat, esinevad raevuhood ja lõpuks on kõigil halb. Praegu on lisaks veel mure selles, mis saab kui perre sünnib beebi.
Nagu te juba kirjutasite reageerib laps ümbritsevale ja seletusi probleemsele käitumisele tasub otsida lapse enesetundest ja see omakorda kujuneb teiste reageeringutest, st sellest, millest tagasisidet ta saab ja kuidas teda koheldakse. Mitte laps ei pea muutuma ja siis saab teda kohelda nö paremini, vaid ikka nii, et kui laps kogeb selgeid ja arusaadavaid piire ja neid seatakse tema vajadusi arvestavalt, ta saab kätte piisavalt tähelepanu, tunneb end turvaliselt ja hoituna, siis pole vaja trikitada ja manipuleerida.
Te oletegi püüdnud talle kõike toredat ja head pakkuda ning seetõttu tundubki täiesti arusaamatu, mis poisiga lahti on ja järjest hullemaks läheb – isegi vanaema suhtes näitab poiss agressiivsust. Teie kirja põhjal näib, et olete teinud tõesti palju, et soovimatuid käitumisi ohjata: seletanud ja põhjendanud, püüdnud säilitada rahu, väljendanud oma ootusi selgelt, kuid asjatult. Arusaadav, et peale kümneid kordi rahumeelseid korralekutsumist, mis näivad asjatutena, läheb närv mustaks. Teil on täiesti põhjendatud ootus ja kergendus, kui ei peaks teda karistama ega ähvardama. Nii see on, et need teevad asja veelgi hullemaks. Needki ju on agressiivsed ilmingud lapse sunnas, mis kuidagi ei aita kaasa lapsel võidelda oma raevuga.
Raske on teie pika kirja alusel siiski midagi väita või oletada, mis poissi vaevab. Kuid allumatus, provotseerimine, agressiivsus räägib millestki olulisest, mis on talle probleem, tema vajadusest, ebaturvalisusest. Kui tõesti on raevuhood esinenud juba 2-aastasest nö jonnieast alates, siis ei saa probleemi seletada ei 5-aastse eripäradega (nt tema võimalikud hirmud, filmide, arvuti jms mõju, eriliselt rikkalik fantaasiamaailm ja raskused vahet teha, mis on reaalsus, konkurets isaga ema pärast jms) ega eelseisva beebi sünniga, teie võimaliku tundlikkusega, mis kandub poisile (tekitab ärevust ja hirme) ega ka muu mistahes hiljuti toimunud muutusega teie pereelus, sh suhetes. Kui 2-aastase jonnid on loomulik arenguline nähtus, sest ta peab ju saama väljendada oma mina, oma tahet, tunda, et temast miski oleneb jne., siis 5.a. tuleb juba enamasti sellega toime, et ta ema-isa ei täida kõiki soove.
Niisiis, kui pole põhjust arvata, et tal mõni konkreetne mure, pere toimib heas mõttes rutiinselt ja tuttavalt, siis pigem oleks vaja süüvida laiemalt ja süsteemsemalt nii sellesse, kuidas peres on lubatud väljendada oma tahet, vajadusi, erimeelsusi, kogeda intensiivseid tundeid, väljendada protesti kartmata hülgamist ega karistust, kuidas on poisil lubatud seada omalt poolt piire ja kas tunneb end piisavalt väärtustatuna ja toetatuna, kui on oma emotsioonidega kimpus.
Kuid sõltumata täpsematest põhjuste otsimisest ja seletustest, saavad vanemad aidata lapsel oma tunnetega (st raevuhoogude, jonni, aga ka mistahes agressiivsuse ilmingutega) paremini toime tulla nii, et olete tema juures (st ei saada teda ära, ega ähvarda millegagi) ja lihtsalt peegeldate seda, kuidas tema tunnetest, kogetust aru saate (st aktiivne kuulamine). Kui ta parasjagu vaid karjub või asju loobib, siis esmalt on vaja muidugi takistada tal endale või teistele kahju teha (nagu oletegi teinud), kuid kõige olulisem, mida on vaja teha – et ta kogeks, et teie saate aru, mida ta tunneb. Kõige hullem on tunnete eest saada karistatud või halvustatud ning samamoodi on last kahjustav ja tema tunnete ignoreerimine. Lapse aktiivne kuulamine (ma saan aru, et sa tahad … või sulle ei meeldi, et … jne) ja tema tunnete peegeldamine ( sa oled vihane, pettunud, õnnetu, et …. Jms). ei tähenda ju et te aktsepteerite, kui ta lööb või lõhub asju, vaid tema tundeid ja vajadusi. Kuid sageli on nii, et vanemad seavad piire ja lapsed teavad suurepäraselt, mida tohib ja ei tohi, kuid tunded, millega nad niigi toime ei tule, ei saa ta kuidagi väljendada ega saa teada, kuidas ta tohib oma viha või pettumust ja hirme väljendada. Jätkake võimaluse korral temaga neid tegevusi, mis on koos tore, jagage tunnustust, võtke üles teemasid (kui arutlete neil parematel päevadel), millest ta mõtleb, kuidas end tunneb, mille üle vahel muretseb, mis tema arvates võiks teisiti olla (nt peres) ja mis teda hirmutab, milles puudust tunneb jne. Kui teie olete hea kuulja, siis see teeb võimalikuks, et ta avab end rohkem ja saate ehk veidigi rohkem aimu, mis võiks talle raske olla, et ei suuda vahel teie poolt esitatud selgeid piire ja ootusi arvestada. Vahel aitab ka teadmisest, et laps ei taha meelega teid kiusata, vaid ta ei tule toime endas toimuvaga ja ei oska seda kuidagi seletada ega väljendada. Kui oskaks, siis te juba teaksite. Kuid kindlasti ei ole agressiivsust, jonni ega raevu väljendav laps mitte halb oma olemuselt, vaid tal on mure või mõni katmata vajadus ning eelkõige vajab ta kindlustunnet, et emme ja issiga on kõik hästi ja nad armastavad teda ka siis, kui tal on iseendaga vahel raske.
Kui kirjas toodu ei aita teid mures leevendust saada ja lapse raevuhood jätkuvad, siis kindlasti tasub pöörduda näiteks pereterapeudi poole, et saaks üldiste soovituste ja oletuste asemel keskenduda ja süvendeda rohkem teie murele ja leida koos võiamlusi neid lahendada.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
